Arhiiv

Sotsid põhjas?

12.02.2020

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Jauramisõpetus Soomest

09.02.2020

Leidsin eestinen.fi RSS-voo kaudu laheda loo sellest, kuidas põhjanaabrid  avastasid, et nende enda tuhandest järvest püütud kala kõlbab täitsa süüa. Naljakas muidugi (isegi soomlased on kohati loodusest kaugele jäänud – ning omajagu lumehelbekesi on neil ka, kes muu ikka praegust valitsust valis), aga tähelepanuväärne selles loos on hoopis tollele postitusele järgnenud kõva vaidlus erinevate õlide ümber.

Jauravad kohati täpselt nagu siinsed tegelased FB-s vmm kohas, aga ühe olulise erinevusega – ka suurimad kõikteadjad ja “eksperdid” ei lähe niimoodi isiklikuks nagu siinpool lahte. Seda tasuks meie omadel sealt õppida.

Eesti meedia halb nädal

06.02.2020

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.

Mõtlemapanev

02.02.2020

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

Prioriteedid, prioriteedid

15.01.2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

ERR stiilinäide

13.12.2019

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.

“Ei ole kandiline pea…”

11.12.2019

Selle uudise peale meenub must huumor emast, kes enda kandilise peaga poega lohutab. Normaalses ühiskonnas see inimene kohtunikuna tegutseda enam ei saaks. Võinuks vähemalt vakka olla ja mitte end veel sügavamale auku kaevata.

Lõpetaks ära?

26.11.2019

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.

Üks kaart

23.11.2019

Leidsin LHV foorumist ühe huvitava kaardi. Peaks vist suhteliselt tõsisest allikast olema.

Üldiselt kinnitab senist arvamust.  Oleks küll pakkunud, et Venemaa on veelgi enam ära solgitud, ent ka siit näeb üsna hullu seisu pea kõigi lõunapoolsete suurlinnade ümber.  Hiina ja Aafrika on ootuspärased.

Tasuks näidata kõikidele kohalikele greetadele (või tuleks neid rahvuslikumalt “krõõtadeks” kutsuda?) ja küsida sinna juurde, mismoodi nad Xi Jinpingi solkimist lõpetama sunnivad. Koolist puudumine… vist ei tööta hästi.

Nalja kah

06.11.2019

Vanasti olid hommikuti raadios naljaminutid. Nüüd on USA rubriik kella üheksastes ERR uudistes.

Tegelikult ka: juba kaua aega on ERR USA korrespondendid sarnanenud inimesega, kes üritab sulle iga päev üht ja sama (juba algselt mitte väga naljakat) anekdooti rääkida. Lõpuks muutub jube tüütuks.