Lühikese aja jooksul juba kolmas firmaürituse külastus (Novelli ja Oracle’i järel), seekord siis IBM ja kohaks von Krahli teater.
Kui Novelli korraldatu oli Linuxi-teemaline spetsialistiüritus (ja sellisena kõige lähedasem) ja Oracle’i oma stiilipuhas (ja väga hästi läbiviidud) IT-ärirahva ettevõtmine, siis seekordne jäi oma positsioneerimise poolelt natuke uduseks – kas asi oli mõeldud IT-spetsidele, IT-juhtidele või mitte-IT valla äriinimestele? Seekord jäi päeva esimese poole järgi pigem selle kolmanda variandi mulje (hiljem läks tehnilisemaks).
IBM’i laia tarkvaraspektri juures oleks hea meelega kuulnud veel mõnest asjast (näiteks erinevatest serverisüsteemidest ja selle firma üsna ulatuslikust Linuxi lahenduste portfellist). Praegu oli põhjalikumalt juttu DB2-st, SAPist, SPSSist, Tivolist (Äripäeva poiste jutt oli päris hea) ja Lotusest. Alguse poole olid ka konkreetsema teemaga jutud eelmiste üritustega võrreldes üsna ümmargused – õnneks hakkas peale lõunat asisemat juttu tulema (huvitav, kas see ongi nendel üritustel sellise arvestusega tehtud, et peale lõunat lasevad sundkorras kohale komandeeritud lipsuga onud ja kostüümis tädid jalga ning saab hakata asjast rääkima?).
Tekkis kummaline küsimus: nii Oracle’i kui IBMi üritusel esines eksootilise päritoluga inimene (kummalgi erinev), kelle jutt oli paraku… otse välja öeldes klassikaline bullshit bingo, mis sisaldas hulga ritta lükitud kõlavaid märksõnu, ent äärmiselt vähe reaalset informatsiooni. Võib-olla ei peaks iga hinna eest “rahvusvahelise” silti taotlema ja pigem kasutama kodumaiseid, olusid ja ka teemat paremini tundvaid ettekandjaid? Selles osas olid Novelli ürituse lätlased välisesinejatena küll klass omaette.
Ausalt öeldes ei ole ka von Krahl sellise ürituse jaoks kõige parem valik. Auväärne ja oma auraga paik (nostalgiline kah, kunagi sai siin päris tihti muusikat kuulamas käidud), aga asukoht eeldab üsna pikka jalgsimatka praktiliselt mistahes vanalinna ümbritsevast kohast (ühistransport jääb kaugele ja kui ei taha poole päeva eest kallist parklaraha maksta, on lähim paik auto jaoks Kristiine parkla), saalis ei ole pistikupesi (teatri puhul arusaadav, ent sedalaadi ürituse sihtgrupp on üsna suures osas läpakainimesed) ja Wifi jukerdas (pidi enda mobiilivõrku kasutama). Ja konkreetselt liikumisprobleemide korral (jalg on ikka katki) on see maja paras õudus. Kohvipausil jäigi seetõttu käimata, lõunale sai kuidagi kohale koperdatud.
Ja lõpuks veel üks märkus: ehkki eeldatavasti valdasid kõik saalisviibijad inglise keelt, ei ole ikkagi vist päris ilus kasutada eestikeelse ettekande juurde ingliskeelseid slaide (ühel juhul olid pealkirjad tõlgitud, kõik muu jäetud ingliskeelseks). Kui slaidid olid “kõrgemalt poolt” ette kirjutatud ja nende tõlkimine pole lubatud, võiks selle vähemalt ära mainida. Väliskülalistes ei olnud asi, kuna räägiti ilma mikrita ja tõlkimist ei paistnud. Natuke oleks ka puht missioonitundest vaja eesti keelt promoda.
Nii et muidu viisakas üritus, aga kolme võrdluses oli korralduslikult Oracle ja sisu poolest Novell seekord parem.