Kirikulaager 2009

Jälle Uulu kirikus ja selle ümber asuvas kämpingus nagu juba mitmel viimasel aastal. Ka inimesed olid suuresti samad ja kipuvad iga aastaga üha enam üheks suureks perekonnaks kasvama.

Kavas oli nagu varemgi kolm missat ja palvused, loengud-arutelud, mister Rapi traditsiooniline mälumäng ja loomulikult kõvasti musa. Lisaks juba tavaks kujunenud laagribändile (ja loomulikult vend Juhanile Nõmme baptistikogudusest, kes oma vioolaga väärib vist nende laagrite aukülalise tiitlit) oli seekord kaasas veel üks tõeliselt proff tegija – [L] Maryn E. Coote (tegelikult teda muidugi nii peenelt kutsuma ei pidanud, olime ennegi kohtunud ja Marju on väga mõnus inimene). Nõnda läks muusikaline skaala päris laiaks – ühte otsa pidi laulsime vend Janekiga lõkkeõhtul kitarri, bodhrani ja lollide nägude saatel omaloomingulist regilaulu “Uulu metsades” (väga imeliku tekstiga, kõvasti ja valesti – põhiliselt Janek laulis ja Kakk segas)  ja teist otsa pidi tuli laupäevaõhtusel missal Marju “Welcome To My Worldi” sündil saata. Täiesti tundmatu funkylik lugu, mis tuli kahe tunniga kuidagimoodi ära õppida. Aga Marju jäi tulemusega rahule (Kakul oli pärast suht uhke tunne küll).

Kinuprogrammis vaatasime ühel õhtul Zeffirelli kuulsat “Brother Sun, Sister Mooni” (väga ilus lugu Assisi Franciscusest) ja teisel õhtul juppe Michael W Smithist hiljutisel Lootuse festivalil Tallinnas.  Et Kakk vehib juba mitmeid aastaid laagrites igasuguste koledate asjadega, tuli nüüd mõte teha väike ettekanne ja rääkida kirikurahvale kogu madinakunstivärgi taustast natuke lähemalt – tundub, et ka see  võeti positiivselt vastu.

EKEK liikmete seas pole hall normaalsus õnneks kuigi levinud ja selle parimaks tõestuseks sai tänahommikune fotojaht (lihtsustatud vormis – kohtade otsimise jätsime ajapuudusel välja ja piirdusime temaatiliste stseenide lavastamisega). Kirikulaagri kohaselt olid teemad  pärit Piiblist – kuid Kaku tehtud valik oli selline, mis jättis võimaluse igasugust sürri kokku keeta. Noh, tegijad ei valmistanud pettumust. Siin on kolm finaalipilti:


Taavet 1, Koljat 0


Püha Franciscus kõneleb lindudega


Eeva, õun ja madu

(lisaks tuleks ära märkida veel kahtlaselt alkoholireklaami meenutav stseen veini tegevast Jeesusest, sama mees kaubitsejaid mopiga templist välja ajamas, kemmergupaberisse mässitud ülestõusnud Laatsarus, veel üks tõlgendus Eevast ja ussist koos tagaplaanil tõsimeelse abikaasana autot peseva Aadamaga… jne jne)

Mida oligi tarvis tõestada – kreisit rahvast on meie seas piisavalt (kuna eespool mainisin üht suurt peret, siis ilmselt ongi perekondlik viga).

Kokkuvõttes oli jälle kord üks vahva kogemus. Loodetavasti jätkame järgmisel aastal samas vaimus. Ja tänud Mõisakülalistele korraldamise põhiraskuse kandmise eest! 🙂

Palverännak vihmas

Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.

Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg).  Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.

Uruste kirik

Lootuse festival

Kakk käis  “skandaalset usujuhti” kuulamas (elagu eesti meedia!). Tegelikult muidugi mitte ainult isand Grahamit – aga igatahes tasus minna küll.

Poleks arvanud, et sedalaadi üritus maikuu lõpus laupäeva õhtul Saku suurhalli täis tõmbab (saalis oli üksikuid vabu kohti, see-eest aga seisis hulk rahvast taga püsti).  Ja lõpus kogunes ette Frankliniga koos palvetama selline rahvahulk, keda pole näinud 80-ndate lõpust saati, kui kirik siinmail in oli.

