Päev: 26. aprill 2007

Kell on hetkel mõni minut üle kesköö, M/S Star seisab veel sadamas – aga kohe on minek kodu poole.

Tamperes sai natuke vähemalt öösel magada, aga väsimus on ikka peal. Ja homme peab kella 10-st loenguid pidama… Too HYVITE sümpoosion (nüüd on vist uus buzzword välja mõeldud – wellbeing technology) oli rohkem selline pintsaklipslaste üritus, aga paar päris huvitavat ettekannet oli ka. Eriti pull asi oli smart pants ehk anduritega püksid, mida kasutatakse kehvema kehalise vormiga inimese treenimisel kontrolliks, et too üle ei pingutaks. Tjaa, siit võib igasugu vingeid võrdlusi teha… 🙂

Enda ettekanne läks enam-vähem ja mahtus suht lühikesse aega (15 minutit) ära ka – harilikult on oht üle rääkida. Slaidid panen homme ka SlideShare’i. Aga ega selle lühikese ajaga eriti palju põhjapanevat rääkida ei saanud – jupp enda omaaegsest doktoritööst pluss mõned uuemad tähelepanekud. Aga kutsujaid olid kangesti rahul (või oli neil lihtsalt maskotti vaja, mine võta kinni).

Tagasisõit käis mööda Tampere-Helsinki 120 km/h piirkiirusega teed ja üsna kähku. Vahepeal aga läks väsimusest pilt nii eest ära, et keerasin Neste bensiinijaama sisse, panin igaks juhuks kella äratama ning tukkusin tund aega. Pärast seda oli olemine hoopis viisakam, ostsin samast õhtusöögiks paar pitsalõiku ja jõin autosse jäänud termosest eilset kohvi peale. Aga isegi selle viivitusega sain Helsingisse kaua enne õiget aega – sõitsin siis Läänesadamasse ning sealt neemenuka taha ühele mereäärsele tänavale päikseloojangut vaatama, loengumaterjale uurima (Matti kingitud ja signeeritud doktoritöö on igati vinge värk, see mees annab varsti Himaneni mõõdu välja – tuleks ehk [L] IMKE-sse õpetama tuua) ja muusikat kuulama.

Üheks selle sõidu tulemuseks on muide ka see, et hakkasin soome poppmuusikast märksa paremini arvama – siiani oli kokkupuuteid vaid kas sihukeste Katri Helena sarnaste iskelmä-tüüpide, veidravõitu suomirokkarite või siis Irwin Goodmani ja Sepi Kumpulaise sorti naljameestega. Tuleb välja, et soomlastel on ka vägagi kuulatavat pehmemat rokki (siiani tuli ainult Dingo meelde). Nii et Suomipop ja Aalto tuleb siiakanti sattudes teinekordki raadiost välja kruttida.

Aga seal mere ääres istuda, musa kuulata ja Matti filosoofiat (mis kohati itimehe jaoks muidugi üsna hardcore tundub) lugeda oli mõnus. Viimaks läks pimedaks ja läksin sadamasse sappa. Seal läks igavene hulk aega – vist olid kõik soome rekkamehed otsustanud tolle öise Stariga sõitma tulla. Aga viimaks olin peal.

Nonii, nüüd sõidabki. Paari tunni pärast peaks kodus olema. Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik reis.