IBMi tarkvarapäev

Lühikese aja jooksul juba kolmas firmaürituse külastus (Novelli ja Oracle’i järel), seekord siis IBM ja kohaks von Krahli teater.

Kui Novelli korraldatu oli Linuxi-teemaline spetsialistiüritus (ja sellisena kõige lähedasem) ja Oracle’i oma stiilipuhas (ja väga hästi läbiviidud) IT-ärirahva ettevõtmine, siis seekordne jäi oma positsioneerimise poolelt natuke uduseks – kas asi oli mõeldud IT-spetsidele, IT-juhtidele või  mitte-IT valla äriinimestele? Seekord jäi päeva esimese poole järgi pigem selle kolmanda variandi mulje (hiljem läks tehnilisemaks).

IBM’i laia tarkvaraspektri juures oleks hea meelega kuulnud veel mõnest asjast (näiteks erinevatest serverisüsteemidest ja selle firma üsna ulatuslikust Linuxi lahenduste portfellist).  Praegu oli põhjalikumalt juttu DB2-st, SAPist, SPSSist, Tivolist (Äripäeva poiste jutt oli päris hea) ja Lotusest.   Alguse poole olid ka konkreetsema teemaga jutud eelmiste üritustega võrreldes üsna ümmargused – õnneks hakkas  peale lõunat asisemat juttu tulema (huvitav, kas see ongi nendel üritustel sellise arvestusega tehtud, et peale lõunat lasevad sundkorras kohale komandeeritud lipsuga onud ja kostüümis tädid jalga ning saab hakata asjast rääkima?).

Tekkis kummaline küsimus: nii Oracle’i kui IBMi üritusel esines eksootilise päritoluga inimene (kummalgi erinev), kelle jutt oli paraku… otse välja öeldes klassikaline bullshit bingo, mis sisaldas hulga ritta lükitud kõlavaid märksõnu, ent äärmiselt vähe reaalset informatsiooni. Võib-olla ei peaks iga hinna eest “rahvusvahelise” silti taotlema ja pigem kasutama kodumaiseid, olusid ja ka teemat paremini tundvaid ettekandjaid? Selles osas olid Novelli ürituse lätlased välisesinejatena küll klass omaette.

Ausalt öeldes ei ole ka von Krahl sellise ürituse jaoks kõige parem valik.  Auväärne ja oma auraga paik (nostalgiline kah, kunagi sai siin päris tihti muusikat kuulamas käidud), aga asukoht eeldab üsna pikka jalgsimatka praktiliselt mistahes vanalinna ümbritsevast kohast (ühistransport jääb kaugele ja kui ei taha poole päeva eest kallist parklaraha maksta, on lähim paik auto jaoks Kristiine parkla), saalis ei ole pistikupesi (teatri puhul arusaadav, ent sedalaadi ürituse sihtgrupp on üsna suures osas läpakainimesed) ja Wifi jukerdas (pidi enda mobiilivõrku kasutama).  Ja konkreetselt liikumisprobleemide korral (jalg on ikka katki) on see maja paras õudus. Kohvipausil jäigi seetõttu käimata, lõunale sai kuidagi kohale koperdatud.

Ja lõpuks veel üks märkus: ehkki eeldatavasti valdasid kõik saalisviibijad inglise keelt,  ei ole ikkagi vist päris ilus kasutada eestikeelse ettekande juurde ingliskeelseid slaide (ühel juhul olid pealkirjad tõlgitud, kõik muu jäetud ingliskeelseks). Kui slaidid olid “kõrgemalt poolt” ette kirjutatud ja nende tõlkimine pole lubatud, võiks selle vähemalt ära mainida. Väliskülalistes ei olnud asi, kuna räägiti ilma mikrita ja tõlkimist ei paistnud. Natuke oleks ka puht missioonitundest vaja eesti keelt promoda.

Nii et muidu viisakas üritus, aga kolme võrdluses oli korralduslikult  Oracle ja sisu poolest Novell seekord parem.

Ei tea, pole loomaarst

Kuulutus Saue valla lehest:

“SAUE LOOMAKLIINIK /…/ NB! Kolmapäeviti pensionäridele visiit ainult 75.- (tavahind 175.-)”

Kaks mõtet tuli:
* Kas on tegu räige nöörimisega, keegi on rahaühikud segi ajanud või on lehte lükatud mitu kuud vana kuulutus.
* Eesti meditsiin on omadega sedavõrd pimedas kohas, et penskarid tuleb juba loomaarstile saata.

