Kaku ajaveeb
Igasugust sürri, nalja ja lollusi
Kunagi karmil nõuka-ajal panid kommarid Kuressaarde (ehk tollase nimega Kingisseppa) üles nimikangelase kuju. Ühel hommikul oli keegi kange saarlane pannud sinna ette paari suuri kalosse ning kirja “Hakka astuma!”
Täna räägivad [L] lehed, et Hansapanga automaadi ringitõstmisel olla kohalikud killuvennad pannud sinna sildi “PANKROT”.
Viktor on igatahes Kuressaarest ammu läinud. Mida me siit järeldame, Watson?
Euroviiskude järelkajana: Tibuliine saatis Soomest sellise pildi:
Päris põnev – äkki ongi toosama Veskuks hüütud teeneline meelelahutaja? Sama vend, kes Spedega koos nalja viskas ning kunstnikunime Jean-Pierre Kusela all “Naurulaulu” kuulsaks tegi? 
O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.
Soome võitis Eurovisiooni.
Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.
(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)
Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.
Tegelikult, kui viitsida oma igapäevast uputavat spämmi veidi lähemalt uurida, võib päris hea naeru saada juba saatjanimesid lugedes – need on ju enamasti sõnastiku abil kokku lastud, valemi “1. sõna – suvaline täht ja punkt – 2. sõna” alusel. Mitmed sellid tegelevad teadaolevalt isegi nende “nimede” kollektsioneerimisega.
Niih, täna kirjutas mulle siis seni andekaima nimega kodanik – Skewed B. Stalinist. Kahjuks pakkus väga tüüpilist kaupa – antidepressante ja muid pille. Seepärast jääb õnnitlustega vastus saatmata.
Mõne aja eest sai siin joratud ühest naljakast ametnikust, kes Oklahomas Tuttle’i linnakeses ennast üleilmseks iti-inimeste naerualuseks tegi. Nüüd on [L] Wikipedias [L] vastavas kohas lausa omaette viide uudissõnale “tuttle”:
tuttle
(v. intr.) to make an unreasonable request, especially in a manner that is insulting or threatening. (adj.) to be rude, obnoxious and threatening while displaying a lack of fundamental understanding of a subject for which one claims to have expertise. (n.) an unreasonable request, especially one made in a manner that is insulting or threatening.
Näis, millal see [L] ESR’i hallatavasse [L] Jargon File’i jõuab.
Samal ajal võib samalaadse Eesti Nokia leida ka [L] guugeldades sõna “abiratas”…
Internet on päris kole karistusvahend.
Minutis vaidlevad sellid tuliselt, kes ikkagi registreeris ning kellele kuulub domeen neeger.ee . No kutid ei viitsi otsida lihtsalt – Kakk leidis kohe üles, et see on [L] Ekspressist tuttav Arkaadi.
Ka Tom arvab, et Tolkien ruulib (kuigi täpsustades – ta oleks võinud rohkem kassidest kirjutada)…
Elanoril on tuline õigus – saatev kääne ehk speditiiv peaks eesti keeles tõepoolest olema. Eriti veel selle erikuju rektospeditiiv ehk teatavasse kohta saatmine.
Kakk täiendaks veel natuke – kindlasti võiks olla ka:
ärastav ehk furitiiv
vassiv ehk falsatiiv
irvitav ehk ridikulotiiv
liputav ehk ekshibitiiv
ärapanev ehk detraksotiiv
ilmaolev ehk nihilotiiv
Ongi Eesti Nokia käes ning ka soomlastele käänete arvuga ära tehtud.
Loominguline kollektiiv [L] Aleksander Puravik & Kakk Siiber ei ole üldse veel pensile läinud. Omal ajal Nõmme raadiot raputanud lolljuttude jätkuks sobib üks äärmiselt aktuaalne musta huumori valda kuuluv luuletus Aleksander Puraviku sulest:
Juba linnukesed
väljas surevad
harakad ja hakid
alla kukuvad
Enamus on ära surnud
linnugripp on üle käind
need kes veel on alles jäänud
ammuilma siit on läind
Ugh. Äkki ei peaks selle asjaga nalja tegema. Aga olgem ausad – luule on vägev.
Tänane Times Online räägib [L] naljaka loo (kajastab ka [L] Slashdot) sellest, kuidas Ühendkuningriigis sai sealne Mozilla sihtasutuse osakond märgukirja kohalikelt kaubandusbürokraatidelt, kes olid leidnud mingi firma müümas Firefoxi CD-sid ja olid juba suure hooga portsu plaate konfiskeerinudki. Suur oli paberimäärijate üllatus, kui selgus, et Firefoxi müümine on…. täiesti seaduslik. Vähe sellest, äravõetud plaadid tulevat kah tagasi anda… Paberimäärijatädi esmalt ei uskunud, siis kahtlustas, et talle vastanu ei ole üldse “päris” ning viimaks kukkus lihtsalt vinguma, et nii ei saa ju üldse piraatluse vastu võidelda.
Hea näide sellest, mida BSA mõtteviis pikapeale inimajuga teeb.