Silt: mõtted

Kaks nuga

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.

Mõte filmist

Viimasel ajal on igasuguseid jamasid tavapärasest rohkem olnud. Aga just eile õhtul tuli telekast “Marsielaniku” film – film on nii ja naa, aga Matt Damoni mängitud peaosaline on äge tüüp ning ütleb lõpus ühe mõtte, mis tasub kõrva taha panna.

At some point, everything’s gonna go south on you… everything’s going to go south and you’re going to say, this is it. This is how I end. Now you can either accept that, or you can get to work. That’s all it is. You just begin. You do the math. You solve one problem… and you solve the next one… and then the next. And If you solve enough problems, you get to come home.

Teeme ära. 🙂

Filmielamus: Point Break (2015)

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.

Video, lambad ja Kapitoolium

Tabasin end jõusaalis silmanurgast jälgimas telekast jooksvat videokanalit. Suur osa treenijaid käib ringi, klapid peas – ilmselt on kummaline segu telekas ilma hääleta jooksvast vähenõudlikule tarbijale suunatud videokanalist ja selle taustaks mängitavast sama tüüpi raadiojaamast audiovisuaalsaaste kõrgtase. Paraku kõigile klappidega treenimine ei sobi, hakkab segama.

Aga mis silma hakkas, oli asjaolu, et ekraanil toimuvas pidevas põhikooli lõpupeos paistab üha enam ka selgelt vanemaid inimesi, mõnel lausa hall habe ees. See ei takista muidugi tiinekana käitumist. Ja siis tekkis taas üks häiriv paralleel: Suzanne Collinsi “Näljamängude” sarja Kapitoolium. Räige diktatuuri all elavad lambad, keda hoitakse edukalt vaos piisava ninaesise ning võimalusega kasukat eri toonides värvida ja telekast totrusi või vägivalda vahtida. Kui mõni neist aeg-ajalt lihaks tehakse, ei saa teised üldse aru või paremal juhul jäävad lamba näoga vahtima.

The odds are not in our favor.

Vabadus olla huvitav

Vabadus sisaldab ka vabadust olla… huvitav.  Eriti viimasel ajal tundub, et tänapäeva Eestis on ideelisi kommuniste märksa rohkem kui oli sel ammusel ajal, mil kommunismust uksest ja aknast sisse pressiti ja sellega absoluutne enamik rahvast hoopiski selle suhtes ära vaktsineeriti.

Mõned huvigrupid võiksid sellest ehk midagi õppida.

Uut ja vana

Et Eesti telekanalite endi uusaastaprogramm pole juba aastaid olnud suurem asi (tõsi, seekord on lootust peale keskööd vana lemmikut ABBA-t näha), siis keerasin Kanal 12 peale, kust lasti ülemöödunudsuvise punklaulupeo kordust (“Aju puudutus” oli ikka üsna geniaalne nimi).

Eesti punksõnaseadjate omaaegne pipar kõrvetab ka tänases päevas täiesti asjakohaselt. Lõppevat aastat Eesti poliitikas ja meedias sobib iseloomustama Volmeri-Jürlau-Ernesaksa oopus “Suu laulab, süda läigib”:

Silm särab, hing mul heliseb
las massimeedia möliseb
on eesti asi see
on eesti asjake

(terve see laul on tegelikult asjakohane)

Aga lootma peab. Ehk hakkab Volgi omaaegne manamine “Aru pähe!” viimaks mõjuma. Või nagu punklaulupeol öeldi: lollus peab minema välja, tarkus peab tulema sisse.

Head ja paremat meile kõigile!

Pärastlõuna raamatutega

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellebecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Lugu väikesest Albertist ja võitluskunstidest

Järgmise lookese inspiratsioon tuli ühelt hiljuti toimunud demonstratsioonilt, kuid sarnaseid asju on Internet täis.

