Kakk on vanaaegne

See selgus täna maal käies ja lugedes raamatut [L] 1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama, mille üks noorem vend isale tänase tähtpäeva puhul kinkis.

Hallide aegade muusika jättis külmaks. 50-ndatest tuli juba Elvis ja teised varased klassikud. 60-ndad tõid biitlid, rollarid ja Creedence Clearwater Revivali. 70-ndad – noor Elton, Simon & Garfunkel, Eagles, varane ABBA, varane Queen ja veel mitmed head asjad. Aga paraku tundub, et Kakk on ikkagi ka muusikas oma ajastu laps – kaugelt enim lemmikuid liigitub kaheksakümnendate tipptegijate hulka, olgu tegu siis ameerikaliku autorokiga (Dire Straits, Springsteen, ZZ Top), hair metal‘i (Bon Jovi, Van Halen), mõnusa rämeda heatujuroki (Meat Loaf, Def Leppard) või tõeliste rokisaurustega (Queen, Guns’n’Roses, Aerosmith). Isegi varane Nirvana ja karmimatest meestest Manowar (Kakk ei armasta kurirokki, aga nende sellide puhtatõuline RPG-stiilis sõdalase-eepika on vähemalt stiilne. Ja “Master Of The Wind” on üks Kaku lemmikuid – ehkki see on Manowari jaoks suht erandlik laul). Siis veel 80-ndate popiparemik – A-Ha, Eurythmics, Pet Shop Boys. Isegi Vanavälja Mihkel on oma kellamängu-plaadiga sees. Ja muidugi Kaku eluaegne lemmik ABBA, isegi mitme albumiga.

Kaku lemmik-muusikarahvas on raamatus üsna hästi esindatud – U2 on terve rea plaatidega sees, samuti on olemas Sinéad O’Connor jmt. Mõneti ülekohtuselt aga on puudu Clannad ja/või Enya (“The Celts” koos Clannadi esimeste plaatidega oli üks sedalaadi muusikastiilile alusepanijaid).

Alates 90-ndatest läks jamaks (puht subjektiivne arvamus muidugi) – ei paistnud enam ühtki, mis oleks omamist/ostmist väärt. Kõik äratoodu oli kas a) liiga pohhuistlik (Green Day etc), b) liiga kuri (Sepultura jt) või c) liiga gangsta (kogu see MTV jou-jou kraam).

Muidugi tehti ka 90-ndatel häid asju, mina paneks ühe näitena sisse DC Talki “Jesus Freaki” – isegi kristliku muusika mittearmastajatele soovitaks kuulata, eriti nimilaulu (vihje: üks hinnang oli “Red Hot Chili Peppers meets Nirvana”). Paraku raamatusse polnud ükski neist hilisematest lemmikutest jõudnud.

Aga ikkagi hea raamat, peaks kunagi endale ka soetama.

P.S. Koju tulles kuulasin autos Vikerraadiost Deutsche Welle tundi. Jutuosa Saksamaa uudistega on seal enamasti päris kuulatav, kuid pärast viibimist nii auväärses muusikaseltskonnas – olgugi et raamatu kaudu – tundus mängitav saksa muusika küll… Entschuldigen Sie, aga see oli eine grosse Kuhscheisse.

Kommenteerimine on suletud.