Loominguline kollektiiv [L] Aleksander Puravik & Kakk Siiber ei ole üldse veel pensile läinud. Omal ajal Nõmme raadiot raputanud lolljuttude jätkuks sobib üks äärmiselt aktuaalne musta huumori valda kuuluv luuletus Aleksander Puraviku sulest:
Juba linnukesed
väljas surevad
harakad ja hakid
alla kukuvad
Enamus on ära surnud
linnugripp on üle käind
need kes veel on alles jäänud
ammuilma siit on läind
Ugh. Äkki ei peaks selle asjaga nalja tegema. Aga olgem ausad – luule on vägev. 🙂
Olen aru saanud, et:
Sõnal (sõnadel) on väga suur energeetiline jõud. Eriti armastas MUSTA HUUMORIT meie BOSS ja tegi seda enda kulul. Nyyd 1,5 aastat on ta juba Suure Vaimu juures ja just läks teispoolsusesse selle haigusega, mida ta endale kylge (muidugi naljatedes) oli pidevalt lausunud. Isegi kui tal oli esimene operatsioon (esialgu) edukalt tehtud, siis rääkis tuttavatele, et arstidel on väga väikesed palgad ja said tema käest 2 kG krabililha.
Nüüdseks, kui elu firmas on normaliseerunud, ei julge ma VÄGA MUSTA HUUMORIT KASUTADA ENAM.
Muidugi öeldakse, et ELUL PEAB KA VÜRTSI OLEMA, ja igaühe enda asi on igasuguse esildise leiutamise suhtes.
Ütlen litsalt enda kogemustest, et BOSS-i lugu kärpis minu tiibu kuigipalju ja olen end musta huumori viljelemisel piiranud.
Eks ta ole… Täitsa nõus selle jutuga.
Konkreetse eksemplari ülesriputamisel mängis kaasa väga tabav ajastus (kui peab 3-4 tundi järjest padutõsist teaduslikku teksti kirjutama ja siis laekub selline kärn) ja muidugi asja vinge vorm. Aga OK, eks siis üritab nii musti asju siia enam mitte panna. 🙂