Ehkki [L] Leo Kunnase EPL-i loos on mõned faktid veidi küsitavad, on point õige. Juba Leedu-taolisel Euroopa mõistes arvestatava suurusega riigil on puhas palgaarmee sisuliselt kaitsevõime mahakandmine. Pisikeses Eestis sedavõrd rohkem. Totaalkaitse on ainus reaalne viis, kuidas seda maalappi on siin mingilgi moel võimalik enda käes hoida.
Kommentaarium on huvitav. Tõsiselt tigedaks ajab, kui palju on meie endi seas (vabandage väljendust) pasakotte ja reetureid. Õnneks on siiski ka kodanikke selle sõna õiges tähenduses – neid, kes ei tõmba võrdusmärki jobudest karjääripoliitikute ja kaitsmist vajava kodu vahele.
[L] Käärmani raamat on võrdluseks hea lugemine – hulk praktilisi soovitusi ja samas mitte mingeid illusioone “targa diplomaatia”, Genfi konventsiooni või kellegi appituleku osas. Ja tolle “ülekaaluka vaenlase” kohta käib üks hea tsitaat: “Meile verist jahti pidanud julgeoleku sõdurid tahtsid küll ülendust, ordeneid ja röövsaaki… kuid ei tahtnud miini otsa sattumist. Nende oma sõnadega: ”Ei taha, et mu soolikad ripuksid põõsastel”.”
Totaalkaitse viib sõduri kvaliteedi alla. Hiljuti oli miski artikkel, et isegi kuperjanovis avastati neljandikul testitud sõduritest narkopohmell, üks oli isegi heroiini süstiv narkar. Sellistega sõtta lähed, siis ei saa sa kuuli mitte vaenlaselt, vaid omad lasevad sind õhku.
Samas vaata meie mehi, kes Iraagis ja Afghanistaanis. Tegu on vabatahtlikega, kellele makstakse palka. Ja kvaliteet on kaugelt näha. Eksperdid, kes südamega asja juures.
Kui venelane tankidega üle piiri roomab, siis on 20,000 palgalisest eksperdist märksa enam kasu kui 200,000 jobust. Eesti kaitsestrateegia ei ole ju ometigi otse invasioonivägede vastu jooksmine (kus kahurilihast kasu oleks) vaid hoopis metsa minek, efektiivne luure, efektiivne sabotaaž, kaitsesõda. Jobud jäävad omadele jalgu.
Silma on jäänud ka paari USA kõrgema sõjaväelase arvamus, et Iraagi sõda oleks ammu läbi kui suure kahurilihamassi asemel oleks seal võitlemas väiksem, kuid põhjaliku treeningu ja pühendumusega USA sõjavägi.
Olen Sinuga osaliselt päri, argumendid on asjalikud. Parim lahendus asub ilmselt kahe äärmuse vahel. Samas aga ei saa seda Iraagi/USA paralleeli siia meie maile üle kanda. Needsamad Iraagi ja Afganistani kogemusega veteranid võivad vastu võtta esimese löögi ning peaksid seejärel jääma todasama mainitud taktikat juhtima, ellu viiima peaks minu arust seda aga kogu rahvas.
Samas see esimene näide süstlavendadest räägib pigem just sellest, kuivõrd võõrandunud on kaitsevägi muust rahvast. Totaalsem kaitsemudel nõuab muuhulgas ka kaitsetahte kasvatamist, sellega on aga meil kehvad lood.
Nii et mina vaataksin ikkagi eeskujusid otsides Šveitsi ja veidi ka Rootsi/Soome poole.
Kaasaegsed sõjad käivad kiiresti. Totaalkaitse eeldab seda, et kõigil “militia”-tel on relvastus olemas (sõnnikuharkide ja lauanugadega enam sõtta ei lähe). Praktiliselt ainuke täiesti funktsioneeriv lahendus on anda igale võitlusvõimelisele kodanikule relv koju. Kuna me räägime kaasaegsest sõjast, siis peavad ka relvad olema kaasaegsed, eestlaetavatest vindita musketitest või sutspüssidest rääkima ei hakka, eksole. Kuidas kõlaks idee, et su (hüpoteetilisel, muidugi) aegajalt alkoholiga liialdaval ja siis märatseval naabrimehel (kaine peaga täiesti ontlik kodanik, igati kodumaa kaitseks valmis) on tagatoas tankitõrjerusikas ? AK47 ? Karbitäis granaate ?
