Silt: üritused

Laulupidu vaadates

Kahjuks suur osa jäi muude toimetuste tõttu nägemata, nägin vaid suure kontserdi lõpposa ja sedagi teleka vahendusel. Aga see oli tõsiselt vägev. Oleks tahtnud ise ka Lauluväljakul olla – seda võimast tunnet oli aga isegi läbi teleka tunda. Kohalolijad said kindlasti uhke elamuse ning Lõuna-Aafrika mustad poisidki (vt eelmine sissekanne) võivad ühe ilusa muljega koju sõita.

Üldse tundub, et eesti rahval hakkab vaikselt kõige hullem pohhuismus üle minema. Üha enam tajutakse, et ka teised ümberringi on olulised. Tahaks loota, et see mõte pole liiga optimistlik.

Tuli mõte, et aprillikaagid äratasid üles midagi, mida nad mingil juhul poleks soovinud – laulva revolutsiooni vaimu. Muuhulgas käis Kakk hiljuti oma KL liikmepiletit pikendamas ning sealt öeldi, et rahvast on kõvasti juurde tulnud ja tuleb veel.

Aga see vene tibi, kes taas kord üritas Tõnismäele laternaposti mängima minna ja seejärel kiire priiküüdi piirile sai, oleks võinud parem laulupeole minna. Oleks saanud toreda elamuse ning ehk hakanud ka mõtlema, kas kõik Kremlist ettesöödetav ikka mõistuspärane on… Kahjuks tegi tüdruk vale valiku.

Laulud nüüd lähevad

..kaunimal kõlal – laulis AK uudistes nähtud ning siia laulupeole tulnud koor. Mis asja eriliseks teeb: lauljad tulid Lõuna-Aafrikast, seltskonnas oli näha nii valge- kui mustanahalisi. Sellest hoolimata oli tekst täiesti arusaadav – “ä” ja “ü” kõlasid täiesti ilusti, vaid “õ”-ga oli veidi raskusi. Afrikandrist dirigent on intervjuu järgi otsustades tõsine Eesti fänn.

Müts maha kaugete külaliste ees, kes suutsid 18(!) laulu eesti keeles ära õppida. Neid tuleks mõningatele siinsetele virisevatele tüüpidele näidata.

Tamperes

Eilne õhtu kulus materjale lugedes ja asju pakkides. Täna hommikul tegin endale viimastest proviandijuppidest (osa säilivaid asju jäi üle ka, pasta näiteks) söögi ning keetsin termose kohvi täis, pakkisin viimased jupid kokku, tassisin asjad autosse ning ütlesin oma mõnusale nädalakodule nägemist. Siia tasub teinekordki tulla, hind on mõistlik ja elamine mõnus. Siis keerasin auto nina Tampere poole.

Esimene pool sõitu Jyväskyläni oli hästi mõnus – praktiliselt kõikjal vaid metsik loodus ja ilusad järved. Soomlased on teede äärde tihedalt parkimiskohti pikkinud – ka siin on need kohati üsna ärasitatud, aga vähemalt jääb nii muu loodus puhtaks. Tegin paar peatust, vaatasin järvi ja jõin termosest kohvi.

Teispool Jyväskylä algas hoopis teistsugune, tiheda tsivilisatsiooniga Soome. Liiklus oli päris tihe ja läks Tamperes ikka üsna hullult tihedaks (arvestades seda, et olin nädala jooksul harjunud Joensuu olematu liiklustihedusega). Hotelli kohta teadsin vaid nime ja aadressi ning seda, et peab kusagil raudteejaama juures olema – aga vedas, jõudsin enam-vähem lõhna järgi kohale. Võrreldes Joensuu Apartementosega on see hoopis teisest mastist – aga palju vähem kodune. Tõsi, plussiks on see, et WiFi toimib korralikult.

Panin asjad ära, käisin duši all ning kuna jõudsin suht varakult, otsustasin ka raekojas vastuvõtul käia. Seal trehvasin paari vana tuttavat, ülejäänud seltskonnast moodustasid suure osa nihonjin’id – üks Tokio delegatsioon. Esinduslik, kuid üsna kirju seltskond – näis, mida nad siis homme sümpoosionil räägivad.

Jalutasin raekojast hotelli, panin need muljed siia kirja ja nüüd hakkan veel ettekannet ja ülehomseid loenguid mõtlema.

E-ülikooli konverents 2007

… toimus eile-täna Tartus.

