Rubriigi ‘Võitluskunstid arhiiv

Saaremaa budolaager 2010

01.08.2010

Sel aastal jälle Salme koolimajas Sõrve sääre alguses. Kohal oli rahvast siit-sealt, aga peamiselt meie Budokani rahvas ja Raivo Paasma jüngrid samalt saarelt. Igati vahva seltskond, umbes 25 inimest.

Tegemist jätkus kogu nädalavahetuseks kõigile, alates mõõgavibutamisest ja kobujutsu-arsenalist ning lõpetades Bujinkani ninjutsu tehnikate ja kontaktkaratega.  Endal paraku jäi pool laagrit veel paraneva õlavea tõttu kaasa tegemata (üle pea vehkimine on veel paar nädalat ebasoovitav, nagu ka õla peale maandumine), aga osa asju sai kaasa teha ja mõned uued asjad lihtsalt meelde jätta. Seekord pakuti koolimajas ka süüa ning kui trenni poleks nii põhjalikult teinud, oleks võinud tublisti juurde võtta, kuna toit oli väga hea. Trennivabal ajal kolasime Kuressaares ja mujal, täna koduteel jõudis Kakk esimest(!) korda sel suvel ka meres ära käia.

Seekord jäi paraku pildimasin koju, nii et Kakkr’isse midagi uut ei ilmu.

Vinge vana

09.06.2010

Näe, Kakk pole kaugeltki ainuke, kes kirikus madinakunste harrastab.

Müts maha kange papi (sõna kahes eri tähenduses) ees.  Ehk õnnestub samas vanuses samale tasemele jõuda.

Ettevaatust, ninjad!

20.05.2010

Lõbus lugu Slashdotist – kolm Sydney tänavapätti otsustasid ühte kutti kimbutada, aga valisid väga vale koha – ninjutsukooli esise tänava. Lärmi peale tuli majast välja suur hulk pahaseid, musta riietatud selle… 😀

Tulevad meelde enda kunagised trennikaaslased TTÜ karateklubist, kel oli ühes omaaegses kuumas ajaviitekohas tekkinud kah intsident ühe hirmsasti kaklema kippunud tölliga. Viimaks võeti rusikakangelane kinni, topiti autosse, sõideti linnapiirilt veidi kaugemale ja lasti seal lahti. Keegi viga ei saanud ning töll sai loodetavasti väikese jalutuskäigu järel linna jõudes kaineks ja võttis aru pähe.

Jaapani päev 2010

02.05.2010

Asi hakkab vist vahvaks traditsiooniks muutuma…

Täna siis taas Kalamaja põhikoolis kella 11-st 16-ni. Sisse mahtus mitu põnevat loengut, kaks võitluskunstidemo (kus Kakk pidi taas Toomas Uba emuleerima), hulk töötube ja muudki. Muuhulgas lavastati budodemode vahele paar klassikalist samurailugu (teetseremooniameistrist ja tülinorijast samuraist ning sellest, kuidas munk samuraile põrgut ja paradiisi seletas). Kimonoteemalise loengu lõpus riietati üks noor daam kõigi nõuete kohasesse kimonosse (mis on, nagu nähtust selgus, hirmus tükk tegemist).

Tõeliselt napakas detail oli aga päeva lõpus üks tõsine kimonos ja hakamas habemik budoka, kes poseeris anime-kassikõrvadega… 😀

Ühekäepäev

09.04.2010

Üleeile rattaga sõites õnnestus Pääsküla raudteeülesõidult üle tulles lenks lollisti keerata.  Ratas läks niuhti alt ära ja maa tuli vastu.  Õnneks polnud hetkel liiklust – kähku püsti ja teelt ära. Küünarnukk ja põlv olid kergelt katki, aga ikka juhtub – esmapilgul nagu eriti haiget ei saanudki (kukkumine õnnestus enam-vähem ukemiks keerata).

Kodus aga selgus, et jope küünarnukk on üsna maas, nii et mats oli ikka suht kõva. Öösel hakkas vasak õlg tunda andma ja hommikuks oli seal täismõõdus närvipõletik sees.  Juuste sabasse sidumine oli tõsine tegemine ja tööle sõites tuli suunda näidata üle rooli parema käega. Liiklusohtlikku olukorda siiski ei tekitanud – sõitsin aeglaselt ja vasak käsi oli rooli alt hoides kasutuskõlblik, ainult järsemaid pöördeid tuli ettevaatlikult teha. Tööl tuli vasakut kätt arvutiklaverile tõstes kah ettevaatlik olla.

