Vanarahvas teab rääkida, et juba hallidel aegadel peeti hilissügisel kadripäeva ja andresepäeva vahepeal mitmel pool Eestis ka põõsapugemispäeva. Nimi tuleneb mitmel pool täheldatud kombest, kus noored mehed panid kollased riided selga, hiilisid põõsastes ja külavahel ringi ning katsusid hooletuid möödakäijaid ehmatada, hüüdes: “Ah sa mait, mis sul siia asja?!” Kes kõige rohkem inimesi hirmutada suutis, sel pidi kogu järgmine aasta viinaraha jätkuma.
Sel päeval käisid mõisahärrad koos kiltri, kupja ja aidamehega oma alamaid üle kaemas – kes oli aasta läbi tublisti tööd rabanud, võis saada härralt isegi kolm kopikat raha, laisad ja lohakad talumehed said aga õhtul mõisatallis vitsu. Paljudes mõisates oli ka tavaks sel päeval müüritöid teha.
Eraldi tasub märkida ära Kapa-Kohilas kujunenud tava – seal nimelt oli kombeks ööl vastu põõsapugemispäeva kohaliku postijaama hoone tarade ja palakate abil nii ära ehtida, et jaama ennast üldse näha polnud. See pidi aitama kurja silma ja kaetamise vastu ning tooma järgmise aasta jooksul sinna rahakaid ja asiseid rännumehi.
Seega on tegu ühe teenimatult unustusehõlma vajunud tähtpäevaga.