Silt: näm-näm

Mr Beani pizza

Sattus ette üks gluteenivaba pitsa retsept veganitelt. Kakk vegan ei ole (ei ole plaanis hakata ka), aga mõtte pani käima küll. Kikerherneid kodus polnud, küll aga oli kaks 400g konservipurki pruune ube. Proovime…

Blenderisse läks
* kaks purki ube (eelnevalt sõelal loputatud ja nõrutatud)
* sorts taimeõli
* ca supilusikatäis jämedat himaalaja soola
* sama palju suhkrut
* kaks muna

Nagu varem pesto puhul, oli alguses tegu asja käimasaamisega – viimaks aga segunes kogu kupatus pooleks blenderitäieks pannkoogitaignalaadseks aineks. Küpsetuspaber oli ka otsas, tegin fooliumist (tervitused ekspeaministrile!) vormi ja valasin segu sinna. Natuke paksult jäi, teinekord tuleb kogu plaadi suurune vorm teha.

Pool tundi (200 kraadi juures) hiljem oli plaadil keeksi meenutav küpsetis. Sinna otsa läks suht tavapärane “mida iganes kapis on” täidis – seekord kana, paar krevetti, sibul, küüslauk, oliivid, jalopeno ja juust.

Kui ahjust välja sai, siis sarnanes tulemus senistele katsetustele gluteenivaba muretaignaga – pehmem kui traditsiooniline, ent täiesti söödav. Aga kui teinekord tainas õhemaks teha ja kauem ahjus hoida, siis võib ehk isegi krõbedama tulemuse saada.

Igal juhul väärib edasikatsetamist.

Hipsterisnäkk

Eespool sai kirjutatud sellest, kuidas tänapäeva poppide inimeste üht lemmiktoitu pestot sai tehtud.

Täna koju tulles selgus, et kapis olev poolik suur baklažaan tuleb kiiremas  korras ära likvideerida. Samas oli ka poolik purk karulaugupestot ja tükk juustu. Proovime…

Baklažaan läks õhukesteks viiludeks ja küpsetuspaberi peale ahjuplaadile. Iga viilu peale lusikatäis pestot ja juustulõik sinna otsa – ning kogu kupatus ahju. Küpsemise ajal sai juurde tekitatud ka kurgisalat – kurgiviilud, õunaäädikas, vesi, sool ja suhkur ning törts sinepit.

Väga asine suutäis tuli. Tasub teinekord isegi külalistele pakkuda.

Olen vahelduseks hipster

Kakk käis metsas. Mitte seenel ega marjul, vaid esmakordselt hoopis karulaugul.  Kogunes kena kilekotitäis lehti.

Kodus sai siis see pestoks vormistatud. Kahjuks oli kasutada vaid blender (mitte saumikser) ja sellega oli jupp jubimist. Järgemööda läks sinna

  • kolm peotäit mandleid
  • üks pakk kõva Forte juustu (laastudeks lõigatult)
  • pool peotäit jämedat himaalaja soola
  • üle poole pooleliitrise pudeli extra virgin -oliiviõli
  • kogu kotitäis karulauku (pesemise ajal täitis kogu suure pastasõela)

Hirmsa undamise ja nõidumise tulemusena õnnestus viimaks kogu kupatus mingisuguseks ultraroheliseks pastaks transformeerida. Värv oli nii intensiivne, et kui poleks koostist teadnud, oleks seda mingiks jubedaks keemiapommiks pidanud.

Aga maitse oli asjal hea. Blenderi sisu sai kuumutatud purkidesse roogitud, õli peale valatud ja pärast kappi hoiule pandud. Kannu jäänud jääk gluteenivaba saia tükkidega kokku roobitsetud, oli ka korralik õhtuoode kirjas.

Vahelduseks on päris lõbus hipster olla. Aga mäkkide peale kolimist ei ole küll kavas.

Anneli küpsised

Anneli on suvest alates IT kolledži söögikoha perenaine. Teeb igasuguseid huvitavaid toite ja ei tee numbrit tülikast linnust, kes jahuvärki süüa ei tohi. Nii et meil vedas täiega.

Üleeile lõunal käies  tõi ta aga proovida pruunika küpsise moodi asja, mis pidavat täitsa gluteenivaba olema. Väga söödav oli ning muidugi tuli kohe retsept küsida.

