Silt: näm-näm

Piparkook. Täitsa ehtne.

…ehkki gluteenivaba. Kui eelmisel aastal tuli tulemus sellise konsistentsiga, et valminud kooki kõlbas edukalt külmrelvana (või hammaste eemaldajana) pruukida, siis seekord sai täppi pandud.

Koostis:
* kilone kott Sunnuntai gluteenivaba jahu (kahjuks Finax on Tallinna poodidest juba mõnda aega kadunud)
* poolekilone pakk fariinsuhkrut
* umbes tassitäis tavalist suhkrut
* kaks peotäit mandleid ( = ca tassitäis mandlijahu)
* 250g pakk küpsetusmargariini
* 3 muna
* umbes supilusikatäis küpsetuspulbrit
* pakk piparkoogimaitseainet
* soovi korral natuke täiendavaid maitseaineid lisaks
* näputäis soola
* umbes tassitäis kuuma vett

Suhkrud potti, sorts kuuma vett otsa ja tulele, kuumutada pidevalt segades 15-20 minutit. Samal ajal võib teise kopsikuga sulatada ära margariini, kolmandas kloppida lahti munad ja lisada sinna soola.  Kuumutamise lõpus tuleks suhkrusodisse lisada maitseained – piparkoogisegule sai lisaks pandud natuke muskaatpähklit, nelki ja kaneeli.

Mandlid tuleb ära jahvatada (tavaline kohviveski sai hakkama küll) ja segada taignakaussi jahu sekka, samasse segada ka küpsetuspulber.

Suhkrusodisse valada sulatatud margariin ja segada läbi, siis valada munad jahusegusse ja  segada läbi, viimaks suhkrusegu sinna peale ja veel kord korralikult läbi tampida. Asi peaks lõpuks lõhnama, maitsema ja tunduma suht hariliku piparkoogitaigna moodi. Tulemus tasub jätta paariks päevaks külmikusse toimetama (sellest kogusest saab kaks korralikku taignalaari).

Piparkoogitegu käib nagu tavaliselt, ainult et selle retsepti puhul tasub taignasse enne rullimist veel tublisti (gluteenivaba) jahu lisada – muidu võib kook nätske jääda ja/või tekkida raskused kookide laua küljest kättesaamisel.  Ahjus kerkib see mõnevõrra rohkem kui tavaline tainas, seetõttu on koogid natuke paksemad. Aga maitse on tipp-topp ja seekord piparkookidest külmrelvi ei saa – igati mõnusasti muredad tulid.

Aa, jõulu ajal käis külas üks kunstitaustaga lahe tegelane ja aitas kooke kujundada – pole vist kunagi varem nii uhkeid kooke olnud. Aga ühiste pingutuste tulemustena sündis ka sihuke jupp sürri…

Mitte sittagi

P.S. Järele mõeldes sobiks pildi pealkirjaks “Valitsuse saavutused lõppeval aastal”… 😛

Muhedik

Kunagi Olde Hansas käies jäi positiivse asjana silma “ristirüütlite läätsemuhedik”. Üritasin nüüd suht tunde järgi seda järele teha – ning ennäe, läks päris kenasti.

Materjal:
* 500g pakk läätsi (mul olid Mülleri punased)
* üks keskmine sibul
* kaks hirmsuurt (~ 4-5 tavalist) küünt küüslauku
* kolm supilusikat mett
* sorts oliiviõli
* veidi väiksem sorts palsamiäädikat
* teelusikatäis soola
* 1-2 teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* 1-2 teelusikat viie pipra segu
* natuke praadimisõli või muud rasvainet sibula ja küüslaugu jaoks

NB! See kogus toidab päris mitu inimest ära (tuleb ca kaheliitrine potitäis)!