—

Elas kord väike poiss nimega Albert, keda koolis hullusti kiusati. Ühel päeval otsustas Albert, et nüüd aitab ja tuleb õppida võitlema, et ennast kaitsta. Ta seadis sammud lähima võitluskunstikooli poole ja tegi proovitrenni kaasa. Rõõmsalt koduteele asudes tuli vastu Rauno, kes käis Brasiilia jiu-jitsu trennis.
“Kas seal maasvõitlust õpetati?” küsis Rauno.
“Ei”, pidi Albert vastama.
“Noh, siis on see jama värk!”, muigas Rauno üleolevalt.

Järgmisel nädalal läks Albert juba teise trenni. Koduteel tuli vastu Martin, kes käis Tae Kwon Do trennis.
“Kas seal jalaga pähe ka löödi?” päris Martin.
“Ei löödud…”, pidi Albert tunnistama.
“Ah, jama trenn!”, rehmas Martin käega.

Nädal hiljem oli Albert kolmandas kohas. Koduteel tuli vastu Artur, kelle alaks oli aikijutsu.
“Kas nad atemi’t (löök närvipunktidesse) ka õpetasid?” uuris Artur.
“Ei õpetanud”, ütles Albert.
“Noh, see pole õige võitluskunst”, teadis Artur.

Uus nädal… Koduteel tuli vastu Kalle, kes käis Kyokushin-karates.
“Kas nad ikka seal kive ka puruks lõid?” tahtis Kalle teada.
“Ega vist”, ütles Albert kurvalt.
“Siis oli see mõttetu värk”, leidis Kalle.

Veel nädal hiljem tuli Albert taas trennist. Vastu tuli eskrimadoor Viktor.
“Kas nad terariistu ka õpetasid?” oli too uudishimulik.
“Ei”, oli Albert juba päris õnnetu.
“Päh, see on mage trenn!”, lajatas Viktor.

Viimaks kohtus Albert Jannoga, kes käis MMA-s. “Meil pole mingeid reegleid, puhas võitlus!”, kuulutas Janno. Albert oli rõõmus ja lootis peagi võitmatuks taplejaks saada.

Kohapeal aga selgus, et võitlus käis puuris, ehk keegi teine vahele tulla ei saanud ja vastane ei saanud ka kuhugi põgeneda. Võitlus käis kohtuniku silma all. Ja mõnda asja ei tohtinud isegi seal üleüldse teha. Reegliteta võitluses oli tegelikult omajagu reegleid.

Nii et kui ta veel ära pole surnud, siis käib väike Albert endiselt eri trenne mööda ja otsib seda päris õiget võitluskunsti. Ja koolis kiusatakse teda paraku tänini.

Paratamatus?

Tänapäeval armastab üks seltskond sonida “ajaloolisest paratamatusest”. Küll on selleks globaliseerumine, küll masslinnastumine, rahvastiku kihistumine, massiline sisseränne, väikeste keelte ja kultuuride või rahvusriikide kadumine. “Ärge üritage vastu hakata, see on paratamatu.”

Kus me seda kõike kuulnud oleme? Ahjaa, kunagi kasutasid sama terminoloogiat kaks habemikku ja üks kiilakas, keda tänapäeval usutakse vaid Kuubal, Venetsueelas ja mõnes Lääne ülikoolis. Ainult et nemad rääkisid proletariaadi diktatuurist ja kommunismi jõudmisest.

The artist named Prince

Ta oli väikest kasvu must mees, kellest sai muusikamaailma tipptegija. Laulja, helilooja, produtsent, pillimees (suutis ilmselt mängida iga kättesattunud instrumenti).  Kohati võis ta üsna imelikke asju teha (sealhulgas üritas kogu Internetile kohta kätte näidata, tulutult muidugi; Sinead O’Connoriga kaklemine ja jehoovatunnistajaks hakkamine, rääkimata veel enda isiku ümbernimetamisest väljaütlematuks kriksadrulliks, on veel mõned veidravõitu asjad, mis meenuvad) ja paljud pidasid teda üsna ülbeks tegelaseks.

Aga ta oli hullumoodi andekas.

Ja vist kõige alahinnatum oli ta kitarristina. See video George Harrisoni mälestuskontserdilt ütleb kõik ära.

Taevane bänd sai ühe tipptegija juurde.