Täna sai katsetus edukalt läbi viidud. Potti läks järgemööda

  • 3/4 potsikut (~300g) Nussa pähklikreemi
  • suur kuhjaga supilusikatäis maapähklivõid (selle pani Kakk omast peast sinna juurde)
  • 1/2 kotti (ca kaks klaasitäit) maisijahu (riisijahu pidavat ka sobima)
  • kaks väiksemat muna

Pikema füüsilise mõjutamise järel tekkis potti väliselt natukene piparkoogitaigna moodi asi (maitse on küll täiesti teine). Supilusikaga pätsikesed ahjuplaadile ja seejärel kogu kupatus ahju, 200 kraadi peal kulus ca 40 minutit. Tulemuseks on head muredad küpsised, maitselt midagi šokolaadi- ja kaerahelbeküpsise vahepealset. Ja täiesti gluteenivabad.

Homme saab edukast katsetusest ette kantud. Järgmisel korral võiks juurde segada rosinaid ja/või riivitud apelsinikoort.

Piparkook. Täitsa ehtne.

…ehkki gluteenivaba. Kui eelmisel aastal tuli tulemus sellise konsistentsiga, et valminud kooki kõlbas edukalt külmrelvana (või hammaste eemaldajana) pruukida, siis seekord sai täppi pandud.

Koostis:
* kilone kott Sunnuntai gluteenivaba jahu (kahjuks Finax on Tallinna poodidest juba mõnda aega kadunud)
* poolekilone pakk fariinsuhkrut
* umbes tassitäis tavalist suhkrut
* kaks peotäit mandleid ( = ca tassitäis mandlijahu)
* 250g pakk küpsetusmargariini
* 3 muna
* umbes supilusikatäis küpsetuspulbrit
* pakk piparkoogimaitseainet
* soovi korral natuke täiendavaid maitseaineid lisaks
* näputäis soola
* umbes tassitäis kuuma vett

Suhkrud potti, sorts kuuma vett otsa ja tulele, kuumutada pidevalt segades 15-20 minutit. Samal ajal võib teise kopsikuga sulatada ära margariini, kolmandas kloppida lahti munad ja lisada sinna soola.  Kuumutamise lõpus tuleks suhkrusodisse lisada maitseained – piparkoogisegule sai lisaks pandud natuke muskaatpähklit, nelki ja kaneeli.

Mandlid tuleb ära jahvatada (tavaline kohviveski sai hakkama küll) ja segada taignakaussi jahu sekka, samasse segada ka küpsetuspulber.

Suhkrusodisse valada sulatatud margariin ja segada läbi, siis valada munad jahusegusse ja  segada läbi, viimaks suhkrusegu sinna peale ja veel kord korralikult läbi tampida. Asi peaks lõpuks lõhnama, maitsema ja tunduma suht hariliku piparkoogitaigna moodi. Tulemus tasub jätta paariks päevaks külmikusse toimetama (sellest kogusest saab kaks korralikku taignalaari).

Piparkoogitegu käib nagu tavaliselt, ainult et selle retsepti puhul tasub taignasse enne rullimist veel tublisti (gluteenivaba) jahu lisada – muidu võib kook nätske jääda ja/või tekkida raskused kookide laua küljest kättesaamisel.  Ahjus kerkib see mõnevõrra rohkem kui tavaline tainas, seetõttu on koogid natuke paksemad. Aga maitse on tipp-topp ja seekord piparkookidest külmrelvi ei saa – igati mõnusasti muredad tulid.

Aa, jõulu ajal käis külas üks kunstitaustaga lahe tegelane ja aitas kooke kujundada – pole vist kunagi varem nii uhkeid kooke olnud. Aga ühiste pingutuste tulemustena sündis ka sihuke jupp sürri…

Mitte sittagi

P.S. Järele mõeldes sobiks pildi pealkirjaks “Valitsuse saavutused lõppeval aastal”… 😛

Muhedik

Kunagi Olde Hansas käies jäi positiivse asjana silma “ristirüütlite läätsemuhedik”. Üritasin nüüd suht tunde järgi seda järele teha – ning ennäe, läks päris kenasti.

Materjal:
* 500g pakk läätsi (mul olid Mülleri punased)
* üks keskmine sibul
* kaks hirmsuurt (~ 4-5 tavalist) küünt küüslauku
* kolm supilusikat mett
* sorts oliiviõli
* veidi väiksem sorts palsamiäädikat
* teelusikatäis soola
* 1-2 teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* 1-2 teelusikat viie pipra segu
* natuke praadimisõli või muud rasvainet sibula ja küüslaugu jaoks

NB! See kogus toidab päris mitu inimest ära (tuleb ca kaheliitrine potitäis)!

Läätsed potti keema (ca 40-45 minutit), sool sinna sekka. Vahepeal tuleks sibul peeneks hakkida, küüsllauk ära pressida (või ka hakkida) ning see kõik panni peal klaasjaks praadida.  Keedetud läätsed tuleb ära nõrutada ja kogu muu krempel sinna sisse segada.  Natuke tõmbab ja ongi valmis.

