Veel itilugemist

Leidsin Tim Lamberti ajaveebi-sissekande 2004. aastast, kuhu ta on [L] kogunud erinevate Microsofti palgaliste suuvoodrite arvamusi vaba tarkvara kohta. Ilmselt ei olnud [L] 1998. aasta Halloweeni memorandum kahetsusväärne erand, vaid siiski vaid üks avalik tõendus selle firma eetikataseme kokkulangemisest mõne eesti erakonna omaga. Õnneks on enamik seal mainitud kirjutisi suhteliselt madalalaubalised (isegi meie omad füürerid kirjutavad veenvamalt) ja sellisena oma eesmärki ilmselt oodatud määral ei saavutanud. Praegune asjade seis näitab seda päris hästi.

Idee ITK söögikohale

Juba varem kiidetud ITK söögipaik on üldiselt endiselt mõnus (ainult pitsa on kehvemaks läinud – Kakk sööb seetõttu nüüd teisi asju). Et tegu on itimeeste toitumispaigaga, siis idee pidajatele: nimetage peamised toidud mingite lahedate itikeelsete nimedega (nagu kunagi on mingist teisest kohast meelde jäänud kanapraad nimega “Vahva võitluskuke viimane võitlus”). Oleks oma rahval lõbus ja ehk tuleks ka mujalt lähedusest mõned patsilised asja uurima.

Mõned ideed:
* kana riisiga – “hiinlased võitlevad Vistaga” (vista on läti keeles kana)
* juurviljasalat – “Kevin Mitnicki rootkit”
* spagetid Bologna kastmega – “Morrise uss”
* ühepajatoit – “Dambjuuseri vint”
* pannkoogid meega – “honeypot”
* mahlatarretis – “Compiz” (see kasutajaliides kallerdab suht samamoodi)
* kohupiimakreem – “Pisipehme”
* kalapraad – “Tuxi lemmik”
* …

Edasi arutades – seal müüakse vist mingis väheses ulatuses ka alkoholi. Siia sobiks siis peenemad ameerikakeelsed nimed nagu “Control-Alt-Delete”, “UPS Failure”, “Defacer”, “Format C:”, “DDOS”, “rm -rf /” ja “Social Engineering”.

Virisevad

Tänastes lehtedes nutavad mõned, et ei Elioni serverid ei lase enam e-posti läbi. Eks nüüd hakkavad siis mitme aasta tegematajätmised ennast näitama. Varem oli kõigil poogen, kui loll on klient – peaasi, et papp jooksis. Aga ju oli too ämber küllalt suur, et täitumine võttis aega ja üle ajama hakkab alles praegu.

Selles aga võib üsna kindel olla – seni kuni inimesed kasutavad teatud kindlat opsüsteemi, istuvad rahulikult arvutis administraatoriõigustes ja ilma paroolita, ei tea midagi süsteemi uuendamisest ega kaitsetarkvarast ning näpivad rõõmsalt suvalisi meilimanuseid ja MSNis ingliskeelsete sõprade saadetud “lahedaid faile”, see olukord ei muutu. Aga loodaks väga, et ehk sunnib kollitav (nüüd juba puhtrahaline) kahju nüüd mõningaid kodanikke alajäsemeid targema poole alt välja tõmbama.

Maksuvabastus Dellilt

Päris põnev – LinuxWorld kirjutab ühest hakkajast itimehest, kes saanud Delli firma läpakat ostes ja Windowsi-mittekasutamist soovides [L] oma läpakaostult Windowsi raha tagasi. Pole veel kindel, kas selline asi laiemalt levima hakkab, aga kui aus olla, siis oleks juba ammu aeg. Olukord, kus mingi toote ostmisel peab igaks juhuks ja sundkorras maksma ka mingi (vähemalt mõnes kontekstis, nagu siin) mõttetu lisa eest, ei käi küll viisaka majandusega kokku. Pisipehmeakende-vabasid sülearvuteid kohtab pealegi iga nädalaga järjest enam.