Läätsed potti keema (ca 40-45 minutit), sool sinna sekka. Vahepeal tuleks sibul peeneks hakkida, küüsllauk ära pressida (või ka hakkida) ning see kõik panni peal klaasjaks praadida.  Keedetud läätsed tuleb ära nõrutada ja kogu muu krempel sinna sisse segada.  Natuke tõmbab ja ongi valmis.

Tuli üllatavalt autentne välja. Sobib väga hästi mõne lihatoidu kõrvale.

Pastandus

Polegi vahepeal jupp aega toidurubriiki täiendanud… Vahepeal õnnestus edukalt tekitada ka gluteenivabad kotletid – isegi see kõige lihtsam (ja jubedama maitsega) gluteenivaba sai kõlbas leotatud kujul täitsa ilusti kotleti sisse.

Aga üks üsna asine pastapealne õnnestus aretada eile kätte juhtunud suitsutursapudist. Vaja läks

* umbes tassitäis suitsutursatükke
* neli küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist konservoliivi
* teelusikatäis viie pipra segu
* pool teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* paras sorts (pool tassi?) head oliiviõli

Õli potti, küüslauk pressiga puruks ja õli sisse, pott natukeseks tulele (kuumaks, aga mitte keema). Sinna otsa oliivid, kala ja maitseained ning uuesti kuumutada (mitte praadida), kuni kala segades pudiks läheb.

Sõltuvalt juurdeantava pasta kogusest peaks sellega toitma ära vähemalt 3-4 inimest. Pastale võib täiendavalt riivida juurde ka juustu, aga see ei ole vist otseselt nõutav – kaste on niigi toitev.

P.S. Oudekki: see oli Sinu toodud gluteenivaba itaalia penne, mis nüüd viimaks loosi läks  – seniproovitud gluteenivabadest pastadest selgelt parim. Suured tänud! 🙂

Kana-šampinjoniwok

Variatsioonid tuntud teemal…

Viimati jäi poest näppu pakk Talleggi kanafileed, siis tekkis mõte wokki proovida ja ostsin juurikaid ja muud vajalikku kah. Õiget wok-panni ei olnud, aga tavaline ajas asja ilusti ära.

Kaku versioonis tuli asi järgmine. Vaja läks selliseid asju:

* pakk kanafileed (kaks fileed, veidi üle poole kilo)
* üks hiiglaslik šampinjon (jah, seekord olid nii pirakad nagu sirmikud – normaaloludes peaks 3-4 tavalist panema)
* pool porrulauku (mõlemast otsast – nii lehte kui vart)
* kaks väikest porgandit
* üks suurem sellerivars
* pool paprikat (seekord oli roheline)
* pool baklažaani
* Linghami ingveri-tšillikastet ja sojakastet (toda on kaht sorti – üks gluteeniga ja teine ilma, seega tsǒliaakia puhul toda gluteenivaba)
* soola ja pipart

Märkus: juurikaid võib soovi korral ka rohkem panna, selles versioonis on liha ülekaalus.

Filee lõigata ribadeks ja koos pakis leidunud võijublakatega kuumale pannile. Sool ja pipar juurde ja natuke pruunistada, siis lisada sorts mõlemat kastet ja sinna otsa seeneviilud. Ca 10-minutise aktiivse praadimise (täistulel, pidevalt segades) järel sinna selga kuubistatud juurikad. Aktiivne vehkimine pannilabidaga jätkub veel ca 20 min – krehvtisema asja austajad võivad lõpupoole veel ühe sortsu kumbagi kastet lisada.

Juurde tuleb veel keedetud riis.  Kokkuvõttes väga asine nämm.

