Silt: haridus

Eesti keel ja hääletu alistumine

Eile Kundast tagasi sõites kuulasin raadiost prof. Martin Ehala ettekannet “Eesti keel kui hariduskeel” keeleaasta avakonverentsilt.

Üllatavalt julge sõnavõtt praeguse aja kontekstis (ja üllatav on ka selle edastamine ERR-is). Võiks isegi öelda, et kuuldutest esimene selline, mis väärib rahvusülikooli tiitli poole pürgimist.  Muidugi jäid juba teemapiiride tõttu käsitlemata paljud seonduvad küsimused, kuid üks asi oli väga mõjuv – resoluutne vastuseis “hääletu alistumise apologeetidele” ehk neile, kelle jaoks keelte, kultuuride ja rahvuste kadumine on “ajalooline paratamatus”.  Ja selle ettekande kontekstis näeb kogu TTÜ ümbernimetamise kampaania veel eriti küsitav välja.

Integreerime?

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

Hakkab koju tulema?

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.

E-õppest ja videomaaniast

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.

“Võtke alumine kast!”

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Eelmise jätkuks

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.