Kiisu oli kusagilt Kivirähu viimase uudisjutu hankinud. Sai nüüd ka pilk peale visatud.
Lugema hakates tulid muidugi eeskujud koheselt silma ette. Paraku aga ei anna seekordne raamat küll isegi Enn Kippeli omaaegset “Meelist” välja, Lauluisa “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” või Juhan Jaigi “Kaarnakivist” hoopis rääkimata. Pigem on tegu põhikooli lõpetava (tõsi, keskmisest terasema ja vaimukama) poisi laiendatud klassikirjandiga.
Kivirähu rehepapilood olid eesti rahva andekas peegelpilt. Kunagi lehes ilmunud “Karjalaps ja kolm peletist” pani ikka südamest naerma. Nüüd aga on vist suur usuviha kirjamehe kreatiivsusest suurema osa nahka pannud. Kahju.
Mis usku puutub, siis Ervin Õunapuu suudab ses mõttes vähemasti vihastama panna. Kivirähu variant paneb üksnes õlgu kehitama.