Silt: poliitika

Tõsine absurd

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Mõtteid pildi alt

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Ma loodan…

… et valitsusel jätkub oidu meedia rahaküsimine kuu peale saata. Koroonakriisis ei ole seal suurt midagi muutunud (vt näiteks see ja see). ERR kilkas hiljuti, et on kõige “usaldusväärsem”, pidades suurt hulka viiruse levikuinfot jälgivaid inimesi kohe enda fännideks…

Olgem ausad, enamikul praegusest Eesti massimeediast võiks – ja tegelikult tuleks – lasta loomulikku surma surra. Ja see hõlmab ka ERR-i – nii televisiooni, raadiot, veebi- kui trükimeediat. Mis praegu eriti vastu hakkab, on ving “andke meile raha” paralleelselt süüdimatu tõrvamise jätkumisega.

Natuke meenub “Still Crazy” filmi stseen, kus bänd kutsus ajakirjanikud pressikonverentsile; need tulid, sõid ja jõid bändi kulul ning kukkusid siis neid (üsna ERR stiilis) mõnitama – lõpuks pani noor kitarrist nad tõsiselt paika (you bunch of wankers!).

Tjah… Valitsus on, mis ta on, aga saab seni hakkama. Kas aga keegi kujutaks tõsimeeli ette, et praeguses olukorras juhiksid Eestit puust kell ja sinised sokid…?

(Tore oleks, kui selle jutu asemel saaks mõne lõbusa aprillinalja visata. Kahjuks ei saa.)

Iowa küsimus

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.

Oot-oot…

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Sotsid põhjas?

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.