Kakk kolis nädalaks Karjalasse ära.
Hommikune laevasõit uuel Tallink Staril polnud ka autoga minnes mingi probleem – kontroll oli üsna minimaalne (ehkki Soome poole peal võeti paar autot eespool üks punt rajalt maha küll). Väikese orienteerumise järel õnnestus ka Läänesadamast ringteele saada ning sealt juba E75 magistraali peale.
Sõit oli pikk ja päris vastikult väsitav – seda enam, et öösel magasin kehvasti. Jama oli ka lõpupoole pidevalt vahetuvates 80- ja 100 km/h lõikudes, kus pidevalt ka valvekaamerad väljas olid (100-sel lõigul aeglasemalt sõites jäi jälle teistele jalgu). Tee läks aga otse ning mingit eksimisvarianti polnud Joensuuni välja, alles linnas tuli veidi tiirutada. Meeldivaks teekaaslaseks osutus soome analoog meie Raadio 3-le, Radio Aalto – mängib samasugust pehmemat poppi ja rokki Dire Straitsist Scorpionsini.
Majutuskoht Joensuu Apartementos on hästi mõnus paik. Sisuliselt väike 1-toaline korter oma sansõlme ja miniköögiga, kus lisaks nõudele on olemas ka väike pliit, mikroahi ja kohvimasin. Seda ette teades olin kodust suure hulga söödavat kaasa vedanud, nii et siin veab ehk sööki ostmata välja (ERASMUSe õppejõuvahetuse toetussumma on Soome puhul üsna minimaalne). Nädalane majutus maksab vaid (Soome puhul) 196 eurot, seega ka see on soodne. Üldse eelistan sellist mõnusat omaetteolemist nii mõnelegi kallile hotellile.
Kui üldse nuriseda, siis ainus mure on lubatud wifi mittetöötamine – proovisin nii Linuxil, Wíndowsil (jah, buutisin üle nelja kuu taas XP üles – ja panin kohe kinni ka) kui mobla Symbianil. IP saab kätte, gateway’d ja DNS-i aga mitte. Aga noh, vajadusel saab ka ülikoolis netis istuda, auto on lõppude lõpuks ju olemas. Pisinurinateks on ehk vaid Soome 4 kanalit telekas (kuigi tegelikult sellest täitsa piisab) ning määratud parkimiskoht hoovinurgas, mis on paras mudaauk (autost tulles peab toauksel tükk aega kingi rookima). Aga muidu on äärmiselt mõnus elamine.
Joensuu on üldse üsna teistmoodi, võrreldes Tallinnaga ja ka Helsingiga. Kõik liigub kuidagi aeglasemalt ja rahulikumalt. Sõitsin hommikul ülikooli kohalikul “tipptunnil”. Peatänav oli umbes nagu meil Vabaduse puiestee keskpäevasel sügaval tööajal. Liiklus on rahulik, pealegi on suur osa kesklinna 40-se ja isegi 30-se piiranguga (oi, millist lärmi selline asi Tallinnas tõstaks!).
Bensiin on meiega võrreldes muidugi roppkallis, keskeltläbi 1,3 eurot liiter. Seepärast väga suuri ekskursioone ilmselt ette ei võta – siinkandis oleks muidu vaatamist küllalt, loodus on tõeliselt ilus. Aga ega ka aega pole laialt – täna ja homme on soomekeelne loeng eripedagoogidele ning esmaspäeval ingliskeelne itimeestele (keda huvitab, siis slaidid lähevad taas Slideshare’i), lisaks tuleb ette valmistada tulevakolmapäevane seminariettekanne Tamperes ning kohe peale kojujõudmist toimuvad neljapäevased TLÜ loengud.
Aga ikkagi, väike vaheldus kulub üsna ära. Nädalavahetusel võtan tonfad ja otsin mõne kõrvalise koha, kus saab trenni teha, ilma et mõni mummo poliisia ei soita.
APDEIT ÕHTUPOOLE: Nüüd on elu esimene ametlik soomekeelne loeng ka seljataga ja edukalt – lasen homme slaidid mõnel soomlasel veel kindluse mõttes üle tsekkida ja panen need siis välja. Rahvast oli muidugi kasinalt (eks siin on sama asi nagu meilgi, et tudengid eriti kuulamas käia ei viitsi), aga kohalolijad võtsid küll väga hästi vastu. Näis, mis homme saab. Sain enda käsutusse lausa ühe kabineti (pärisomanik olla tõbine) ning võin siin ca kella seitsmeni kükitada, kuni välisuksed kinni pannakse. Homne loeng vaja ju kah ette valmistada.