Täitsa asjalik üritus oli, Hans tegi meie sessioonist vinge etenduse kahe videoekraani, mitme mikri, Skype Manager Kerli ja Google Jockey Priidu kaasabil. Ilmselt jõudis meie kolme ettekande (Terje, Hans ja Kakk) sõnum sotsiaalsest tarkvarast ja vabast lähenemisest üsna edukalt publikuni. Slaidid leiab [L] SlideShare’ist (märgendi [L] euni07tartu all), Kaku omad on alla laetavad ka [L] Kaku publikatsioonilehelt. Ettekande ajal teisel ekraanil näidatud viiteloendi leiab [L] KakuWiki sodisektsioonist.

Kontserdil

Sai täna ka see IRL korraldatud kontsert (teistel andmetel olla asi muusikute endi idee olnud) Tammsaare pargis ära vaadatud.

Iseenesest päris vahva üritus oli. Kuigi jah – ehkki otseselt keegi verbaalset agitatsiooni ei teinud, oli plats IRL siniseid õhupalle täis. Tõsi, mõni kollane oravapall hakkas ka silma, paaris kohas nägi ka sotside sümboolikat ning keegi aktivist vehkis lava ees pikka aega, ühes käes sinimustvalge lipuke ja teises käes suur kimp keskrohelisi õhupalle (siinkirjutaja jaoks tiba vastuoluline kombinatsioon). Lõpupoole lavale tulnud esinejad aga demosid juba suht varjamatult IRL sümboolikat ja roheliste pallidega kodanik läks seepeale veidi eemale, lõpuks jalutas üldse minema.

Ilmselt oli probleeme ilmaga – osa lubatud esinejaid jäi tulemata (JMKE ja Toe Tag) ja Jaak Johanson laulis-kõneles enda sõnutsi 38-se palavikuga. Mürarohkemad klassikud nagu Singer Vinger ja Propeller olid küll lahedad, aga heli polnud just parim. Vürst Volkonski laulis veel korra oma “Aru pähe!”-lugu, mis muidugi oli valimiste eel igati paigas – nagu ka Volmeri vali manamine “Mõistus, mõistus, tule koju – pesa põleb, pojad sees!”.

Natuke kahju oli Linna Ifist. Tema kaks vana head Alo lugu oleks pidanud lõpus olema, kohe alguses ei pääsenud need eriti mõjule – rahvas alles kogunes ning ju ei osatud eriti seisukohta võtta. Esitus oli igati tasemel, aga paraku pole enam 1988. aasta – tänane eestlane on paras pohhuist ja hedonist, kellele selline “eluvõõras” isamaalisus enam hästi peale ei lähe. Aga teisalt, kui me tollast otsustavust ja mehisust üles ei leia, siis ongi eesti rahvale päris paras, et teda kesikud valitsema hakkavad.

Kontserdi lõpetas Justament ning just nemad jätsid parima mulje. Teised maadlesid vastiku ilmaga, nemad tegid oma asja sellest väljagi tegemata. Ning “Petseri tsura ja Hiitola ätt” ON hea lugu, täiesti võrreldav Runneli omaaegsete hammustavalt täppipandud luuletustega kogust “Laulud eestiaegsetele meestele”:

Kord üks Petseri tsura kohtas Hiitola meest
ütles, kuradi kurat, me ühest NFSV-st

….

Minge elage nädal või paar parem Laadoga rannal
minge Petserimaale ja tehke seal tilluke tiir
Ja siis küsige endalt, miks igatsus koju on kallal
ja siis pärige poistelt, kustkohast küll jooksma peaks piir

…

Läevad tunnid ja päevad ja kuud, aga rahu ei anna
et üks naaber võib olla nii kuradi sitt ja nii sant

Vana laulva revolutsiooni aegne lugu, aga tänaselgi päeval otse kümnesse.

Piketist Toompeal

Tänaseks oli siis välja kuulutatud puuetega inimeste pikett Toompeal mitme erineva organisatsiooni osavõtul. Põhjuseks, mis inimeste kopsiku täis ajas, oli varem suurelt lubatud toetussummade väljajätmine järgmise aasta riigieelarvest. Ja iga mõistliku inimese jaoks (kelle sekka suurem osa riigikogujaid vist aga ei kuulu) on selge, mida tähendab olukord, kus toetusi pole peale 2000. aastat muudetud (riigikogujatele mainiks siis selgituseks märksõna “inflatsioon”).

Ausalt öelda alguses ise seda piketti ei toetanud – ajastus polnud just parim, paljude jaoks võis see kergesti minna alanud valimistsirkusega samasse patta. Aga kuna Kakk on [L] ELIL juhatuse liige, tuli solidaarsusest teistega Toompeale minna.