(Pealkiri on laenatud kooliaegsest popist poisterepliigist)

Veebistuudium?

Tuli kutse ühele üritusele, mille kava on [L] siin.

Iseenesest ju täiesti asine Microsofti koolituspäev. Ja mitmed nimed kuuluvad kahtlemata asistele inimestele. Ometi jääb miski häirima.

Ajalooliselt on “Microsoft” ja “veeb” ühes lauses tähendanud suurt probleemi – veebilehti, mis avanevad või on täismahus loetavad ainult Internet Exploreri -nimelise (mitte eriti taibuka) brauseriga.  Jah, see olukord on viimastel aastatel paranenud. Kuid ometi ei ole ligipääsmatud ja ebastandardsed käkkveebid kuhugi kadunud ning 90% neist (konservatiivne hinnang) on tehtud Microsofti platvormi kasutades.

Firmapõhises koolituses pole  midagi halba, kui seda ausalt ka sellisena serveeritakse. Pealkirjades on näha mõisted ASP.NET ja IE9, kuid kus on HTML5 ja CSS3 (mis on märksa selgemalt veebi tulevik)? Rääkimata vabadest alternatiividest nagu Ogg, Gnash ja SVG… Kus on standardite ja ligipääsetavuse teema? Nii tehakse taas kord ilusaid ja uhkeid asju, mille nägemiseks on tarvis hunnikute viisi kindla firma tarkvara.

Ma ei karda seda, et seal rääkivad Jaagup ja Heiki käkkveebe toodavad. Kardan neid, kes selle koolituse läbivad.

Armas Estonian Air…

Kirjutan sulle esimest korda (nagu vanasti lastesaadetes kõik kirjad algasid).

Tegelikult on Kakk seni olnud päris suur Eesti Õhu fänn. Ikka kohe väga mõnus on tulla kusagilt Lissabonist, Madriidist või Heraklionist mõnelt konverentsilt või muult ürituselt, kus mitu päeva ainult ameerika keelt on räägitud, lennata mingi teise firmaga Kopenhaagenisse või Frankfurti Maini ääres – ning siis astuda mõne EA lennumasina peale, kus uksel võtab vastu naeratus ja omakeelne “Tere õhtust!”. Hakkab kohe kõvasti kodusem.

Kunagi ammu oli lendamine aga üksjagu probleemne. Nimelt tuli lennukisse pääsemiseks kasutada imelikke ratastega moodustisi, mille selga oli trepp pandud – trapiks nimetati teisi.  Kerge jalaga inimese jaoks pole ehk häda miskit, aga mutikesed, põnnid ja kehva liikumisega inimesed olid hirmsas hädas. Õnneks leiutas vahepeal Keegi Tark Onu (või Tädi) säherduse vahva toru, mida mööda sai otse lennukisse astuda. Jube mugav. Mitte ainult mutikestele, põnnidele ja kehva liikumisega inimestele – ehk jättis mõni jokkis onu kah seeläbi  kondid terveks.

Nüüd on Eesti Õhul uued Kanadamaal ehitatud lennumasinad Lotte ja Bruno. Üks tuli Kakule Brüsselisse vastu ka. Peale minnes ootas üllatus: toosama vanaaegne trapp ees!  Katkisele jalale see eriti ei meeldinud…  Üles sai veel enam-vähem, aga vaat Tallinna tagasi jõudes oli jama: väljaväänatud jalaga eriti hea meelega sellisest asjast alla ei tule. Tuli kogu lennukirahvas mööda lasta ja siis kuidagimoodi aegluubis sealt alla koperdada (tänud stjuardessile, kes läpakakoti enda kätte võttis).

Oleks veel, et mõni vana masin, millele muidu ligi ei saa, aga tuttuus Bombardier CRJ900 võiks ju ometigi olla torupidi ligipääsetav – trapid  on ju nii üheksakümnendad, nagu popid inimesed ütlevad. Ja mutikesed, põnnid ning kehva liikumisega inimesed on jälle hädas. Ehk saaks midagi välja mõelda?

Muidu võib tulla jube jama – näiteks võtab ilmakuulus teadusemees Stephen Hawking Inglismaalt pähe tulla kultuuripealinna tegemisi kaema. Ja kui tema siis oma imevigurtooliga üldse lennukisse ei pääse, tuleb sellest nii suur jänn, et selle kojuvedamiseks on isegi Boeing 737-500 liiga väike, Bombardierist rääkimata.

See on üks tõsine mõtlemise koht. Ei ole üldse aprillinali.

Täie lugupidamisega

Kakk