Põõsas ja Lindgren

Tänane Päevaleht [L] kirjutab: “USA presidendi George W. Bushi ja tema kaaskonna ööbimispaiga, Radisson SASi hotelli ümbruses suletakse tänavad betoonplokkide ja raskeveokitega. Selle kandi elanikud pääsevad koju vaid dokumendi esitamisel.”

Keelust üleastujatele võiks (erandkorras muidugi) surmanuhtluse kah määrata. Kuid juba praegu tuleb “Vennad Lõvisüdamed” meelde – see, kuidas Tengil Kibuvitsaorgu külastas. Küll Pjuke leitakse kah kohalike seast.

Kakk on vanaaegne

See selgus täna maal käies ja lugedes raamatut [L] 1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama, mille üks noorem vend isale tänase tähtpäeva puhul kinkis.

Hallide aegade muusika jättis külmaks. 50-ndatest tuli juba Elvis ja teised varased klassikud. 60-ndad tõid biitlid, rollarid ja Creedence Clearwater Revivali. 70-ndad – noor Elton, Simon & Garfunkel, Eagles, varane ABBA, varane Queen ja veel mitmed head asjad. Aga paraku tundub, et Kakk on ikkagi ka muusikas oma ajastu laps – kaugelt enim lemmikuid liigitub kaheksakümnendate tipptegijate hulka, olgu tegu siis ameerikaliku autorokiga (Dire Straits, Springsteen, ZZ Top), hair metal’i (Bon Jovi, Van Halen), mõnusa rämeda heatujuroki (Meat Loaf, Def Leppard) või tõeliste rokisaurustega (Queen, Guns’n’Roses, Aerosmith). Isegi varane Nirvana ja karmimatest meestest Manowar (Kakk ei armasta kurirokki, aga nende sellide puhtatõuline RPG-stiilis sõdalase-eepika on vähemalt stiilne. Ja “Master Of The Wind” on üks Kaku lemmikuid – ehkki see on Manowari jaoks suht erandlik laul). Siis veel 80-ndate popiparemik – A-Ha, Eurythmics, Pet Shop Boys. Isegi Vanavälja Mihkel on oma kellamängu-plaadiga sees. Ja muidugi Kaku eluaegne lemmik ABBA, isegi mitme albumiga.

Kaku lemmik-muusikarahvas on raamatus üsna hästi esindatud – U2 on terve rea plaatidega sees, samuti on olemas Sinéad O’Connor jmt. Mõneti ülekohtuselt aga on puudu Clannad ja/või Enya (“The Celts” koos Clannadi esimeste plaatidega oli üks sedalaadi muusikastiilile alusepanijaid).

Alates 90-ndatest läks jamaks (puht subjektiivne arvamus muidugi) – ei paistnud enam ühtki, mis oleks omamist/ostmist väärt. Kõik äratoodu oli kas a) liiga pohhuistlik (Green Day etc), b) liiga kuri (Sepultura jt) või c) liiga gangsta (kogu see MTV jou-jou kraam).

Muidugi tehti ka 90-ndatel häid asju, mina paneks ühe näitena sisse DC Talki “Jesus Freaki” – isegi kristliku muusika mittearmastajatele soovitaks kuulata, eriti nimilaulu (vihje: üks hinnang oli “Red Hot Chili Peppers meets Nirvana”). Paraku raamatusse polnud ükski neist hilisematest lemmikutest jõudnud.

Aga ikkagi hea raamat, peaks kunagi endale ka soetama.

P.S. Koju tulles kuulasin autos Vikerraadiost Deutsche Welle tundi. Jutuosa Saksamaa uudistega on seal enamasti päris kuulatav, kuid pärast viibimist nii auväärses muusikaseltskonnas – olgugi et raamatu kaudu – tundus mängitav saksa muusika küll… Entschuldigen Sie, aga see oli eine grosse Kuhscheisse.