Kohapeal jättis toimuv päris hea mulje. Rahvast oli palju, kaasa arvatud bussidega tulnud tartlased ja kaugemadki tegelased. Vägesid juhatama kaasatud isand Samuel Golomb tuli rolliga üldiselt kenasti toime, kõik oli rahulik ja soliidne (algselt kardetud poliitprovokatsioonid ja mõne inimese liigsed vihapursked jäid olemata). Loosungidki olid asjakohased, ilma liigse jauramiseta ja pigem positiivsed.

Nalja sai siiski ka. Kui lossiasukad asja nägid, hakkas toimuv kohe igasugu tegelinskeid ligi tõmbama nagu lehmakook kärblasi. Laekus erinevate erakondade kõnemehi-naisi ning noorsotsid üritasid kavalal moel kogu üritusest poliitprofiiti lõigata, ilmudes oma parteiloosungite ja plagudega stiilis “sotsid toetavad puuetega inimesi” just sinna, kus mõni telekaamera liikus (kahju, et Chris või mõni muu meediainimene nägemas polnud, see oli päris pull vaatepilt). Kõige naljakam juhtum oli see, kuidas algul üritas pr. Kalda tõestada, et tema partei oli küll tahtnud sotsiaaltoetuste sissejätmist, kuid teised koalitsioonipartnerid olid selle vastu. Järgmisena rääkinud pr. Treial teisest kuulsast parteist üritas väita täpselt sama omaenda partei kasuks. Järgnenud küsimusele “Kumb nüüd ikkagi udutab ja kumb tõtt räägib?” tuli vastus umbkaudu “SEEKORD Rahvaliit ei valeta.” No comments.

Tunnikese pärast mindi viisakalt laiali, mõned kaugemalt tulijad said veel enne koduteed Endla majas sooja teed-kohvi. Seega kokkuvõttes kukkus see üritus üllatavalt ilusti välja.

E-hääletuse konverents

Kakk istub hetkel välisministeeriumi majas [L] Eesti E-riigi Akadeemia korraldatud konverentsil [L] “e-hääletamine ja valimised infoühiskonnas”.

Praegu on jutt enam-vähem poole peal, aga senistest ettekannetest on jäänud nii-ja-naa mulje. Juttu keerutatakse ikka poliitilise temaatika ümber. Ilmselt polnud ma ainus, kes Eesti 2005. aasta KOV e-valimisi jälginud šveitsi-saksa professori jutu peale natuke turri läks – jälle lendasid mingid vihjed “inclusioni” teemadel (loe: laske riigi struktuuride juhtimise juurde ka need tohmanid, kes pole siiani oma elukohamaa riigikeelt ära õppinud). No ma pole seni veel ühtegi nii lolli mitte-eestlast lähedalt näinud, kes ei suudaks elementaarset eesti keelt omandada. Aga võib-olla on nad siis ikkagi olemas…

Üks asjalik jutt tuli enne lõunat aga Ülle Madiselt. See oli märksa konkreetsem ning üks kõige huvitavam tähelepanek oli seotud välismaalt hääletamisega. 1992. aastal, mil see esmakordselt võimalikuks osutus, oli see kindlasti kallutatud – tollal said endale seda lubada vaid jõukad inimesed. Tänaseks on bussijuhid Soomes, kanakitkujad Iirimaal ja arstid Saksamaal, nii et elektoraat on tublisti laienenud.

Aga ikkagi – ei saa kuidagi mööda turvatemaatikast. Vabandan nüüd natuke kurja väidet, aga Eesti arvutikasutaja on lihtlabaselt liiga loll, et talle nii võimsat relva kätte anda. Kujutage ette hääletamisbotnette (mõne erakonna eetilist taset teades ei paneks seda üldse imeks; et vajalikke privaatandmeid meie riigis kätte ei saada, on ilmselt palju tahetud. Rääkimata sellest, et arvuti, millel on ID-kaardilugeja taga ja omaniku kaart PIDEVALT seal sees, on reaalselt eksisteeriv nähtus – olen mitut juhtu näinud) ja erinevaid identiteediga seotud seaduserikkumisi (eriti kuna korduv hääletamine on lubatud). Lisaks veel seni laialt kasutatava operatsioonisüsteemi lootusetu auklikkus.

Ja teine asi – kuidas läheb osalusdemokraatiaga kokku nõue, et valija peab soetama 1000-2000 krooni eest nõutavat tarkvara (kuna see, et Eesti e-valimised ei nõudnud erilist riistvara, oli ekstra positiivse faktorina välja toodud)? Mõtlen muidugi Windowsi – seni on asi suures osas MS-only. Lähiaastatel on ilmselgelt näha muude platvormide osakaalu tõusu ning riik peaks sellega arvestama. Kahjuks on tänini ID-kaardi tarkvara Maci ja Linuxi versioonid ainult üksikute fännide rida – Eesti riik on end selles küsimuses Microsofti vasalliks kuulutanud.