Päeval aitas pipraplaaster seisu paremaks teha ja õhtul läks segane lind trenni. Nojah, tuli küll meelde [L] Kanazawa-sensei, kes omal ajal murtud käeluuga Jaapani karatemeistriks tuli – aga tegelikult polnud asi nii kole. Trenni teemaks oli tonfa, mis on lühike ühekäerelv (tõsi, me harjutame kahega – aga seekord tuli eeskätt ühega vehkida) ja nagunii kulus suurem osa aega algajate utsitamisele.  Aga kummalisel kombel mõjus selline isemoodi olukord isegi hästi, sundis märksa rohkem jalgu ja kogu keha liigutama.

Täna on juba jupike parem. Kui käsi on all või üleval, on kõik korras. Jama tekib seal vahepeal. 🙂

APDEIT LIGI POOL AASTAT HILJEM: tegu oli siiski märksa hullema asjaga kui närvipõletik. Õlaliigese osaline rebend – operatsioonist õnnestus pääseda, aga läks vaja kaht kanget hormoonisüsti ja mitut kuud paranemist. Alles augustis hakkas enam-vähem üle minema.

Jaapani raamatut lugedes

14.03.2010

Kaku ema plaanib kevadel Jaapanisse sõita ja ostis endale Olaf-Mihkel Klaasseni raamatu “Jaapan läbi aegade” (Argo kirjastus, 2008). Sai see siis vanemate juures külas olles ette võetud. Eesti keeles on seni ilmunud vene keelest tõlgitud “Jaapanlased”, mis hoolimata punasest eessõnast on muidu üsna asjalik (üksikute küsitavustega). Nüüd oli huvitav võrrelda.

Autor ütleb eessõnas ausalt ära, et on ajaloolane ja jurist ning ei pretendeeri kultuuri spetsiifilisemate tahkude osas asjatundja tiitlile. See vabandab paljutki, kuid ikkagi oleks võõramate teemade puhul olnud kasuks mõne selle valdkonna asjatundja poole pöörduda (poleks üldse häbiasi nii suure teema puhul). Praegu julgeb siinkirjutaja väita, et raamatus on üksjagu vigu.

Jäägu jaapani kultuuri teised tahud pädevamate inimeste hinnata, kuid vähemalt võitluskunste (mis Jaapanis tuleb kahtlemata üheks kultuuri osaks lugeda) käsitlev peatükk jätab küll kõvasti soovida. Esmalt juba peatüki pealkiri – ükski jaapani budoaladega tõsisemalt tuttav inimene ei paneks selleteemalise peatüki nimeks “Spordi ajaloost Jaapanis” (peatüki viiest leheküljest räägib spordist selle õiges mõttes ainult viimane – neli esimest on pühendatud võitluskunstidele). Isegi meile tänu Baruto tegemistele lähedasemaks saanud sumo ei ole Jaapanis tavamõttes sport, seda loetakse tema iidsele päritolule vaatamata  nn uute võitluskunstide (gendai budo) alla. Mõned konkreetsemad märkused:

* lk 182 “Enamik kõrgema astme sumokaid on siiski jaapanlased” – kui päris tippu vaadata, siis ei ole see täna enam tõsi. Sumo hetke esikuuiku moodustavad kaks mongolit, kaks jaapanlast, bulgaarlane ja eestlane, seis oli üsna sama ka raamatu kirjutamise ajal (Baruto tipputõus jääb tõesti hilisemasse aega).

* lk 182 kasutatud sõnakuju “juudo” ei ole eesti keeles kuigi levinud, pigem kasutatakse inglise-saksa “judot” või vana venepärast hääldusjärgset “džuudot”. Jaapani keeles on mõlemad silbid pikad.

* lk 182 “(Ju-jutsu) Võitlusvõtteid oli kolm – heitmine (nage-waza), haare (katame-waza) ja eluliste punktide ründamine (atemi-waza)”. Pehmelt öeldes ebatäpne. Tegu on mitte võtete, vaid võtete kategooriate/klassidega, mida pealegi on jujutsus rohkem (näiteks shime-waza ehk kägistustehnikad). Ka on väga kaheldav väide selle kunsti Aasiast sissetoomise kohta (ehk on karatega segi aetud?).

* lk 183 “Karate on mõeldud enesekaitseks ning sai laia leviku osaliseks jaapani lihtrahva seas, kellel oli keelatud kanda relvi.”  Täpsem oleks siiski rääkida Okinawast ja sealsest okinawa-te’st. Ka relvakandmiskeelu mainimine on eeskätt asjakohane Okinawa kontekstis (mis oli vanasti omaette riik ning ka peale jaapanlaste sissetungi pigem protektoraádi rollis).

