Tark mees taskus

RISO korraldas enda iga-aastase e-ühiskonna seeria jätkuna täna ITK-s sellenimelise konverentsi.

Algul plusspoolest – hea korraldus, palju tarku inimesi kohal (sh mõned, keda polnud aastaid kohanud) ja mõned asjalikud ettekanded.  Skype chat, mida seekord seinale ei pandud, läks kohati üksjagu läbuks kätte, ent sisaldas ometi erinevaid kasulikkke kilde siit-sealt.

Negatiivse poole peale jääb kogu asja kummitanud seosetus – eri jutud loopisid ikka suht eri suundadesse. Pealelõunane “visionääride” paneel aga teatas kohe kohale jõudes uhkelt, et ega neil kellelgi IT-alast haridust ei ole, mõnel ka majandusalast mitte. Pidasin ka varem [L] ITL-i suht kõikuva mõttega asutuseks (ja Microsofti kannupoisiks peale selle), aga nüüd kukkus arvamus sellest pundist veelgi. Erinevate vaimuvälgatustena soovitati Eestis Singapuri stiilis valitsuskord teha (kaheliikmeline parlamendi opositsioon) jne…  Täpselt seesama Tööandjate Keskliitu ja muid sarnaseid seltskondi iseloomustav jõmmkapitalisti mõttemall:  andke meile kiiresti palju vähenõudlikke mustatöölisi, meil on siva pappi vaja! Pluss veel – kui praeguses olukorras leiab mõni ikka veel, et viga on mitte tegijate, vaid müügimeeste puuduses, siis on midagi küll natuke paigast ära.

Läksin viimaks enne lõppu minema, mida ma tavaliselt üritustel ei tee.

Pikk (aga lahe) tööpäev

Hommikul alustuseks tunniajane koosolek, teemaks lõputööde kvaliteet. Siis ITSPEA loenguaja asemel erakorraline seminar hilistele ärkajatele. Peale seda lõunapaus ja väike omaette nokitsemine kuni kella kaheni, seejärel uus seminar ettekannete kuulamisega. Pärast seda ronisime Markoga aulasse ja hakkasime tänast Second Life’i seminari ette valmistama.

Üritus sai ammu juba maha hõigatud, aga polnud kuni viimase minutini aimu, kas ja kui palju rahvast tuleb. Kui poleks üldse tulnud, oleksime lihtsalt teinud tavapärase teisipäevase SL-kohtumise portugallastega. Nüüd aga oli saalis siiski isegi paarkümmend inimest ja tegime suuremalt – kaks ekraani, ühel SL pilt, teisel jooksev arutelu küsimustega. Loodetavasti leiame kevadsemestril ikka piisavalt huvilisi, kes jaanuaris siia tuleval portugali magistrant Simaol aitavad virtuaalse ITK püsti lükata.

Arutamist jätkus pea kaheks tunniks, siis oli veel väike paus ning kella seitsmeks olid robootikud enda Robotexi-võidu afterparty püsti pannud. Traditsiooniliselt tordi ja limonaadiga.  Tore on see, et päris suur osa personalist ei pidanud paljuks kauemaks tööle jääda ja osa võtma tulla.   Muide, Tigeda Teo kõige viimane repliik jäi varem kuulmata – kui too üleskorjatud sokid nurka ära viis, torises ehtsa koristajamuti kombel: “Vähh, programmeerijate haisvad sokid!” 😀

Parajalt pikk tööpäev, aga see-eest mõnusasti kirju ja enamikus mitte väga normaalsete inimeste seltskonnas. 🙂

Robotex 2008

… toimus täna TTÜ spordihoones.

ITK robootikud (kes suures osas langevad LUGi rahvaga kokku) elasid kaks viimast nädalat vist põhikohaga kolledžis. Igatahes olid nad kohapeal ka mitu viimast ööd enne suurt võistlust. Neli punti, igaüks oma aparaadiga (Tige Tigu, SuurSilm, Tolmurull ja Pelmeen), olid viimaks võistluseks valmis. Nädalapäevad enne tehti ITK-s demo, kus robotid siis platsilt tühje joogipurke ja sokke kokku kogusid – eriti lahe oli Tige Tigu, kes iga purgi peale ruigas “SAIN PURRRRGI KÄTTE!” ja sokkide juures tänitas “Mis siin haizeb, ää?” (vt ka [L] videot).

Täna oli terve ITK maja elevust täis – kes sai, läks võistlust vaatama, kes ei saanud, jälgis üle neti või puhkeruumide telekatest (mis kah netipilti näitasid). Ise jõudsin käia korra hommikupoolikul, vahepeal kirjutasin ühele lõputööle retsensiooni ja ajasin asju ning enne nelja oli uuesti minek finaale vaatama.

