Hädad serveriga

Kakupesa on viimastel päevadel korduvalt liinilt maha tulnud, vahepeal lausa paaritunnise vahega. Lihtsalt lukustub, ükski muu vahend kui räige nupust taaskäivitus ei aita. Logid ei näita midagi, viga ei ole seniste testide järgi ei mälus ega ka ketastes (mälu on testitud ning ketaste vahetamine ei aidanud). Võimalikud allikad on veel emaplaat, integreeritud video vmm jupp – või ka tarkvara (eeskätt kernel). Seega võib masin endiselt aeg-ajalt maha kukkuda, enne kui jälile saab – nii et lugejad peaks sellega arvestama.

APDEIT: Näib, et tegu oli hoopiski ühe harvaesineva, ent üsna vastiku puugiga Linuxi kernelis – kerneli logides leidus iga kord enne arvuti kokkujooksmist viimase reana Clocksource tsc unstable (delta = minginumber).  Lahendus oli lisada kerneli käivitusparameetritesse järgmised: noapic nolapic acpi=off notsc clocksource=acpi_pm (NB! Siin on igaks juhuks pandud kokku kaks erinevat netist leitud soovitust). Kummalisel kombel tundub, et see esineb 64-bitise Ubuntu 10.04 mitmes viimases kerneliversioonis (kokkujooksmine algas juba varem).

Kindle

Kuna aasta lõpp on alati suur raamatute ostmise aeg, siis sai nüüd soetatud ka Amazoni lihtne 6-tolline e-luger.  Kui tahvelarvutil Kaku jaoks väga suurt mõtet ei ole, siis see üsna silmasõbraliku e-tindiga vigur võiks idee poolest päris hea reisikaaslane olla. Kasvõi juba [L] Gutenbergis on täiesti tasuta seaduslikku lugemist enam kui piisavalt (Cory Doctorow’ raamatud on teine kohe pähekargav lugemisvara). Näis, kuidas kujuneb.

Muide, Ubuntu 10.04 seda elukat vaikimisi ära ei tunne. Tuleb paigaldada mtpfs-nimeline pakk ning seejärel seis paraneb – aga Ubuntu arvab, et tegu on muusikamängijaga. Ent kui käskida tal kataloog avada, siis toimib asi ilusti.

Tootelukustus

Kakk on alati öelnud, et Apple’i probleem on selles – kõik töötab ja ühildub laitmatult seni, kuni sul ei tule pähe kasutada mõnd välist tehnoloogilist lahendust, mida Steve Jobs pole sinu jaoks ette näinud.  Sealt edasi tekib jama.

Too nüüdseks juba paljuräägitud pilt on küll natuke ekstreemne tõestus. 😛  Aga tõestab ka teist aksioomi – lollikindlat masinat ei ole olemas, sest lollid on ülimalt leidlikud. Ja isegi Steve Jobs oma “walled garden”-mõtteviisiga ei suuda seda olematuks teha.

Tegelikult olgem ausad: PC toitejuhe samas rollis annaks ilmselt samasuguse lõpptulemuse.

Pisikene mehikene tilepunni sees

Otsest karjuvat vajadust telefoni vahetada tegelikult ei olnud – Nokia E71 töötas veel täitsa edukalt. Kuna aga pidev jama andmete sünkroniseerimisega üle viskas ja tööl mõned arengud toimusid (sügisest on tööl Human-Computer Interaction -teemaga tegelev välisõppejõud ning Androidi on plaanis hakata ka ITK-s õpetama), siis sai endale soetatud [L] HTC Desire. Ehk siis aifööni üsna võimekas Androidi-põhine analoog, mis ei ole erinevalt õunameeste omast nii kõvasti omanikfirma paela otsas kinni.

Mobiilnetindus on ka Eestis viimaks arenema hakanud ning EMT netipakettide hinnad enam päris rumalasti rääkima ei pane. Seetõttu sai ka sealt telefoni toetuseks üks (loodetavasti) sobiva mahuga variant leitud. Nüüd on Kakul masinavärk, mis kogu tarvilikku infot  ilusti läpaka Evolutioni ja telefoni vahel automaatselt sünkroonis hoiab  ning vajadusel saab ka seal võrgus asju ajada, kuhu kaablid ja wifi veel ei ulatu.

(APDEIT 12.06 – proovisin ära ka läpaka ühendamise telefoni kui netiallika taha. Ubuntu puhul töötab igatahes täiesti lambist – USB kaabel telefoni ja läpaka vahele, moblast võrguühendus ja võrgujagamine sisse. Ülimalt viisakas – nüüd saab minna suht suvalisse kohta kondama ja läppari kaasa võtta.)

Telefon ise on üsna uhke asjake, igal pool netis on hinnangutes tohutu kiidulaul. Esialgu oli üsna harjumatu see ekraanil asuv klaviatuur – ehkki sellega on kindlasti võimalik ära harjuda, tasub ehk kunagi järgmiseks võtta ikkagi füüsilise klaveriga mudel (uudised teavad rääkida, et tulekul on HTC Vision, mis olevat toosama Desire koos füüsilise klaveriga). Aga pole hullu, küll saab hakkama. Kuna sünkrooniasi on lahendatud, saab alati pikemaid tekste arvutis teha ja telefoni saata.

Androidile on netist üksjagu softi saadaval ja tutvumine-sobramine võtab aega. Positiivne on ka see, et sotsiaalmeedia juppe (näoraamat, kakuhuiked, Jora jne) saab vastavate rakendustega kenasti otse telefonist teha.