* lk183 “Võitlusvõtetena kasutatakse kätelsammu (uchi), torkeid (tõukeid) (tsuki) ja jalalööke (keri).” See lause on paraku nonsenss. Jalalöökide osa on õige, “tsuki” tähendab aga karates rusika- ja “uchi” muid lööke (küünarnuki, käeserva, peopäka, põlve vmm kehaosaga). Kust see “kätelsamm” pärit on, ei oska tõesti öelda.

* lk 183 “Selles võitluskunstis (karates) tehakse vahet ründe- ja kaitsetaktika vahel.” Lause mõte on üsna arusaamatu – ründe- ja kaitsetehnikad ning vastavad taktikad on kõigis maailma võitluskunstides, siin karated ekstra välja tuua ei saa.

* lk 184 – Kyudo ei ole kindlasti mitte vibusport meie mõistes, vaid samuti gendai budo ala. Pigem on paljudes koolkondades tegu füüsilist aspekti kasutava zen’i vormiga (üks nool, üks elu) kui spordiga (ehkki teatud juhtudel ka võisteldakse).

* lk 184 “Sel (aikidol) puudub ofensiivne tehnika.” Laialt levinud eksiarvamus, mis kehtib üksikute “kohitsetud” aikido vormide juures (paralleeli võiks tuua tai chi’st “hiina võimlemise” tegemisega). Eespool mainitud atemi-waza ehk löögid tundlikesse kehaosadesse on aikidos täiesti olemas.

* lk 184 Aikido eelkäijaks ei ole kendo (mille tõlge “vehklemiskunst” on siin suhteliselt asjakohane), vaid kenjutsu ehk mõõgakunst. Kendo on sportlik uus võitluskunst (gendai budo), kenjutsu enamik koolkondi on aga pärit mõõga reaalse kasutuse aegadest ning nad kuuluvad koryu ehk vanade võitluskunstide hulka.  Näib, et kirjutaja ajab need kaks ala omavahel segamini. Ka oleks siin võinud mainida veel üht jaapani mõõgakunsti, iaidot või iaijutsut.

Kõike eelnevat oleks saanud vältida, kui oleks pöördutud Igor Neemre, Alar Põllu, Priit Dello, Rein Paluoja, Ville Jehe, Rein Ausmehe või mõne teise Eesti võitluskunstiõpetaja poole. Lisaks siin mainitud võitluskunstialastele möödalaskmistele jäi raamatust veel silma üht-teist, mida ajaloolane võiks natuke täpsemalt teada:

* lk 74 on juttu seppukust. Mainitakse, et sõna “harakiri” Jaapanis ei kasutata, kuid ometi lastakse sama sõnaga edasi. Kirjelduses esinev lause “Tapmise lõpetas tavaliselt mõni enesetapja sõber, lõigates näiteks surmamineja kõri läbi.” näitab paraku nii asjatundmatust kui ka arusaamise puudumist seppuku olemusest. Lamba moodi kõri läbilõikamine oleks igale samuraile olnud suureks häbiks – sekundant (kaishakunin – kes võis olla sõber, kuid ka vaenlane, kes soovis avaldada oma lugupidamist; üks sellise olukorra päris hea kirjeldus esineb tuntud romaanis “Shogun”) pidi lööma seppuku sooritajal peale lõigete tegemist pea maha, kuid nii, et see ei lennanud jalgpallina eemale, vaid jäi rippuma väikese nahariba külge. See eeldas ülihead mõõgakäsitsust ning vanadest kenjutsu ja iaijutsu koolkondadest võib leida selleteemalisi harjutusi ehk katasid.

* lk 230 räägitakse II maailmasõja Malaka merelahingust 1941. aastal. “Samal päeval õnnestus Jaapani kamikazedel uputada lendurite elu hinnaga kaks Inglise moodsat lahingulaeva Repulse ja Prince of Wales.” Kamikazede roll on väga vaieldav (õhurünnak toimus küll, aga torpeedode ja pommidega), Repulse oli ehitatud aastal 1916, teinud kaasa juba I maailmasõjas  ning seega 1941. aastal mitte just enam moodne alus (tõsi, Prince of Wales oli aga tõepoolest aastast 1936 ja sellisena üsna uus laev).  Sõja alguses edukad olles ei olnud jaapanlastel mingit mõtet ohverdada hulka väljaõppinud lendureid ja häid lennukeid (mis sel ajal ületasid omadustelt tublisti liitlaste omi) isegi mitte niivõrd suure sihtmärgi ründamisel.