Üllatavalt paljud osalenud robotitest ei suutnud üldse midagi asjalikku teha, tõsiseid koristajaid oli sellest tosinkonnast vaid 4-5.  Paraku jäi Pelmeen ratastpidi sokki kinni ja kaotas kindla finaalikoha – muidu oleks asi lausa ITK sooloks läinud. Nüüd aga pääses kolme ITK roboti kõrvale ka tartlaste oma.

Finaal oli päris lõbus. Pikalt võistlust juhtinud SuurSilmale tegi Tige Tigu tuule alla viimases voorus, kui suutis platsi puhtaks lüüa kolm sekundit kiiremini kui võistleja. Tartlased jäeti üldse mängust välja.

Peale võistlust oli muidugi ITK kollasärkide rõõmupidu. Auhindade seas oli veidral kombel ka miski lastešampus, mida siis kolleeg Mikk kohe avama kukkus. Kakk siis soovitas, et enne lahti tegemist tuleb kõvasti karjuda “SAIN PURRRRGI KÄTTE!”… 🙂   Pealik Kalle andis tähtsa näoga intervjuud ning oli omade etteastega silmnähtavalt rahul – paremat promo kui Robotexi kolmikvõit annab sellele koolile vist teha.

Aga lahe üritus oli, üllatavalt palju rahvast oli ka kohal.  Kui aega saab, läheb teinekordki vaatama.

Robotex 2008

Noorsootöötajad küberdžunglis

Sihuke naljaka nimega konverents toimus täna (jätkub homme) Tartus.

Korraldajate hulgas oli paar vana tuttavat, nii sattus siinkirjutaja kah sinna õhtusesse paneeli patrama (teemaks võrgusuhtlus ja vähemuste kaasamine). Kohal oli paras hulk erinevatest riikidest pärit tegelasi, enne meie paneeli rääkis üks inglise kutt üle skaibi. Endale tundus veidi igav (algtase), aga rahvas kuulas huviga. Veidi aja pärast oli siis meie kord.

Paneeli juhatas tehnokratt Pets ja tegi seda enda tavalisel mõnusal ja asjalikul moel. Küll aga tundub, et kolm paneelis osalejat olid veidi liiga erinevatest ooperitest võetud ja seetõttu omavahel mingit diskussiooni praktiliselt ei tekkinud. Väikese kriitikana korraldajate aadressil: näis, et jupp kodutööd oli esinejate tausta ja teadmiste osas tegemata jäänud… Teema ise tundus rahvale väga vajalik olevat, ent nüüd sai üksnes väga kergelt pinna pealt kaabitud, selle asemel et inimestele mõned põhjalikumad teadmised ja juhised edasi anda.

Plusspoolelt aga tuleks mainida mõnusat läbiviimist ja päris vahvat dokumentatsiooni (ettekandemapil ilutses võrgukogukondade kaart  – umbes nagu [L] see siin). Järgmisel korral (kui see tuleb) oleks tarvis natuke rohkem tehnikapoole inimesi juurde tuua, kes kogu sotsiaaltarkvara maailma natuke rohkem lahti seletaksid – praegu tundus, et selles osas jäi puudu. Aga muidu oli tore üritus.

Kasutatavuse päev

Kutsuti [L] sellisele üritusele. Väga vajalik teema ja üldiselt asjalikult korraldatud ettevõtmine. Paraku tuleb minna HEVI lugema ja nii tuleb piirduda vaid kahe esimese ettekandega – silmadega arvutijuhtimmise demo jääb seekord nägemata (seda on õnneks varem välismaal juba nähtud).

Väikese kasutatavuseteemalise norimise korras (mitte korraldajatele, vaid läbiviimispaigaks olevale Uniquestay hotellile): avalikeks üritusteks (sh ka kohvipausid) mõeldud ruumis puudub kell. Hea oleks näha, kui kaua veel kohvipaus kestab. Ja kemmergusse viiv uks asub otse videoekraani kõrval esineja selja taga – kui ikka häda tekib, siis pead esmalt lavalt läbi jooksma (OK, õnneks saab minna ka ringiga õue kaudu, aga ka see pole talvel külmaga hea variant).

Aga positiivne on see, et vähemalt hoovimajja saab ilma probleemideta sisse ka ratastooliga (kuigi teisalt: hoovi viiva jalgvärava alaservast jookseb kümnekonna sentimeetri kõrguselt läbi raudlatt, nii et sealt tooliga läbi ei pääse, peab autovärava lahti tegema).

Avaaktus ja märjad kingad

Täna avati siis ITK 9. hooaeg. Esimest korda uues majas ja Kaku jaoks esimest korda põhitöökohana. Hommikul oli ilm ilus ja läksin tsikliga.

