Tagasivaade

Lugesin ajaviiteks uuesti üle “EIK” sildi postitused ehk kogu enda kajastatud IT Kolledži ajaloo – ajates 5. aastapäevast 2005. aasta mais ja lõpetades ametliku annekteerimisega 2017. aasta juulis. Blogimine on selles mõttes vahva, et lisaks enda nostalgialaksule võib see materjal ehk ka mõnda tulevast ajaloohuvilist/kroonikut aidata.

Hea lugemine

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…

xBase aastal 2017

Kunagi, kui Kakk veel ülikoolis käis, oli Eesti Vabariik just taaskehtestatud ja nii läks vaja igasugu erinevaid registreid ja andmebaase. Üsna varakult õnnestus tänu isand Jüri Vilipõllu (kellest hiljem sai ka magistritöö juhendaja) abile pääseda TTÜ-s personaalarvutite ligi (kui kaaskannatajad pidid veel SM-4 ja muude vene jubeduste peal higistama) ning ühes II korpuse Microbee-nimeliste masinate klassis esmakordselt torkida tollal uudset tarkvara nimega dBase II. Hiljem tulid dBase III+, Foxbase+, Clipper, Paradox, FoxPro (paraku ostis viimaks va MS Foxi ära ja edasi läks juba selle firma jaoks tavapärast teed).

Aga peamiselt Foxbase+-iga sai 90-ndate algul valmis häkerdatud Eesti Invaregister (oli tollal sihuke andmekogu) ning ka Tallinna mitmes sotsiaalabiametis kasutatud samalaadne süsteem. Mõnda aega sai kooli kõrvalt päris korralik poolproff oldud – õnneks jäi olemata paljude teiste eakaaslaste probleem kooli lõpetamisega.

Millalgi hiljuti sai nostalgialaksuna uuritud, kas tänapäeval veel mõne xBase-i (nagu neid eespoolnimetatuid üldiselt üheskoos tunti) käima ka saab – eriti Linuxil. Otsest mugavat varianti ei leidnud, küll aga võiks edaspidi vabama hetke tekkides torkida näiteks Harbouri. Üks sedalaadi asjade koondleht on siin, guugeldades leiab üht-teist veel.

(Muide, isegi va Turbo Pascal, mida me koolis väänasime, on versioonis 5.5 ajaloolise artifaktina saadaval.)

Ermmm…. ERM

Kolleegid TLÜ-st korraldasid aastalõpu-väljasõiduseminari raames külastuse ka uude muuseumi Raadil, kus toimus poolteist tundi ringkäiku kohaliku giidi juhtimisel.

Ehitis on uhke, asukoht ka hästi valitud. Ent kui püsiekspositsioonini jõudsime, hakkasid kuklas kummitama kolm ameerika keele tähte: W, T ja F.  See ajaline teekond eelajaloost tänasesse oli nii plastikust kui olla saab. Üksikuid erandeid oli – vahva stend oli omaaegsetest protestisärkidest (“Fosforiit? Tänan, ei!” ja eriti “Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”).

Kurikuulus tükkideks lendav Maarja on seal ka alles, ehkki jalaga teda enam lüüa ei saa. Objekti nimi “Reformatsioon” aga kõlab endiselt sama adekvaatselt kui teha installatsioon sääsetapust ja nimetada see “Laulvaks revolutsiooniks” – põhjendusega, et ju Heinz Valk omal ajal kõnet pidades ikka mõne sääse maha lõi… Kui taas filmidest paralleele otsida, siis ajuti meenus selle ajarännaku juures “Demolition Mani” vägivallasaal ja kohati paraku ka Idiocracy (taas kord) ajamasin ja Chaplini juhitud natsid.

Õnneks olid ajutisemad ekspositsioonid märksa asisemad. Meelde jäid keeletuba ja põhjarahvaste teemaline näitus. Mis aga üldiselt häirima hakkas, oli multimeediumiuputus. Nagu parimatestki kommidest võib ülesöömise korral öökima hakata, nii on ka uute tehnoloogiatega – need on väga head tähelepanuvõitjad, ent kui nad peavad konkureerima mitte enam stendide ja paberite, vaid teineteisega, on tulemuseks lihtsalt väsitav virrvarr. Pealegi kipub ka siin rakenduma printsiip, mida kipub nägema uuemate arvutimängude juures – mida värvilisem ja siputavam, seda sisutühjem.  Märksa mõistlikum oleks pool praegusest interaktiivsusest ära jätta ja lasta allesjäävatel paremini esile tõusta.

Oli hea asi ära näha. Aga “Eesti rahva muuseumi” nime väljateenimiseks oleks vaja veel pingutada.

Miks Facebook hea ei ole

Sel teemal on jauratud muidugi palju, küll turvalisuse, privaatsuse, spämmi jpt vaatenurkadest. Täna enda doktorant Birgyga arutades aga tuli välja veel üks huvitav aspekt.

