Eile läks Kakk õhtul autoga trenni. Järve selveri juures ristteel sai punase tule taga peatutud. Siis käis mürts.
Esimesel momendil käis kaelast nõks läbi, aga ju pidasid kaelalihased suurema obaduse kinni. Autos lahtiselt olnud esemed lendasid kus seda ja teist. Viimaks autost välja kobides avanes pilt korralikust grupikast – minu masina tagumikus kinni Opel, sellel omakorda VW mikrobuss… Kusjuures paugu tugevusega võrreldes näis Hyundai tagapool üllatavalt terve – au ja kiitus korea autoehitajatele! Bussil ka nina peaaegu terve, vaid Opel oli tagant lössis ja eest number kõver (ning numbri jälg minu masina stange peal).
Kõige suurem kannataja, Opeli mees, näis autost välja tulles lausa rahu ise. Bussist aga laekus dressides kutt, kes esmamomendil hakkas kangesti otsustava näoga meie poole astuma. Ligidale jõudes aga taltus kuidagi ära – kas oli põhjus selgesti tõlgendatavas situatsioonis (ta pidi ikka üsna hullu kiirusega tulema) või milleski muus (mine tea, ehk isegi mustas karate-gi’s, mis Kaku lahtiste hõlmadega nahktagi alt üsna selgelt paistis), igatahes väikese jorina järel võeti süü omaks. Kõik osalised suutsid oma ratastel minema veereda.
Trennis käisin ära, aga kael oli ikka imelikuvõitu ja väga ei pingutanud. Öösel andis ka veel natuke tunda, aga õnneks vist paraneb. Täna siis tuli joosta mööda kindlustusi ja autofirmat (liisitud masin ju) – aga vist oli seis selge, nii kahjukäsitleja kui firmamehaanik noogutasid arusaavalt ja täitsid paberid ära. Masin aga sai vist ikkagi kõvema lopsu kui esialgu paistis – mehaanik tahab Kaku lausa nädalaks autost ilma jätta… 🙁 Hea, et kaherattaline olemas on.
Happens…