Suvise suurema ringikondamise tarvis seega loodetavasti päris asine kaaslane. Tõsi, aku on tal teiste sarnaste elukate kombel üsna nõrguke ja peab vastu ca ööpäeva kuni kaks, see-eest aga laeb see end täis kõigest kahe tunniga.

P.S. Kui keegi on huvitatud kasutatud E71-st (klaas on servast veidi mõrane, kuid see ei takista kasutamist; kaasa 2GB mälukaart, seina- ja autolaadija), võib anda märku. Väga häda müügiga pole (alternatiivtelefon võib alles ka jääda), aga kui kellelgi vaja on, võib uurida ja arutada.

OLPC

Täna sattus tänu paarile heale inimesele näppimiseks ette tõeline [L] OLPC ehk “One Laptop Per Child”-programmi raames arengumaade lastele mõeldud läpakas. Naljaka välimusega konnaroheline väike pill, aga seest vägagi asjalik. Sugar-nimeline kasutajaliides on tavalisemate keskkondadega (Win, Mac, Linuxid) harjunud inimesele vist üsna teistmoodi, aga samas on seal oma sisemine loogika väga hästi paigas ning arvatavasti töötab uute arvutikasutajate (põhiliselt siis laste) juures väga hästi. Kummikattega klaver (peaks väga hästi sobima hulludele häkkeritele kohvitassiavariide vastu) on algul harjumatu, ent mõningase proovimise järel sai hakkama küll (samaväärselt mõne teise netbookiga, mida proovitud on). Sugarit saab muide katsetada ka muudel süsteemidel – endal on plaanis [L] VirtualBoxi proovida.

Üksvahe ringi liikunud info, et MS on projektile näpud vahele saanud ja edaspidi hakkavad lapsed rõõmuga XP-d kasutama, ei ole päris tõeks osutunud. Esialgu on Sugar-keskkond ikka veel Fedora-põhine ja toimib vaba tarkvara mängureeglite järgi. Kui aus olla, siis – kui kusagil tõesti MS nodi vaja ei ole, siis on selleks kohaks see projekt.

Kui Vista ei tööta, võta Estobuntu

Ei arva, et selline kogemus päris universaalne on, aga just nõnda seekord juhtus.

Käisin ühel paljudest nõustatavatest tuttavatest külas natuke juhiseid andmas. Seal hulk nodi, mida Vista ei tunnista – üks printer, üks skanner ja üks eelmiste ristand. Tekkis sportlik huvi teada saada, mida Estobuntu selle peale ütleb. Kuna see oli sinna juba dual-buuti paigaldatud, siis ei võtnud katsetamine kuigivõrd aega.

Ja ennäe imet – kõik kolm aparaati hakkasid lambist tööle. Tõsi, tegu oli kahe Canoni ja ühe HP-ga ehk siis firmadega, mille toodang tundub üle keskmise pingviinisõbralik olema. Aga ikkagi oli huvitav kogemus – varasematel aastatel oli just erinevate seadmete toe puudumine see, mis inimesi Windowsi peal kinni hoidis. Nii et pingviin on vahepeal tublisti suuremaks kasvanud. 🙂

Pluss veel – eile ITK-s demotud neli Robotexiks valmistuvat robotit olid kõik ehitatud Asus Eee PC ümber ja jooksid muidugi mõista Linuxi peal.

Miniläpakad ja Pisipehme

Päris huvitav viide koos aruteluga Slashdotis.  Alates esimese Asus EEE tulekust on väikesed odavad sülearvutid olnud Microsofti senise ärimudeli üks suuremaid õõnestajaid. Ka kõige tumedamale dambjuuserile ei õnnestu viimaks enam selgeks teha, miks kahest identse ehitusega arvutist peab ühele tarkvara eest kõva papi peale maksma ja teisele ei pea. Probleemil tundub olevat kaks külge – esmalt on tegu firmale väga ebasoodsa mindquake-tüüpi arenguga (vt Robert Theobald), teisalt aga on nad ka ise selle põhjustanud: tänaseks on suht selge, et Vista on uus Windows ME ehk siis üsna räme põrumine.

Paljus sõltub järgmisest Windows 7-st, kas nad suudavad sama malli peal jätkata (kui see tuleb oluliselt parem toode, võivad nad senise massifaktori toel püsima jääda) või hakkab ühe firma positsioon turul väga kõvasti kukkuma.

Lollikandlest veel: miks see pole Mac

Üks üsna ilus tsitaat [L] Ubuntu foorumist:

“Apple promises a universe where stylish people carry elegant, tightly-sealed Apple hardware, living in a kind of digital utopia where there are no hardware conflicts, driver issues or competing standards. There is only Apple, and Apple’s elegant solutions. Anyone else wanting anything different, or, indeed, merely curious to find the workings of the hardware, never mind the software, will be brutally smacked down.”

Ütleb päris ilusti kõik ära. Mac on ilus ja tehniliselt asjalik platvorm, aga kogu asja äriidee on üles ehitatud tarbijate enda külge sidumisele enamgi veel kui Microsoftil (kuna õnneks ei ole Billi käes PC kui riistvaraplatvorm).  Siinkirjutaja hindab vabadust enam kui hetkemugavust.

Microsoft on aktiivselt vastumeelne nende pikaajalise käitumise tõttu. Apple jätab hetkel vaid ükskõikseks (seda enam, et erinevalt MSist on tal reaalseid plusse). Aga tahaks tõsiselt loota, et Apple ei saavuta iial Microsoftiga võrreldavat turujõudu – siis oleks seis veel kõvasti koledam kui Pisipehme senine laiutamine.