Teine variant oleks üle riigi, näiteks igas omavalitsuses asuvad relvajagamispunktid. Palju relvastust peab neis olema ? Eestis kokku võiks olla, ütleme, vähemalt 350000 relvajõulist kodanikku (arv võetud, nagu tavaks, statistilisest andmebaasist LAGI). Seega, vaja on varustust 350000 sõdurile (+10%, kuna kodanikud kipuvad liikuma), vastavat logistikat, et igal pool piisaks ja poleks liiga palju üle, tööjõudu, mis seda hunnikut hooldaks ja töövahendeid selle jaoks… Lisaks isikkoosseisu nende punktide kaitsmiseks, sest mis oleks magusamad sihtmärgid ründajale ? Aegajalt relvapargi uuendamine, vastavad koolitused… Üleriigiline teavitussüsteem (tavapärane ajakirjandus ei sobi – tänapäevase sõja puhul räägime tundidest, enam ei saa panna lehte kuulutust, et “ülehomseks kogunegu kõik sinnajasinna” – ülehomseks ei pruugi sinnajasinnat olemaski olla enam). Ahjaa – ja mundrid. Ilma mundriteta paramilitaarsete rühmade rünnaku puhul jõuab vastane üsna kiiresti seisu, kus kõigepealt tulistatakse ja siis hakatakse uurima, kas tegemist oli relvastatud isiku või tsiviiliga, kelle laipa siis relvaga varustama tuleb hakata (et vaatlejad virisema ei hakkaks). Kõige selle eest hoolitsemine käib Eestile kindlasti üle jõu (ja vastavate riigihangete jne. organiseerimine kestaks igavesti).
Seega on pidevalt võitlusvõimeline palgaarmee igati mõistlikum ja totaalkaitse võiks säilida viimaseks variandiks, sedagi arvestusega, et kui 25% võimalikest militia-test kohale ilmub, on seis suurepärane.
Aga majanduslik totaalkaitse? Kui meie (loe: Euroopa) Venemaa gaasi ja naftat ei osta, siis ehitavad nad torujuhtme Hiinasse. Hiinal on meist pohhui. Õgivad end täis, toidavad sellega Venemaa majandust ja Venemaal pole enam mingit põhjust Euroopaga enam-vähem normaalseid suhteid hoida. Meile märksa ohtlikum versioon.
Eesti poliitikud on rahvuslikku vaenu õhutades põhimõtteliselt ära tapnud enam kui poole meie ekspordist. Läände pole meil praktiliselt mitte midagi müüa. Isegi progejate töötunde on raske eksportida: Ukrainast saab vähem kui neljandiku siinse hinnaga. High-tech tööd ja teadmisi võiks ju Läände eksportida, aga probleem: meil pole high-tech know-how’d, sest ülikoolide rahastamine ei ole kunagi meie poliitikute prioriteet olnud.
Mida tegid Eesti poliitikud Gruusias? Nad pakkusid grusiinidele meie teadmisi post-sovjetliku riigi taas üles ehitamisest. Meie ärimehed käisid ja investeerisid Gruusia majandusse. Ja see kõik on suurepärane know-how mida eksportida, kuid sellise know-how suurim turg ei ole pisikesed post-sovjetlikud riigid, vaid suur ja lai Venemaa ise.
Rootsi ärikad haarasid suure tüki taasiseseisvunud Eesti majandusest. Infotehnoloogia alal võeti odavat tööjõudu, eksporditi Läände. Pangad läksid Rootsi investorite kätte. Sama pulli saaks meie teha Venemaal kui meil oleks nendega normaalsed suhted. Selle asemel, et üritada normaalseid suhteid luua õhutavad Eesti poliitikud vaenu.
Praeguse valitsuse poliitika on orienteeritud sigimise populariseerimisele, haridust piisavalt ei rahastata, ettevõtjatele näidatakse keskmist näppu, massikultuur on täis seksi ja joomist, meil täielikult puuduva rahvusvahelise äri kogemusega ja vabalt eesti keelt rääkivatele inimestele ei anta isegi elamisluba…
Vaenu õhutamise tulemusel on Eestis tekkinud kaks tööturgu: eestlaste ja venelaste oma. Meil on Eestis vene rahvusest töötajatega IT-firmad ja eesti rahvusest töötajatega IT-firmad. Tohutu kogus head talenti ei leia rakendust kuna nimeks Vasja ja eesti keelt hästi ei oska. Ja siis räägitakse IT-sektori tööjõupuudusest.
Ksenofoobia rahvusluse sildi all on Eesti suurim julgeolekuoht.
Kahjuks pean viimase kirjaga päris paljus nõustuma, eriti selle viimase lausega. Ma pole päris kindel, kas asi päris nii hull on, nagu IT-sektori kohta räägid – mitmed vene kutid on ITK-s olnud mu parimad õpilased, räägivad eesti keelt arusaadavast aktsendivabani ning on ka kõik töötanud kohalikes ettevõtetes. Aga võib-olla on see erandlik pilt, mine tea.
Hiina versiooni ma väga tõsiselt ei võtaks. Kaks kõva kivi ei tee head jahu. Ja tolle “Venemaale mineku” osas oleksin ka skeptiline – sealkandis on äri traditsioon märksa teistsugune ning kui mõni tsuhnaa üritaks seal “Swedbanki teha” ja tal peaks see mingil X-põhjusel hästi minema, võetakse tal äri lihtsalt käest ära ja kutt pannakse MI6 kasuks spioneerimise eest kinni.
Nii et mis puudutab suhteid inimeste tasandil, olen täiesti nõus. Riigi tasandiga päris ei ole.