Mis oli veel väga hea, oli muusika – ja seda oli palju. Matis Metsala bänd (tervitused siinkohal vanadele tuttavatele Jormale ja Ahtole, vanale Puravikule muidugi kah) kandis põhiraskust ja andis igati hea esituse – nii alguses ooperilaulja Helen Lokutat kui pärast Rebecca Kontust ja Tallinna Gospelkoori saates. Suur ühendkoor, mis esitas paar tõeliselt vinget lugu (koos sama bändiga).  Ameerika abielupaar, kes laulis ühe laulu vist parimas eesti keeles, mida (keelt ennast mittevaldavate)  jänkide suust kuuldud on (häälte poolest meenutasid päris kõvasti omaaegset itaalia tähepaari Al Banot ja Romina Powerit).  Eesti kristliku poprocki esinumber Crux (muusikastiililt kuhugi  Smilersi kanti).  Imekitarrist Dennis Agajanian, kes armeenia nimest hoolimata nägi välja nagu ristand Ritchie Blackmore’ist ja arhetüüpsest paksust, suure sombreeroga mehhiko bandiidist ning tegi naturaalkitarriga uskumatuid asju (lisaks laulis ka – lauluoskus oli korraliku kantrimehe oma, kitramäng aga virtuoositase). Ja muidugi tõmbenumber, USA kaasaegse kristliku muusika tipptegija  Michael W. Smith,  kes kuulub Kaku lemmikute hulka juba pikka aega (stiililine paralleel võiks olla Bryan Adamsi meloodiline rokk või kohati ka Michael Boltoni valge soul).

Seega võiks soovitada homme õhtul Saku suurhallist läbi astuda.  Kes ka midagi muud ei saa,  saab vähemalt korraliku tasuta muusikaelamuse.

APDEIT 31.05 – kui eile mängis W uuemaid lugusid, siis täna tuli ehe hitisadu. Ilmselt kõige parem oli laivis ära kuulda [L] Healing Rain. Rahvas oli pöördes ja üsna õigusega.

Eelteade: pingviinifestival ITK-s

Laupäeval, 30. mail toimub ITK aulas (ruum 314) [L] Linux.ee, [L] Pingviin.org’i, [L] ITK LUGi jt asjapulkade korraldatuna [L] Linuxi kevadfestival. Kõik näod on teretulnud. Ametlik algus on kell 10, hilisemad tulijad peavad välisuksest sissesaamiseks helistama sinna nähtavale kohale ülespandud telefonil (kuna nädalavahetusel valvelaud ei tööta).

Kes kohale tulla ei saa, võib saada osa virtuaalselt – variante on kaks:

*  Justin.tv: http://www.justin.tv/linuxikevadfestival

*  Windows Media (iseenesest ju narr küll, aga kuna asi on suuresti suunatud ka senistele Billi alamatele ja samas Linux tuleb selle vorminguga toime, siis on seekord nõnda): mms://193.40.194.150/Live

APDEIT peale üritust: läks päris hästi korda. Kohal oli paarkümmend inimest, kuid päris mitmed vaatasid ka netist ja osalesid Justin.tv jututoas.  Ilmselt tuleb asi sügisel kordamisele.

Venia legendi ja eVent

Täna oleksin hommikul peaaegu unustanud, et TLÜs tuleb üks loeng pidada… Ehk siis dotsendi ametiperiood sai otsa ja uuesti kandideerimiseks nõuti avalikku loengut. Õnneks tuli aegsasti meelde ja loeng läks põhimõtteliselt kenasti (kui mitte arvestada, et kuulajaid oli kaks tükki). Slaidid on [L] siin.

Pärast aga oli TLÜ uue maja aatriumis päris huvitav sündmus – Informaatika Instituudi ja haridustehnoloogide projektide tutvustusüritus [L] eVent. Tavaliste pikkade lohisevate ettekannete asemel olid seekord kiired 5-minutilised jupid ja see toimis päris hästi. Rääkisid nii õppejõud, teadurid kui tudengid – viimane on järelkasvu silmas pidades kindlasti samm õiges suunas. Kuna tegu oli avaliku ruumiga, siis oli ka rahvast kohal. Ehk jäi mõnele möödakäijalegi midagi huvitavat kõrva.

Jaapani päev

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Ülestõusmispühad 2009

Sel nädalal (nagu igal aastal samal ajal) oli Harkujärvel tihedalt tegemist. Algselt oli kavas Taani vana sõbra poja ristsetele sõita, ent see jäi paraku eri asjaolude tõttu ära. Aga see-eest tuli siinmail kõvasti sünti saagida. Tegelikult peaks hakkama läpakat kaasa võtma ja neid improvisatsioone salvestama – plaadiküsijaid on juba pikemat aega käinud, ehk annaks osadest neist midagi kokku aretada.

