Lahja lugulaul

Kiisu oli kusagilt Kivirähu viimase uudisjutu hankinud. Sai nüüd ka pilk peale visatud.

Lugema hakates tulid muidugi eeskujud koheselt silma ette. Paraku aga ei anna seekordne raamat küll isegi Enn Kippeli omaaegset “Meelist” välja, Lauluisa “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” või Juhan Jaigi “Kaarnakivist” hoopis rääkimata. Pigem on tegu põhikooli lõpetava (tõsi, keskmisest terasema ja vaimukama) poisi laiendatud klassikirjandiga.

Kivirähu rehepapilood olid eesti rahva andekas peegelpilt. Kunagi lehes ilmunud “Karjalaps ja kolm peletist” pani ikka südamest naerma. Nüüd aga on vist suur usuviha kirjamehe kreatiivsusest suurema osa nahka pannud. Kahju.

Mis usku puutub, siis Ervin Õunapuu suudab ses mõttes vähemasti vihastama panna. Kivirähu variant paneb üksnes õlgu kehitama.

2 mõtet “Lahja lugulaul” kohta

  1. Olen viimasel ajal Andruse puhul sedasama ka ise täheldanud. Tal on papp ja kantsel ikka risti ja põiki tee peal ees, ei saa ta neist ei üle ega ümber. Samas pakun, et see pole mitte niisama lambist. Ju ta enese sees sees ikka mingi vastuolu on, mida esialgu näib olevat lihtsam vaigistada aktiivselt õiendades.

  2. On tõesti kuidagi lahja. Koguni nii lahja, et panin järjehoidja umbes poolele raamatule vahele ja siis raamatu tervenisti riiulisse tagasi. Ma ei tea, kas see nüüd päris usuviha on, mis raamatu sisult pisut kulunuks muutis juba esmasel lugemisel. Kuidagi väga ühte nurka on kirjutatud aga küll. Eelnevad jutud on nii mitmetahulised saanud lihtsalt, et “Ussisõnade” lugemisega on nagu veinijoomisega. Kui maitsed mitut marki, siis “huvitavamad” ikka alguses, kui maitsemeel on veel tuimestamata ja “kärtsud” hiljem. Nii et praegune pisut rohkem süvitsi kirjutada katse on tekitanud rohkelt mahtu, aga vähe mõtet.

Kommenteerimine on suletud