Tavaveebis on olemas üks huvitav “kroonika” selle ajaloo kohta – Interneti Arhiiv ja sealne Wayback Machine. Ehk siis suur arhiiv vanadest, ammuilma “tavalevist” kadunud lehtedest. Sealt võib näiteks leida kõik meie omaaegse TTÜ Apollose serveri kolm veebiversiooni (aastad 1996-2002). Selle tähtsust kultuurilise järjepidevuse hoidja ja ajalooallikana ei saa alahinnata. Niisamuti on olemas arhiivid Usenetil (mida sisuliselt enam olemas ei ole) ja kõikvõimalikel meililistidel.  Tuleviku “digiarheoloogidel” on, mida uurida.

Facebookist ja teistest temataolistest sedasorti jälge sisuliselt ei jää. Kogu kupatus sõltub üheainsa ettevõtte suvast ning ka paljude seal toimunud asjalike arutelude säilimine järeltulevatele põlvedele ei ole mingilgi moel tagatud.

Seetõttu kutsuks üles jätma FB tema algsesse rolli kergemakaalulise suhtevõrgustikuna ning ajama asjalikke asju mujal Internetis.

Nõukameenutus

Paarikümne aasta eest oli Eestimaal riigiusundiks marksismus-leninismus. Mäletamist mööda jagunes rahvas umbes nii:

* kaduvväike osa tõsiusklikke kommuniste, keda ülejäänud vaatasid (selja tagant muidugi) kui külalolle;
* nii protsendi jagu avalikke dissidente, keda ka ketseritele kohaldatud nuhtlused kõigutada ei suutnud;
* arvestatav osa kahenäolisi karjeriste, kes tegelikult uskusid vaid rublasse, ent mängisid hoolega kaasa. See ei takistanud neid aga mõnel saunapeol rääkimast sellest, kuidas Brežnevi surmast teatati viis päeva hiljem seetõttu, et enne tuli Jaapanist tehnikud kutsuda, kes robotlõuad seisma panid (muidu vatras kadunuke edasi). Vastikum osa sellest seltskonnast tegeles ka koputamise ehk kaaskodanike peale kaebamisega (“teatas, kuhu vaja”);
* teist sama palju kaasajooksikuid, kes nägid elu mõttena peamiselt autoostulube ja muud sellist kraami;
* ülejäänud rahvas, kes üritas riigiusuga mitte otseselt vastuollu minna, kuid keda see tegelikult (vastupidiselt loodetule) täiega antikommunistideks ära vaktsineeris. Nii on siinkandis tõsiusklik kommunist endiselt haruldane nähtus (need, kes hirmsa hooga uue aja parteidesse ronisid, olid pigem noodsamad rublakummardajad).

Miks sellest rääkida? Meenus seepeale, kui üks tuntud raadiohääl kurtis, et ühes naaberriigis ei armastatagi enam eriti kährikuid.

Ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Kändlind joriseb

Täna oli [L] ITSPEA kaugõppekursusel esimese blogiülesande tähtaeg. Ülesandeks oli kirjeldada kolme IT-lahendust, millest mingil põhjusel asja ei saanud.

Üldiselt oli rahvas tubli ja mitmed kirjutasid päris huvitavatest asjadest. Muidugi käis läbi Windows Vista ja muud sarnased loodusõnnetused. Aga kaks asja, millest kirjutasid päris mitmed ja millest Kakk kuidagi aru ei saa:

1. Netscape.  Oli 90-ndate esimese poole “the browser” (samavõrd kui IE kümnendi lõpus), üldse esimene laialt levinud sedalaadi tarkvarajupp. Navigator 3.0 oli kunn ja IE 2.0 könn, seis hakkas muutuma NN 4 ja IE 3.0 pealt ning Netscape kadus lõplikult 6. ja 7. versiooniga.  Kakk kasutas tol ajal veel Windowsi ja käis selle aja läbi.

2. Flopikettad. Kamoon! Põhilised andmekandjad (eeskätt teisaldatavad – aga esimesed PC-d olid üldse kõvakettata ning kogu mäng käis flopide pealt) kogu PC-ajastu paari esimese aastakümne jooksul. CD-ROMid hakkasid tulema (üsna aeglaselt) 90-ndate keskelt ning veel mitu aastat peale seda oli CD-R ehk kirjutatav plaat (ja selle salvestusseade) Eesti tavainimesele suht kättesaamatu luksus, mistõttu flopi jäi endiselt ainsaks reaalseks mobiilseks salvestusvahendiks. Mälupulgad tulid veel tubli jupp maad hiljem.  Tõsi, üks võimalik põhjendus on olemas – inimesed, kes kasutasid flopisid paaril viimasel aastal enne nende tootmisest mahaminekut, võisid küll “ämbri” mulje saada, kuna viimaste aastate flopid olid kvaliteedilt võrreldavad surnute jaoks tehtud kingadega. “Vana aja” flopid olid aga midagi muud.

Või on praegune tudengipõlvkond juba liiga värske ning Kakk ise liiga känd…? 😀