Suure Neljapäeva missa oli vaikne, mõtisklev väikese seltskonna üritus. Reedene teenistus kanti üle ka ETV-s ning oli oma pika lauldud litaaniaga Eesti kontekstis kindlasti üsna eripärane. Täna toimus siis suurem sündmus külaliskoori, ristimistalituse ja pärastise kohvilauaga.

Üldiselt tundub, et osa Eesti rahvast on õppinud lisaks jõuludele ka ülestõusmispühade ajal kirikus käima. Optimistina võiks öelda, et lausa 100% edasiminek. 🙂

30 aastat karated

Hommikul mainis vana sõber ja trennikaaslane Ilmar-sensei [L] sellist üritust.  Viimaks tekkis mõte ka ise kohale kaema minna.

Rahvast oli üllatavalt palju – Ilmari sõnutsi tunduvalt rohkem kui viimati Eesti meistrivõistlustel.  Üksjagu oli ilmselt ka külalisi Moskvast, kuna 30 aasta tagune ajalooline karatematš Tallinna ja Moskva võistkondade vahel (mille siinsed kokkuvõttes võitsid ning millest seetõttu polnud ilmselt pikka aega ka eriti palju kuulda) oli plaanis uuesti läbi teha. Küll juba nooremate meeste vahel, kuna tollased veteranid on nüüd kõik juba 50-60 eluaasta peal.

Ütleks, et sellised üritused aitavad üksjagu  nii riikide vahel kui ka meil siin inimeste vahel suhteid parandada.  Väga huvitav oli näha vaheajal näidatud omaaegset Tallinnfilmi dokkarit “Paljakäsi”, mis ilmselt eetrisse ei jõudnudki, kuna enne jõuti N. Liidus karate ära keelata.  Tallinna esindus võitis kokkuvõttes moskvalasi, samas ei olnud sellist hambad-risti madistamist.  Kohal oli viis omaaegset Tallinna koondislast ning Moskva koondis täies koosseisus (ilmselt võis mõnele päris huvitav kogemus olla, neid mehi vaadates võis ka väikese nõukanostalgia korraldajaile andeks anda). Ning viimaks õnnestus näha ka suurt hulka vanu sõpru ja tuttavaid eri trennidest ja aegadelt.

Tegelikult oli ka vastukarva asju (kasvõi juba sportlik karate kui selline, mille suhe päris võitluskunsti on umbes nagu tänapäeva sportvehklemisel  d’Artagnani rapiirikunsti), aga positiivset oli tublisti rohkem.

Uudishimupäev

Täna oli ITK jälle hirmsat sebimist täis – paari tunni jooksul oli maja täis abituriente, kellele kooli tutvustati ja igatsugu tsirkust tehti. Koridoris korjas robootikute auhinnatud Tige Tigu sokke (ja karjus “Mis siin haizeb??”,  mis tegi rahvale muidugi kõvasti nalja). multimeediaklassis tutvustas Laur Estobuntut (Kakk aitas kah veidi kaasa) ja Marko näitas OpenSimi, auditooriumis räägiti koolist üldisemalt ning muidugi jooksis ringi Tux isiklikult (vaene lind pidi lestadega mööda treppi ronima, mis oli vist üsna ebamugav).

Aga ohvrid olid vist üsna sillas (tundub, et kolledži üht suuremat trumpi – keskmisest märksa mitteametlikumat õhustikku – õnnestus korraldajatel selle lühikese aja kohta piisavalt hästi edasi anda). Nii et järelkasvu on sügisel loota küll.

Tudengibaar

Eile toimus teistkordselt ITK-s tudengibaar – allkorruse kohvikust sai üheks õhtuks (kultuursemat sorti) õllekas. Lisaks pandi fuajeesse telekate külge üles erinevat sorti mängud.

Vahva mõte – õppejõud ja tudengid saavad vahepeal tavapärastest rollidest välja ja õlletoobi taga ilmaelu arutada (isegi rektor käis kambas). Kakk pole “väga õppejõud” kunagi olnud, aga ikkagi oli lahe, kui sellid tulid juurde ja tirisid poolvägisi “Guitar Herot” mängima – polnud seda kunagi varem proovinud (vastaseks olnud kolleeg Margus kah õnneks mitte). Nii et kaks patsiga poissi vehkisid teleka ees Nirvana taktis üksteise võidu kitarrikujuliste konsoolidega. Paganama lõbus oli. 🙂

Päris lõpuni ei saanud olla, tuli ära minna. Aga asi väärib kindlasti kordamist.