Joon vahele

Venemaa ähvardab Balti riikide maismaapiiri sulgemisega. Sellele oleks kohane vastus kõigi Balti riikides elavate Vene kodanike elamislubade tühistamine. Üritate näljutada, võtke oma inimesed tagasi.

Siinsetel kunagistel okupantidel ja nende järeltulijatel oli aega üle 30 aasta, et otsustada. Päris mitmed otsustasidki kohalikega koos elada ja keele ära õppida – neid ei torgi ka edaspidi mitte keegi (näiteid sedalaadi vene päritolu inimestest on siin juba korduvalt toodud). Ent kui öeldakse avalikult välja, et sõja korral võideldakse praeguse elukohariigi vastu, siis ei ole sel riigil mitte mingisugust moraalset kohustust selliseid tegelasi maal hoida. On täiesti normaalne, et ühes riigis elavad selle riigi kodanikud.

Hitleril kulus vaid napp aastakümme, et suurest osast kultuursetest sakslastest hoolimatud nartsissistid teha, kellele teiste inimeste hävitamine korda ei läinud. Vene rahvast on selliseks aretatud märksa kauem – nüüd on tulemus käes ja Ukraina kogemuse näitel on suurest osast saanud blatnoid. Ja “seaduslikke vargaid” ei ole teistel riikidel tarvis.

Seega PPA võiks selgelt selles suunas liigutama hakata.

Ühed ja teised

Eestis elab päris suur hulk vene päritolu inimesi. Laias laastus on neid kaht sorti.

Ühed on täiesti ontlikud tegelased. Alates Annast, Tanjast, Elinast, Ivanist ja Kostjast (vürst Peetrist üldse rääkimata) ning lõpetades hulga vahvate tudengitega (kusjuures mõned täitsa ägedad kujud on lausa päris Venemaalt  siia tulnud). Nemad on meie inimesed, kes räägivad meiega sama keelt (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja oskavad enda praegust kodumaad hinnata. Ja mul on hea meel, et nad meil siin olemas on.

Teised aga… Kui politsei hinnang 30 000 Putini toetajast Eestis tõele vastab, siis on meil laulusalmi laenates ikka tõsine mägra maja – ja seda üle 30 aasta peale taasiseseisvumist ning 15 aastat peale aprillimässu. Igaüks, kes elab teises riigis ja samas toetab võimu, mille üsna varjamatuks eesmärgiks on tolle teise riigi likvideerimine, on mitte ainult vaenlane, vaid ka parasiit (vanad kreeklased nimetasid parasitos‘teks ehk “kõrvaltsööjateks” neid nahaale, kes ronisid kutsumata võõrale peole; loodusest on samasugune näide võtta: kägu). Ja mõne sedalaadi olendi (ukrainlased kutsuvad neid Tolkieni järgi orkideks) lootus Putini võimu siiajõudmise korral enda praegust elustandardit säilitada on ikka täiesti rabavalt loll.

Uudistes on räägitud mõneteisest tüübist, kes sellest seltskonnast on tõepoolest riigist välja saadetud. See number peaks olema aga päris mitme nulli jagu suurem – see punt, kes peale 2007. aasta laamendamisi ikka veel asjadest õigeid järeldusi ei teinud, peab siit lahkuma. Mitte ükski riik ei vaja sellist hulka sisevaenlasi. Seega jutt peaks olema üsna lühike: hakake päriselt kodanikeks või astuge minema.

Ja loodetavasti keelatakse järgmisest aastast 9. mai (selles kontekstis) avalik tähistamine lõplikult ära ning eemaldatakse kõik eesti rahvast alandavad punamonumendid. Mul on täiesti ükskõik, mida see päev mõnele teisele rahvale või mõnes teises riigis tähendab – eestlasena meenutab see mulle omaaegset minu rahva elu pooleks sajandiks ärarikkumist. Ja mina elan siin, omaenese kodumaal, ning siin maksab minu rahva seadus. Kes ei ole sellest 30 siinelatud aasta jooksul ikka veel aru saanud,  see võiks samuti astuma hakata.

Aitab juba!

No ei saa aru – veel praegusteski oludes julgeb keegi veel soiguda “erinevatest ajalugudest”… Võiks küsida siiajõudnud ukrainlastelt, kuidas nemad sellisesse lödipükslusse suhtuvad.

Jutt peaks olema selge ja lühike. KÕIK punasümbolid koos vene imperialismi sümbolitega paragrahvi alla, kaasa arvatud monumendid. Ei ole vaja teha demonstratiivset õhkulaskmist, tuleb lihtsalt vaikselt eemaldada. Isikud, kes selle peale ballistiliseks muutuvad, saavad menetluse kaela. Kui on naturaliseeritud kodanik, kodakondsus maha, kui elamisloaga, siis see; mõlemal juhul üheotsapilet üle Narva silla ja viieaastane EL-i sisenemise keeld peale. Nende inimeste “integreerimisele” ei ole mingit mõtet edasisi ressursse raisata. Positiivse kõrvalmõjuna saaks euroonu vingumist hallide passide teemal ka vähemaks.

Hakkaks õige ükskord enda riiki tõsisemalt võtma, siis jõuab see ka nendele tontidele kohale.

Mõned veel

… ikka haikuvormis, inspiratsiooni voolab endiselt otse RSS-lugeja kaudu päevasündmustest. Pilt on muidugi üsna nukker.

***

Daamid ja härrad:
uus Eesti Vabariigi
peataminister!