Veel üks häkktoit

Kapis hakkas laastukorv šampinjonidega kätte ära kuivama. Tuli miskit ette võtta – seekordne häkk siis järgmine:

* kolmandik korvi pruune šampinjone
* üks suur sibul
* kaks suuremat küünt küüslauku
* kaks väheldast porgandit
* kaks keskmist tomatit
* paar peotäit rohelisi oliive
* pool latti Mündi vorsti
* veiniäädikat, õli, soola, pipart
* kaks supilusikatäit mett (ilmselt käib ka mingi suhkur)

Seened, sibul, küüslauk ja porgand ära hakkida ja pannile, sinna otsa äädikas, õli ja sool-pipar (kõike seda suht maitse/tunde järgi), kogu kupatus pooleks tunniks laagerdama. Siis juurde tomatijupid ja oliivid ning tuli alla. Hautada mõõdukal kuumusel ca 20 minutit, vahepeal segades. Siis läheb juurde peenekshakitud vorst ja mesi ning kogu kupatus peaks veel hauduma oma kümmekond minutit.

Valmiskujul nähtus sarnaneb purkides müüdava Uncle Ben’siga, aga on subjektiivsel hinnangul maitsvam.  🙂   Tarbida sobib koos keedetud riisiga, pasta töötab tõenäoliselt ka. Lisandiga koos peaks see ports 3-4 inimest ära toitma.

Ahvileib

Esimene edukas katsetus ahjus banaani küpsetamisega tehtud… Polnudki miskit keerulist – tegin mitmekordsest fooliumist kausi (tegevuse käigus kangastus millegipärast peaminister…), panin sellesse kaks kooritud banaani, sinna otsa paar lusikatäit mett ning siis rändas kogu kupatus küpsetusplaadi peal praeahju.

Küpses 200 kraadi peal ca 20 minutit. Tulemus oli igati mõnus, suht sarnast asja pakutakse hiinakates. Järgmisel korral on kavas juba gluteenivaba paneeringuga eksperimenteerimine.

Mõnus magus asi

… ehk vaarika-rummi-beseekook. Väga lihtsalt tehtav ja täitsa gluteenivaba, aga dieedisõbrad peaks ette vaatama.

Vaja läheb:
* üks kahepoolne besee-tordipõhi (müüakse suuremates poodides valmiskujul, plastkarbi sees)
* ca 300ml vahukoort
* suhkrut (maitse järgi)
* veerand purki (ca 100ml) vaarikamoosi (siin oli Meie Mari oma)
* sorts (ca pitsijagu) tumedat rummi

Koor tuleb koos suhkruga ära vahustada, lõpus segada sisse rumm. Alumine koogipõhi katta vahukoorekihiga, panna sinna peale teine pool koogipõhja, sellele määrida korralik kiht vaarikamoosi ja kõige peale veel kiht vahukoort. Kaunistada võib muidugi ka, aga seekord jäi tegemata. Viimaks lükata ööseks külmkappi laagerdama.

Järgmisel päeval on kook valmis – ja kipub väga kähku kaduma.

Gluteenivaba pitsasai

Seda retsepti on juba korduvalt proovitud ja eri tegelaste peal testitud, aga siia pole veel kirja pannud. Niisiis…

Sedakorda on vaja leivaküpsetusmasinat (ja reeglina sihukest, millega tavalisest jahust leiba ei tehta). Kakul on üsna tavaline Tefali oma. Progeda pole vaja, asi käib kõige tavalisema vaikimisi tsükli peal (kestusega 3:18).

Vaja läheb
* ca pool pakki gluteenivaba jahu (on proovitud nii heledama kui tumedamaga, kõige parem klassikaline sai tuleb Finaxi punasega). NB! Tõenäoliselt töötab sama retsept täiesti edukalt ka tavalise jahuga, kui sööjatel gluteeniga jama ei ole.
* ca 1/3 liitrit piima
* ca teelusikatäis jämedat soola (aga võib ka tavaline olla)
* ca supilusikatäis suhkrut
* sorts (pool klaasi?) õli – on proovitud nii maapähkli- kui oliiviõli
* pakike kuivpärmi – näiteks Nordic Yeasti sinine