* lk 231 on juttu sõja lõpufaasist. “Massiliselt rakendati kamikazesid (nn jumalikku tuult) – enesetapulennukeid, allveelaevu ja ujujaid.” Massilisusest siin rääkida ei saa (tahtmist ja vaimu oli, enamasti vedas aga alt tehnika, kuna sõda oli juba praktiliselt kaotatud ja ressursinappus andis tunda), samuti käis termin “kamikaze” üksnes lennukite kohta. Inimjuhitav torpeedo oli kaiten, samalaadne miniallveelaev kairyu, pommiga sukelduja (tuuker) aga fukuryu. Kolme viimast tegelikkuses praktiliselt ei kasutatud. Väikese kõrvalmärkusena: oma samalaadne kava (Selbstopfer) oli olemas ka sakslastel (kavaks see põhiliselt aga jäigi).

Siin puudutasin vaid neid teemasid, millega ise natuke enam kursis olen. Kunsti, kirjanduse ja hariduse asjatundjatel oleks ehk oma märkusi, mida mina teha ei osanud.

Kokkuvõttes võiks öelda – raamat on kiiduväärne üritus Jaapani paljusid tahke kokku tuua, kuid jaapani kultuur on niivõrd sügav ja mitmetahuline nähtus, et sellist tööd oleks pidanud tegema märksa rohkem inimesi. Praegu on natuke liiga suur tükk ette võetud.  Samasugune raamat eri valdkondade asjatundjate koostööna oleks aga tõeline väärtus.

budokan.ee

30.01.2010

Viimaks jõudis üsna lõpule üsna pikk maadejagamine Elioni ja EENetiga ning uue klubi domeen sai ära registreeritud. Uuest aastast tekkis endiste Hikari, Mitsubachi ja Wado asemele üks suur võitluskunstiklubi, kel loodetavasti rohkem võimalusi masu tingimustes toime tulla.  Veeb istub Kakupesas ja on saadaval [L] siin. Täiendamist on muidugi veel kõvasti.

Läbi valu diplomi poole

29.05.2009

Kaelaga on endiselt sant lugu, trenni pole saanud peaaegu üldse teha (ainult vahepeal jalgratast, aga siis keeras asi jälle hullemaks). Aga ega olümpiakomitee treenerieksamid sellest ei küsi – kaks korda aastas neid tehakse ja aega eriti liigutada ei anna. Seega oli täna kavas esmalt teooriatesti tegemine Pirital (20 küsimust üldaineid ja 20 eriala) ja õhtul praktiline eksam. Nädala jooksul üritasin üht-teist lugeda ja õppida, aga ega ülearu tark tunne ei olnud küll.

Kohapeal aga läks kõik ladusalt. Üldainetes jäi mitu küsimust üsna küsimärgiga (näiteks see, kus küsiti raku elementi, mis on vastupidavuse seisukohast kõige tähtsam), eriala oli seekord üllatavalt lihtne.  Aga tundus, et läbimiseks piisas. Mõne tunni pärast aga helises telefon ja Paluoja-sensei hääl teatas: “Artist sihuke – 40st 40!”. Vaat siis…

Õhtuses trennis pidin siis eelteate kohaselt nunchakut õpetama. Anti aga hoopis huvitav ülesanne – 4 tegelast, kel omades kunstides dan’i tase (ehk must vöö) käes, kuid kes polnud kunagi elus nunchakut käes hoidnud (huvitav, enamasti kipuvad vähegi võitluskunste nuusutanud inimesed ka “koodiga” tuttavad olema).  25 minutiga pidi andma elementaarsed teadmised relva käsitsemisest – tegime alguses põhilisi käsitsusharjutusi (nunchaku on muudega võrreldes üksjagu vastik relv, kuna kipub ülemeelikust kiiresti karistama), siis natuke põhitehnikat ja viimaks ühe paarisharjutuse.  Hindajaks olnud Neemre-sensei jäi rahule – hoolimata sellest, et enamasti tuli ühe käega vehkida ja teise käega kaelast kinni hoida…

Nii et nüüd on Kakk II astme kobudotreener.  Tuleks kael kah korda saada, siis saaks ka päriselt trenni tegema hakata.

Jaapani päev

26.04.2009

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Nohune nädalalõpp

19.04.2009

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…