***

Loomulik areng –
koolikiusajast sirgus
ajakirjanik

***

Lõhki ühiskond.
Solgitud vaesed riigid.
Mürkrohepööre.

***

Vanasti teati
enne lõikamist tuleks
korduvalt mõõta

***

Kae irooniat –
kõige ebatervem paik
Terviseamet

***

Eurobürokraat.
Asendustegevused.
Saamatus kuubis.

***

Kunagi öeldi
kade, naiivne ja loll
nüüd – vasakpoolne

***

Eesti Vabariik,
uueks põhiseaduseks
Peteri printsiip

Filmielamus: The Big Short

Kuna seda filmi paaris investeerimisteemas soovitati, vaatasin kordusest ära.

On tõesti hea film. Väga korralik näitlejatebrigaad (eriti Christian Bale ja Brad Pitt) teeb selle loo märksa suuremaks kui üle-eelmise aastakümne kurikuulsa börsiämbri oma. “The Big Short” on “Idiocracy” suurem, kõrgharitud ja lipsustatud vend – mõlemad toovad väga hästi välja ohud, mille toovad kaasa mugavus, nürimeelsus ja manipuleeritavus. Nii minevikust ajamasinaga saabunud Not Sure kui ka tänapäeva Ameerika Mark Baum ja teised küsivad endalt: “Mida ühiskond valesti tegi, et inimesed nii lollideks jäid…?”  Isegi naerda väga ei taha – see lugu näitab ilmekalt, kuidas ühtede lollide loll käitumine rikub põhjalikult ära teiste lollide (aga süütute) inimeste elu.

Soovitaks seda lugu kindlasti vaadata Eesti meediainimestel, suurel osal poliitikutest (eriti sotsidel ja jestidvestidel) ning veel eriti sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna akadeemilistel töötajatel (seda viimast just kontekstis “kuhu viib absurdne soovmõtlemine”).

Miks asi taltekki läks

Pidin siin ühele inimesele kommenteerima, miks ma “TalTechi” selle ülikooli senise ajaloo ilmselt suurimaks möödapanekuks pean. Mõned punktid olgu seetõttu ka siia kirja pandud:

  • Esmalt loomulikult see, et tegu on maailma tippu kuuluva California Tehnikaülikooli ehk CalTechi kehvakese paroodiaga. Turunduslikult on võimalike klientide hulgas katteta lootuste üleskütmine (olgem ausad, CalTechini – ehk maailma tipuni – on TTÜ-s ikka päris pikk maa minna) üks suurimaid erialaseid möödalaske, nii palju jäi isegi mulle ülikooliaegsest marketingikursusest meelde. Selles osas andis ilmselt parima hinnangu üks sakslasest TTÜ külalisprofessor: oleks ju võinud kohe Mustamäe Institute of Technology ehk MIT võtta…
  • Maakeeles seda keegi hääldada ei oska – olen ise kuulnud “taltekki”, “taltehhi”, “taltetši” ja vist veel mõnda erikuju.
  • Asi on keeleliselt suuresti käänamatu (vt eelmist punkti), sh allasutuste nimedes, ning annab muude nimedega kombineeritult enamasti estonglishi stiilis värdnimesid. Kasvõi selle kohta, kuivõrd eestikeelne nimetus on “TalTech IT kolledž”, võiks mõni keeleinimene kompetentset arvamust avaldada. Mina ise loeksin siit välja kooli, kus õpetatakse mingisugust “TalTech IT”-nimelist distsipliini. Sellenimelisele ülikoolile kuuluv IT kolledž oleks “TalTechi IT kolledž” – oleks küll puine, aga vähemalt keeleliselt loogiline. “TTÜ IT kolledž” oleks lisaks väärika ajalooga lühendile ka selles mõttes õigem, et TTÜ ei vaja siin eraldi käänamist.
  • Nn logo on sarnaselt kunagise “velkam to oniaga” algklassiõpilase loomingu tasemel (sh gradiendiga värviskeem, mida ei ole ilma arvutita sisuliselt võimalik tekitada).
  • Originaalsus puudub ka logo osas – varasem TTÜ “takjanupp” ehk reduktor oli unikaalne (oli olemas seos nii tehnikavaldkonna kui ka reaalselt peaukse ees asuva objektiga). “TalTech” on sarnaselt “oniaga”… null.
  • Ingliskeelses keskkonnas puuduvad küll mõned eespoolmainitud probleemid, kuid esimene punkt – karjuv pretensioonikus koos mitmete tõsiste päriseluprobleemidega – mõjub seda hullemini. Võib kujutleda, kuidas mõni meie araablasest või aserist tudeng kodumaal sellest kõigest aru annab.
  • Kogu asja sisuline korraldus ei kannatanud mingit kriitikat – kogu see kampaania viidi läbi tollase juhtkonna poolt ülikoolirahva selja taga kevadsemestri lõpus, kellegagi nõu pidamata. Lihtsalt tehti ära.

Seda rida võiks veel jätkata. Sisuliselt saadi sama tulemus IT kolledži “ühendamisega” – negatiivne stsenaarium realiseerus 95% ulatuses. Mõlemal juhul oleks saanud väga suure osa jamast ära hoida lihtsalt asja paremini läbi mõeldes (kitsalt vaid välisturundusele suunatud “TalTech” oleks küll ehk mõjunud maailma lõikes natuke koomilise eneseupitamisena, aga kogu sisemaine õnnetus oleks ära jäänud), inimeste arvamust küsides ja sellega natuke rohkem arvestades.

Uus tase

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Ei ole uhke ja hää

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

  • K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
  • V: Persevestibüül.

Sama malliga

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.