Nüüd on veel üks rokiklassik oma silmaga ära nähtud – Lauluväljakul käis AC/DC. Täitsa ägedad taadid olid.
See Austraalia šotlaste punt tegutseb stuudios tänini veel üsna algses koosseisus – jättes kõrvale esimese solisti Bon Scotti varajase surma tinunni tõttu, on ainus tõsine kaotus kauane rütmikitarrist Malcolm Young. Aga tedagi asendab nüüd lähisugulane, vennapoeg Stevie. Tõsi, tuuritamine on hakanud paarile taadile üle jõu käima ning enda asemel saadeti ka Tallinna bassi ja trummi mängima natuke nooremad mehed.
Saundi ja instrumentaalpoole peal ei tehtud mingit hinnaalandust – Angus Young on kitarril endiselt kõva käsi. Eriti näitas seda lõpu eel tehtud pikk soolonumber, kus Angus tegi enda Gibson SG-ga imeasju ja see kostis seinatäiest Marshallidest ikka väga hea heliga. Ja enda kauaaegset firmamärki – ühel jalal üle lava põrkamist, teine jalg ees – demonstreeris ta vanusele vaatamata ka Tallinnas.
Vokaalipool oli tubli neli – enamiku kontserdist pidas Brian Johnson vastu. Üsna lõpupoole aga tehti ära kuulus “kargasid mind kogu öö”-lugu ja seal jäi vanahärra hätta, laulu asemel tuli enam-vähem räpp ning õnneks vedas vokaali välja hiljutise laulupeokogemusega eesti publik (märkusena: käisin laulupeol üht inimest sõidutamas, nüüdne rahvamass oli täiesti võrreldav). Siis aga lasti Angus üksi lavale kitarriga pulli tegema ning ilmselt tohterdati solisti vahepeal (tont seda teab, millega…) – igatahes lõpulugudeks oli tal hääl tagasi.
Miks AC/DC ei ole esimese suurusjärgu lemmik – üksikute eranditega (kasvõi see eespool mainitud “You Shook Me All Night Long”) on nende lood ikka päris üheülbalised, nii et lõpupoole juba hakkas natuke tüütama. Aga kontsert oli äge ja publik vahva (klassikalise roki seltskond on reeglina üllatavalt sõbralik ja ka tsiviliseeritud – kohal oli tegelasi Hells Angelsitest põnnide ja vanaemadeni; enamikul oli mingi klaas käes, aga neljarattaveoga tüüpe ei näinud vist ühtegi ja kaklema ei kippunud kah keegi). Ning selle kaliibriga bänd tuleb vähemalt korra ära näha.