Tuli üllatavalt autentne välja. Sobib väga hästi mõne lihatoidu kõrvale.

Pastandus

Polegi vahepeal jupp aega toidurubriiki täiendanud… Vahepeal õnnestus edukalt tekitada ka gluteenivabad kotletid – isegi see kõige lihtsam (ja jubedama maitsega) gluteenivaba sai kõlbas leotatud kujul täitsa ilusti kotleti sisse.

Aga üks üsna asine pastapealne õnnestus aretada eile kätte juhtunud suitsutursapudist. Vaja läks

* umbes tassitäis suitsutursatükke
* neli küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist konservoliivi
* teelusikatäis viie pipra segu
* pool teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* paras sorts (pool tassi?) head oliiviõli

Õli potti, küüslauk pressiga puruks ja õli sisse, pott natukeseks tulele (kuumaks, aga mitte keema). Sinna otsa oliivid, kala ja maitseained ning uuesti kuumutada (mitte praadida), kuni kala segades pudiks läheb.

Sõltuvalt juurdeantava pasta kogusest peaks sellega toitma ära vähemalt 3-4 inimest. Pastale võib täiendavalt riivida juurde ka juustu, aga see ei ole vist otseselt nõutav – kaste on niigi toitev.

P.S. Oudekki: see oli Sinu toodud gluteenivaba itaalia penne, mis nüüd viimaks loosi läks  – seniproovitud gluteenivabadest pastadest selgelt parim. Suured tänud! 🙂

Kana-šampinjoniwok

Variatsioonid tuntud teemal…

Viimati jäi poest näppu pakk Talleggi kanafileed, siis tekkis mõte wokki proovida ja ostsin juurikaid ja muud vajalikku kah. Õiget wok-panni ei olnud, aga tavaline ajas asja ilusti ära.

Kaku versioonis tuli asi järgmine. Vaja läks selliseid asju:

* pakk kanafileed (kaks fileed, veidi üle poole kilo)
* üks hiiglaslik šampinjon (jah, seekord olid nii pirakad nagu sirmikud – normaaloludes peaks 3-4 tavalist panema)
* pool porrulauku (mõlemast otsast – nii lehte kui vart)
* kaks väikest porgandit
* üks suurem sellerivars
* pool paprikat (seekord oli roheline)
* pool baklažaani
* Linghami ingveri-tšillikastet ja sojakastet (toda on kaht sorti – üks gluteeniga ja teine ilma, seega tsǒliaakia puhul toda gluteenivaba)
* soola ja pipart

Märkus: juurikaid võib soovi korral ka rohkem panna, selles versioonis on liha ülekaalus.

Filee lõigata ribadeks ja koos pakis leidunud võijublakatega kuumale pannile. Sool ja pipar juurde ja natuke pruunistada, siis lisada sorts mõlemat kastet ja sinna otsa seeneviilud. Ca 10-minutise aktiivse praadimise (täistulel, pidevalt segades) järel sinna selga kuubistatud juurikad. Aktiivne vehkimine pannilabidaga jätkub veel ca 20 min – krehvtisema asja austajad võivad lõpupoole veel ühe sortsu kumbagi kastet lisada.

Juurde tuleb veel keedetud riis.  Kokkuvõttes väga asine nämm.

Veel üks häkktoit

Kapis hakkas laastukorv šampinjonidega kätte ära kuivama. Tuli miskit ette võtta – seekordne häkk siis järgmine:

* kolmandik korvi pruune šampinjone
* üks suur sibul
* kaks suuremat küünt küüslauku
* kaks väheldast porgandit
* kaks keskmist tomatit
* paar peotäit rohelisi oliive
* pool latti Mündi vorsti
* veiniäädikat, õli, soola, pipart
* kaks supilusikatäit mett (ilmselt käib ka mingi suhkur)

Seened, sibul, küüslauk ja porgand ära hakkida ja pannile, sinna otsa äädikas, õli ja sool-pipar (kõike seda suht maitse/tunde järgi), kogu kupatus pooleks tunniks laagerdama. Siis juurde tomatijupid ja oliivid ning tuli alla. Hautada mõõdukal kuumusel ca 20 minutit, vahepeal segades. Siis läheb juurde peenekshakitud vorst ja mesi ning kogu kupatus peaks veel hauduma oma kümmekond minutit.

Valmiskujul nähtus sarnaneb purkides müüdava Uncle Ben’siga, aga on subjektiivsel hinnangul maitsvam.  🙂   Tarbida sobib koos keedetud riisiga, pasta töötab tõenäoliselt ka. Lisandiga koos peaks see ports 3-4 inimest ära toitma.