Nii et jah… Selle valdkonnaga ei ole päris nii “šeff lugu”, nagu hr. Ivar Tallo optimistlikult väljendus.

Apdeit – vahepeal oli kojusõit läbi uppuva linna ja Debelaki libauudiste kuulamine – tasemel nagu ikka, juttu tehti justiitsministeeriumi pakutud karistamatusseadusest (vastusena laste karistamise keelamisele sotsminni poolt leiavad nemad, et ka täiskasvanuid ei tohi karistada) ja poliitiliste parteide otsusest aasta aega poliitikat mitte teha…

Aga õhtu poole läks konverents huvitavaks. Esmalt esines Thad Hall Utah’ ülikoolist, kes kirjeldas heas mõttes ameerikaliku värvikusega USA poliitika kasvavat netistumist – võrgukampaaniad, ajaveebid, [L] YouTube jms. Vastukaaluna neokonide valitsusele valitsevad netimeediat liberaalid ja hoiavad sellega kogu kupatust mõneti tasakaalus. Väga hea poliitreklaami näide on Paul Nelsoni [L] “Sex Studies Ad”… Paralleelina võiks tuua 2003. aastal Rahvaliidu noorte (seekord isegi päris teraselt) tehtud [L] “Eediku ja Sputniku” (tollal olid kesikud ja reform ühes paadis; tänaseks on tegijatel vist piinlik, Eedik on nüüd suur sõber). Või muidugi ka näited nagu [L] miserable failure, [L] abiratas, [L] masendav ja [L] kohutav ehk siis nn. guuglipommid.

Rahvas naeris, seepeale hüppas püsti eelmist sessiooni modereerinud tehnokratt Pets (vt. ka tema [L] kirjutist konverentsist; seal on ka osa esinejate materjalidest), kargas arvuti juurde ja lõi suurele ekraanile [L] selle. Siis mõned naersid ja teised mossitasid.

Ja viimaks aeti rahva ette viie suurpartei esindajad, rivistati vastavalt poliitilisele spektrile kenasti üles (KE-SD-RL-IRL-RE) ja kästi e-valimiste kohta midagi arvata.

Esmalt oravapartei ja Silver Meikar. Pole reformikate fänn, kuid see mees jättis kogu kambast kaugelt kõige kompetentsema ja soliidsema mulje. Kommenteeris nii ajaveebindust (ise blogija ju), TOMi kui ka poliitikute enda vastutust. Hea näide oli elust enesest, kui kohaliku omavalitsuse töötaja talle saadetud DigiDoc’i dokumenti viiruseks pidas…

Sotsdemmi Mart Meri mainis digitaalse lõhe ohtu ka põlvkondade vahel (mis on teatud määral reaalne oht), aga ka mitte-eestlaste mahajäämust (ausalt öeldes – kui vaadatakse ainult idapiiri taha ja jälgitakse vaid sealset meediat, siis võivad kohalikud kasvõi kukerpalli lasta. Aus ja avatud mitte-eestlane on ammu juba integreerunud, teiste puhul ei näe erilist lootust).

IRL Urmas Reinsalu puudutas e-petitsioonide teemat ja asjaolu, et Eestis on suhteliselt hea seadustik rämpsulevi ja “Imre Perli tegemise” (illegaalsed andmekogud) vastu.

Ja viimaks siis keralased Evelin Sepp ja Jaak Allik. Teised rääkisid asjast, nemad ajasid parteilist hülgemöla. Kuigi jah, leedi E.S. kiituseks tuleb öelda, et ta ütles ausalt välja – KE jaoks pole see valdkond nende spetsiifilise valijaskonna tõttu (vanemad inimesed ja mitte-eestlased) eriti prioriteetne. Naljakas oli vaimutsemisüritus – E.S. üritas kasutada metafoori Godzilla ja King Kongi võitlusest, kuid ütles “Hong Kong” (no mida see linn Godzillaga teeb?)… Teine asjaosaline üritas ikka parteiliselt põhjendada, miks e-hääletus halb on. Mõnedes argumentides oli ka tera tõtt (eeskätt juba eespool mainitud masendav harimatus IT-turbe alal), aga esitus oli niivõrd rahvaliidulikult tühikargav, et seda ei saanud tõsiselt võtta. Pidevalt toonitati hirmu, et “äkki keegi mõjutab valijat” – isand Tallo küsis seepeale, et kuidas tolle mõjutamisega viimatiste Riigikogu presidendivalimiste ajal oli…

Nii et kokkuvõttes oli päris huvitav üritus. Läheks teinekordki.

Kirju nädalalõpp

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

Üks ull idee

… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.

Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.

Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.

Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.

Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.