Vahva aktus oli. Kalle kõne oli muhe nagu tavaliselt, TTÜ kammerkoor laulis kenasti. Gaudeamus lauldi täismahus ära (erinevalt mõne aasta eest juhtunust). I kursus on ca 150 nägu, annab ikka peedistada…

Pealelõunal oli töötajate koosolek ja väike piknik Vabaõhumuuseumis Kuie koolimajas. Vahva koht. Ainult et minnes-tulles tuli parajalt vihma – teksad said üksjagu märjaks, kingad aga tuli pärast kodus kapitaalselt kuivama panna. Aga ikkagi oli läbi õhtuse linna koju sõita hästi mõnus.

Vastukaaluks mustale

Kui eesti rahvas suudab sellist meelsust säilitada, nagu eile näha oli, siis pole kõik veel kadunud. Laulva revolutsiooni vaim oli eile Lauluväljakul selgelt tagasi. Ja seda vaimu ei taha paljud näha (kommentaariumides on näha kõvasti nii kohalikke kvislingeid kui ka viiendat kolonni, kes on edukamaks tegutsemiseks vaenlase keele ära õppinud).

Läks nii, et ise sinna ei jõudnud, aga vähemalt raadiost ja telekast sai jälgida (öösel käisin vanemal jupil ja ta sõpradel autoga järel ka). Poleks ausalt öelda uskunud, et selline rahvahulk laekub ja nõnda uhke asi tuleb. Eredamate momentidena võiks välja tuua

* telekas kolm lahedat vaheklippi “Kuidas sa ellu jäid?” (Õsuja ja Tambitu, johhaidii… 😀 )

* kaader “Saaremaa valsist”, kus kõrvuti hoolsalt kaasa laulmas vormis Eesti mereväe madrus ning pikajuukseline nahktagis hevimees

* “Laul nõukogude aatomist” ning punklaulupeo meenutusena Trubetsky ja Villu. On igal aastal juubel, Suur Viinakuu…

* Toomas Hendriku kõne

* Johansonide “Lahtilükkamine” veidi ajakohastatud vahelugemistega (iirlased olid vahepeal pommi käest ära pannud…)

* Mattiiseni laulud ja “Koit”

* ennekõike aga eesti rahvas. Üle jupi aja võis tõesti uhke olla.

Aitäh korraldajatele. Selle sündmuse mõju võis olla suurem, kui paljud esmapilgul arvavad.

Ja kõigile lugejatele sooviks head iseseisvuse taastamise päeva!

Julge Elada 2008

… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal.  Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.

Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.

Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:

* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).

* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…

* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.

* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.

Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa,  A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka  logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…

Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt,  tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel).  Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta.  Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.

Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.

EKEK suvelaager 2008

… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).

Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.

Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. 🙂 Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.

Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).

Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).

Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda  algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.

Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.

Kolleegidega puu otsas

ITK rahvas orgunnis ühiskülastuse [L] Nõmme seiklusparki. Algul oli inimesi üsna kasinalt, ootasime ja suhtlesime kohaliku kassiga (oli plaan, et kui grupiks vajalikku 6 inimest kokku ei tule, paneme kassi ka kirja – too peaks loomulikust intelligentsist ronida oskama). Viimaks läksimegi viiekesi (Kadri, Lembi, Dagmar, Marko, Kakk) ronimisradu vallutama.

Hästi äge kompleks on sinna püsti pandud – tundub, et radade tähistus on mingil määral inspireeritud võitluskunstide vöövärvidest (kollane, roheline, sinine, punane ja must). Rakmed anti ümber, nende küljes oli kaks karabiini ja karabiiniga rullik trossepidi sõitmiseks. Kindad tuli ka kätte osta.

Kui esimene kohmetus mööda sai, läks liikumine isegi üllatavalt hästi (arvestades seda, et Kakk üldiselt kipub kõrgust kartma). Pikkamööda läks tee üha kõrgemale ja ülekäigud keerulisemaks. Punase raja keskel oli koht, kus tuli minna üle mööda trossi, mis käis läbi keerlevate puupakkude (mis omakorda olid veel vihmast libedad). Sinna õnnestus viimaks kinni jääda. Instruktori abiga sai küll edasi, aga käed olid nii läbi, et rohkemat enam välja ei vedanud. Ilmselt oli viga tehnikas, varasematel radadel sai liiga kramplikult kinni hoitud. Aga esimese korra kohta polnudki kõige hullem tulemus. Marko jättis musta raja tegemata, Lembi ja Dagmar läksid seal lühimat teed pidi, Kadri sindrinahk aga turnis edukalt läbi kõige raskema marsruudi – vägev saavutus igatahes  Teinekord peaks kindlasti uuesti minema – punane rada tundus tegelikult läbitav, musta lühem variant ka. Aga sinna kõige hullema peale küll niipea ei roni.

Kokkuvõttes oli hästi mõnus ettevõtmine, ehkki käed olid üsna läbi. Üritab millalgi uuesti ja edukamalt.

APDEIT: Üks Lembi tehtud pilt ka, päris teekonna algusest.

Kakk poolel teel puu otsa