Ehkki [L] Leo Kunnase EPL-i loos on mõned faktid veidi küsitavad, on point õige. Juba Leedu-taolisel Euroopa mõistes arvestatava suurusega riigil on puhas palgaarmee sisuliselt kaitsevõime mahakandmine. Pisikeses Eestis sedavõrd rohkem. Totaalkaitse on ainus reaalne viis, kuidas seda maalappi on siin mingilgi moel võimalik enda käes hoida.
Kommentaarium on huvitav. Tõsiselt tigedaks ajab, kui palju on meie endi seas (vabandage väljendust) pasakotte ja reetureid. Õnneks on siiski ka kodanikke selle sõna õiges tähenduses – neid, kes ei tõmba võrdusmärki jobudest karjääripoliitikute ja kaitsmist vajava kodu vahele.
[L] Käärmani raamat on võrdluseks hea lugemine – hulk praktilisi soovitusi ja samas mitte mingeid illusioone “targa diplomaatia”, Genfi konventsiooni või kellegi appituleku osas. Ja tolle “ülekaaluka vaenlase” kohta käib üks hea tsitaat: “Meile verist jahti pidanud julgeoleku sõdurid tahtsid küll ülendust, ordeneid ja röövsaaki… kuid ei tahtnud miini otsa sattumist. Nende oma sõnadega: ”Ei taha, et mu soolikad ripuksid põõsastel”.”