Ja täidiseks:
*  kaks küünt küüslauku
* üks sibul
* 5-6 keskmist šampinjoni
* paar sõrmepaksust singiviilu (kokku mingi 100 g kanti)
* paar samasugust viilu juustu

Täidisesse võib muidugi igasugust muud kraami ka panna, oliive näiteks. Ja küüslaugu asemel võib panna tai küüslaugukastet (väikesed kollase sildiga pudelid, täitsa gluteenivaba ja üsna looduselähedane kraam). Kogu see värk tuleb hakkida mõõdukalt peeneks, juustu võib ära riivida (kuid ei pea, kõlbavad ka kuubikud).

Esmalt läheb masina kaussi piim, sinna sisse sool, suhkur ja õli ning umbes pool jahust. See kõik on hea segi ajada – masin segab küll ise ka, aga kindlam on teda natuke aidata. Siis sinna selga ülejäänud jahu, selle pinnale pärm ja kauss masinasse toimetama.  Kusagil 20 minuti pärast (Kaku masin annab selleks eraldi piibitamisega märku) läheb sinna juurde täidis. NB! Kausi ja masina vahele pudenenud kraam hakkab seal kärssama ja võib koduse suitsuanduri lolliks ajada – seega tuleb lisada ettevaatlikult! Eriti hullusti lehkab kõrbev küüslauk…

Kui tsükkel läbi on ja masin vait jääb, tasub tulemusel lasta veel kuni tund sealsamas järelküpseda – vastasel juhul on oht, et sai jääb keskelt tooreks (kui see peaks juhtuma, võib saia pooleks lõigata ja natukeseks tavalisse praeahju lükata). Valmis saia võib peale vormist väljalöömist võiga üle tõmmata.

Senise kogemuse järgi kaob sai kapi pealt kahtlaselt kiiresti…

Agluteense pelmenoloogia praktikum

Ei, Kakk pole läinud arstiteadust õppima.  Hoopiski võttis kätte ja hakkas endale ise gluteenivabasid pelmeene tegema.

Aluseks sai [L] Mummu blogist pärit retsept, ainult jahu asendus Sunnuntai ja Finaxi gluteenivabade segudega. Nagu juba varem mainitud, on gluteenivaba taigna tegemine igavene keberniit – jahu meenutab konsistentsilt tärklist (seda ta osaliselt ongi, maisi oma) ega taha kuidagi muude asjadega seguneda. Ja rullitava konsistentsi saavutamine on eriti suur keberniit.

Täidise tegin suht eeskuju järgi. Ainult mõned maitseained mängisin veidi ringi ja õli läks tiba rohkem. Ja 3-4 poeküüslaugu küüne asemel oli tüse eestimaine küüslauguveerandik, mis vinge olemisega hiinlastele hoobilt ära teeb.  Pelmeenivormi ei olnud, tegin klassikaliselt piparkoogivormiga kettaid lõigates, kahekorra murdes ja kahvliga kokku surudes.  Suurem osa läks õue külmuma, väiksem osa ahju. Sinna läks ka lõpujääkidest tehtud maksipelmeen.

Küpsetamisel läksid kõik peale ühe lahti, seega tuleb järgmine kord korralikumalt kinni vajutada. Aga maitse oli tipptopp, tainas oli miskit lavaši ja nachode vahepealset ja täidis mõnusalt krehvtine.

Tähelepanek: pelmenoloogiaga ei tohiks tegelda, kui endal kõht tühi on. Aega läheb üksjagu ja suu hakkab koola ajama…

APDEIT 10.12: vahepeal sai pelmeenid ära külmutatud ja täna siis ka keetmist proovitud. Vastu kartusi jäi enamik täitsa terveks ning maitsesid täiesti tavapäraste, paremat sorti pelmeenide moodi. Ainus tähelepanek on, et külmutamisel ei tohi pelmeene kokku jätta, tekib samasugune kole känkar nagu tihti poepakkides näha võib.