… on taas kord hea näide sellest, miks väga suur osa Eesti meediast Statoili stardikat väärib.
Eurolaulu Leemet Muna oligi just seetõttu nii andekas, et õnnetuseks töötab meie ajakirjanduses sedalaadi tegelasi ridamisi. Ja kahjuks ei ole nemad mitte ühe andeka koomiku mask üheks õhtuks.
Antud juhtum on paraku suhteliselt keeruline. Ajalehetoimetustes on see kuuldavasti juba 21. veebruarist teemaks olnud. Nagu Õhtulehe Online toimetuse pealik Tarmo Paju kirjutas, lihtsalt toimetuste kannatus katkes, kuna suusaliidu poolt ei üritatud selle aja jooksul tõestada Veerpalu süütust. Natuke pikemalt on teemat käsitletud ka tänases Kuku Raadio “Mehed ei nuta” saates: http://podcast.kuku.ee/2011/04/05/mehed-ei-nuta-2011-04-05/
Teiselt poolt aga pole ka kirjatsuradel ühtegi surmkindlat tõendit Veerpalu dopinguproovi positiivsuse osas. Postimehe poolt viidatakse mingile “kindlale allikale”, kelle isik on nende sõnul usaldusväärne. Teistel toimetustel pole sedagi. EPL-is antud teemat uurinud ajakirjanik muide keeldus oma nime sellisele artiklile alla kirjutamast ja seetõttu on antud väljaandes seda teemat ka suhteliselt ümber nurga kajastatud, viidates peamiselt teistele.
Aga kohe kindlasti ei saa väita, et Eesti meedia oleks täiesti ootamatult hakanud sportlast ja laiemalt kogu spordialaliitu mustama. Pigem oli tegu sellise väljapressimisega, kus kirjatsurad leidsid, et süüdistatav peab oma süütust tõestama, muidu leiavad nemad ta kindlalt süüdi olevat. Kuna teine pool ei suvatsenud oma süütust tõestama hakata, siis avati turmtuli.
Suusaliidu ja ka sportlase käitumine viitab pigem sellele et intsident oli- iseasi, milles see seisnes.
Praegu jääb väga see mulje, et kui näeb välja nagu part, käib nagu part ja prääksub nagu part, siis suure tõenäosusega on see part;)
prääks-prääks….
Prääks jah, aga meediategelaste kohta käivat arvamust see pigem süvendab. Suusaliit pandi Catch-22 ette, kuna varasem (ennetähtaegne) avaldamine oli FISi poolt rangelt keelatud ja kohalikud meedianeegrid ronisid jõuga uksest ja aknast sisse.
Jube loll situatsioon igapidi, aga kohalikest ajakirjanikest arvan nüüd veel halvemini kui enne. Kahtlaselt mõningate kiilakate lindude moodi, keda loomaaias näha saab. Tendentsina ei lõpe see ilmselt enne, kui keegi neist pretsedendi loob ja eraisiku pankroti korraldab (mõne kopsaka kahjunõude tulemusena).
Sa unustad siinkohal ära et sport on tegelikult ju äri. Seega kui kellelegi rott teha, siis sellele, kes ärireegleid rikkus.
Meediasuhtluse kohapealt käitus meedia siin isegi väga-väga viisakalt. PR aga oli spordi poolel olematu. Vaata kasvõi võrdluseks mõnda oravate kuldajastu suhtekorralduslikku tegu- kõik teavad et on part aga keegi ei prääksu…