E-hääletuse konverents

Kakk istub hetkel välisministeeriumi majas [L] Eesti E-riigi Akadeemia korraldatud konverentsil [L] “e-hääletamine ja valimised infoühiskonnas”.

Praegu on jutt enam-vähem poole peal, aga senistest ettekannetest on jäänud nii-ja-naa mulje. Juttu keerutatakse ikka poliitilise temaatika ümber. Ilmselt polnud ma ainus, kes Eesti 2005. aasta KOV e-valimisi jälginud šveitsi-saksa professori jutu peale natuke turri läks – jälle lendasid mingid vihjed “inclusioni” teemadel (loe: laske riigi struktuuride juhtimise juurde ka need tohmanid, kes pole siiani oma elukohamaa riigikeelt ära õppinud). No ma pole seni veel ühtegi nii lolli mitte-eestlast lähedalt näinud, kes ei suudaks elementaarset eesti keelt omandada. Aga võib-olla on nad siis ikkagi olemas…

Üks asjalik jutt tuli enne lõunat aga Ülle Madiselt. See oli märksa konkreetsem ning üks kõige huvitavam tähelepanek oli seotud välismaalt hääletamisega. 1992. aastal, mil see esmakordselt võimalikuks osutus, oli see kindlasti kallutatud – tollal said endale seda lubada vaid jõukad inimesed. Tänaseks on bussijuhid Soomes, kanakitkujad Iirimaal ja arstid Saksamaal, nii et elektoraat on tublisti laienenud.

Aga ikkagi – ei saa kuidagi mööda turvatemaatikast. Vabandan nüüd natuke kurja väidet, aga Eesti arvutikasutaja on lihtlabaselt liiga loll, et talle nii võimsat relva kätte anda. Kujutage ette hääletamisbotnette (mõne erakonna eetilist taset teades ei paneks seda üldse imeks; et vajalikke privaatandmeid meie riigis kätte ei saada, on ilmselt palju tahetud. Rääkimata sellest, et arvuti, millel on ID-kaardilugeja taga ja omaniku kaart PIDEVALT seal sees, on reaalselt eksisteeriv nähtus – olen mitut juhtu näinud) ja erinevaid identiteediga seotud seaduserikkumisi (eriti kuna korduv hääletamine on lubatud). Lisaks veel seni laialt kasutatava operatsioonisüsteemi lootusetu auklikkus.

Ja teine asi – kuidas läheb osalusdemokraatiaga kokku nõue, et valija peab soetama 1000-2000 krooni eest nõutavat tarkvara (kuna see, et Eesti e-valimised ei nõudnud erilist riistvara, oli ekstra positiivse faktorina välja toodud)? Mõtlen muidugi Windowsi – seni on asi suures osas MS-only. Lähiaastatel on ilmselgelt näha muude platvormide osakaalu tõusu ning riik peaks sellega arvestama. Kahjuks on tänini ID-kaardi tarkvara Maci ja Linuxi versioonid ainult üksikute fännide rida – Eesti riik on end selles küsimuses Microsofti vasalliks kuulutanud.

Nii et jah… Selle valdkonnaga ei ole päris nii “šeff lugu”, nagu hr. Ivar Tallo optimistlikult väljendus.

Apdeit – vahepeal oli kojusõit läbi uppuva linna ja Debelaki libauudiste kuulamine – tasemel nagu ikka, juttu tehti justiitsministeeriumi pakutud karistamatusseadusest (vastusena laste karistamise keelamisele sotsminni poolt leiavad nemad, et ka täiskasvanuid ei tohi karistada) ja poliitiliste parteide otsusest aasta aega poliitikat mitte teha…

Aga õhtu poole läks konverents huvitavaks. Esmalt esines Thad Hall Utah’ ülikoolist, kes kirjeldas heas mõttes ameerikaliku värvikusega USA poliitika kasvavat netistumist – võrgukampaaniad, ajaveebid, [L] YouTube jms. Vastukaaluna neokonide valitsusele valitsevad netimeediat liberaalid ja hoiavad sellega kogu kupatust mõneti tasakaalus. Väga hea poliitreklaami näide on Paul Nelsoni [L] “Sex Studies Ad”… Paralleelina võiks tuua 2003. aastal Rahvaliidu noorte (seekord isegi päris teraselt) tehtud [L] “Eediku ja Sputniku” (tollal olid kesikud ja reform ühes paadis; tänaseks on tegijatel vist piinlik, Eedik on nüüd suur sõber). Või muidugi ka näited nagu [L] miserable failure, [L] abiratas, [L] masendav ja [L] kohutav ehk siis nn. guuglipommid.

Rahvas naeris, seepeale hüppas püsti eelmist sessiooni modereerinud tehnokratt Pets (vt. ka tema [L] kirjutist konverentsist; seal on ka osa esinejate materjalidest), kargas arvuti juurde ja lõi suurele ekraanile [L] selle. Siis mõned naersid ja teised mossitasid.

Ja viimaks aeti rahva ette viie suurpartei esindajad, rivistati vastavalt poliitilisele spektrile kenasti üles (KE-SD-RL-IRL-RE) ja kästi e-valimiste kohta midagi arvata.

Esmalt oravapartei ja Silver Meikar. Pole reformikate fänn, kuid see mees jättis kogu kambast kaugelt kõige kompetentsema ja soliidsema mulje. Kommenteeris nii ajaveebindust (ise blogija ju), TOMi kui ka poliitikute enda vastutust. Hea näide oli elust enesest, kui kohaliku omavalitsuse töötaja talle saadetud DigiDoc’i dokumenti viiruseks pidas…

Sotsdemmi Mart Meri mainis digitaalse lõhe ohtu ka põlvkondade vahel (mis on teatud määral reaalne oht), aga ka mitte-eestlaste mahajäämust (ausalt öeldes – kui vaadatakse ainult idapiiri taha ja jälgitakse vaid sealset meediat, siis võivad kohalikud kasvõi kukerpalli lasta. Aus ja avatud mitte-eestlane on ammu juba integreerunud, teiste puhul ei näe erilist lootust).

IRL Urmas Reinsalu puudutas e-petitsioonide teemat ja asjaolu, et Eestis on suhteliselt hea seadustik rämpsulevi ja “Imre Perli tegemise” (illegaalsed andmekogud) vastu.

Ja viimaks siis keralased Evelin Sepp ja Jaak Allik. Teised rääkisid asjast, nemad ajasid parteilist hülgemöla. Kuigi jah, leedi E.S. kiituseks tuleb öelda, et ta ütles ausalt välja – KE jaoks pole see valdkond nende spetsiifilise valijaskonna tõttu (vanemad inimesed ja mitte-eestlased) eriti prioriteetne. Naljakas oli vaimutsemisüritus – E.S. üritas kasutada metafoori Godzilla ja King Kongi võitlusest, kuid ütles “Hong Kong” (no mida see linn Godzillaga teeb?)… Teine asjaosaline üritas ikka parteiliselt põhjendada, miks e-hääletus halb on. Mõnedes argumentides oli ka tera tõtt (eeskätt juba eespool mainitud masendav harimatus IT-turbe alal), aga esitus oli niivõrd rahvaliidulikult tühikargav, et seda ei saanud tõsiselt võtta. Pidevalt toonitati hirmu, et “äkki keegi mõjutab valijat” – isand Tallo küsis seepeale, et kuidas tolle mõjutamisega viimatiste Riigikogu presidendivalimiste ajal oli…

Nii et kokkuvõttes oli päris huvitav üritus. Läheks teinekordki.

Kommenteerimine on suletud.