Kaku ajaveeb
Veel uudiseid Lol^H^H^H Ameerikamaalt.
Õhumüüjate ühendus MPAA on nüüd saanud hakkama [L] uue andeka asjaga. Skaudipoistele hakatakse jagama erilist teenetemärki mittepiramise ja vastava mindset’i promomise eest. Huvitav, kas selle alla käib ka kamraadide järgi nuhkimine ja pealekaebamine (mis on ju eriti skaudilik käitumine)…? Microsoft ju omal ajal seda “Nail the pirate” -kampaaniaga propageeris, praegu saab samalaadset skautlikku käitumist harrastada näiteks [L] ESA veebilehel.
Kuna viimased sissekanded on kippunud sinna kreiside kildude valda, siis nüüd üks tõsisem raamatusoovitus: Peter Barnesi [L] Capitalism 3.0 – A Guide to Reclaiming the Commons. Sarnaneb veidi Larry Lessigi teostega, aga on rohkem pööratud majanduse poole. Idee kapitalismi kolmest “versioonist” on huvitav, paralleeli annaks tõmmata ka Pekka Himase häkkerieetika käsitlusega.
Ja nagu üha enam häid raamatuid, tuleb ka see PDFina vabalt netti välja (CC BY-NC-ND all) veel enne, kui paberil raamat trükikojast.
Tänastes veebiuudistes on uudis videoportaali [L] YouTube ostmisest Google’i poolt. Asja teeb huvitavaks see, et mitu suurt meediakorporatsiooni nagu Sony ja Warner on (peale esialgset pröökamist ja advokaadiarmeega ähvardamist) hiljuti lubanud oma senist räige copyright’iga videokraami YouTube’is suht vabalt levitada – kas ehk hakkab midagi senises jaburas autorikaitsesüsteemis pragunema…? Tegelikult oleks juba ammu aeg.
Nagu [L] Slashdot teab rääkida, võib nüüdsest peale GIF-vormingus pilte rahumeeli oma veebilehele toppida, ilma et patendikolle kartma peaks. Pappi välja pressida (õnneks erilise eduta) üritati sellega mitmel korral. Hea näide sellest, kui napakaks võivad inimesed suures kasumiahnuses minna – loodetavasti on see peatükk vähemalt lõpetatud.
Täna hommikul tuli peale ITK ITSPEA avaloengut minu juurde sealne raamatukogu hoidja pr. Salum, raamat näpus: “Kuule, mida sa sellest arvad?”. Vaatan siis – “Tasuta tarkvara”, OÜ Teabekirjanduse väljaanne. Not bad. Sisekaanel leiab peenes kirjas märkuse “Kasutatud Kaido Kikkase materjale GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi alusel” – vat siis. Pole sellisest raamatust enne kuulnudki.
Aga sees oli materjale ikka kohe väga kasutatud – suur osa raamatust olid siitsamast [L] Kaku Akadeemia arhiivist pärit kokkukleebitud loengujupid. Kaanel oli ainult teise inimese nimi. Materjal ei vastanud ühelegi GNU FDL põhinõudele – pole ei a) tiitellehel nõutavat viidet algallikale ja selle autorile, b) litsentsi täisteksti ega c) vabalt levivat koopiat. Tagakaanel üsna röögatu hind 498.-, müügilt avastasin Rahva Raamatust.
Ega’s midagi. Võtsin tegijatega ühendust, saatsin Rahva Raamatule selgitava meili palvega müük litsentsile mittevastavuse tõttu peatada, konsulteerisin paari targema inimesega. Nüüd on raamatu üllitajatel kuu aega vead parandada ja sellest aus GNU FDL litsentsiga raamat teha. FDL ei keela absoluutselt raamatu müümist ega ka teiste materjali põhjal uue raamatu loomist, kui litsentsi täidetakse. [L] GNU Press kasutab FDLi kõigi oma raamatute juures.
Näis, mis oktoobris saab. Kui vajalikud muudatused ära tehakse, ei ole Kakul selle raamatu vastu midagi. Kui see on aga (nagu mõni skeptik arvas) katse teise inimese tööga endale papp kokku lükata, läheb asi kurjaks.
Apdeit: õhtuks oli ilmunud esimene samm õiges suunas, [L] PDF-kujul koopia on raamatust välja pandud. Tubli – loodetavasti laheneb see asi rahumeelselt ära. Iseenesest on sihukest raamatut ju vaja ning kui vaesemad inimesed sellise õpetliku asja veebist tasuta kätte saavad, on Kakk olukorraga rahul. Aga jutu point – ka vaba litsents on litsents ja seda tuleb arvestada – on oluline ikkagi. Eriti veel, kui siinkirjutaja ametinimetus sellest sügisest “sotsiaalse ja vabatarkvara dotsent” on…
Jah, nüüd on e-õpe [L] patenteeritud ja iga naga peab e-õppimise arendamise eest neile pappi maksma. Või vähemalt nii nad vist ise ette kujutavad. Igatahes andsid nad ühe teise firma samal päeval patendi rikkumise eest [L] kohtusse.
Arutasime [L] Hansuga seda asja – tema tundus üksjagu mures olevat. Kakk vist ei ole – see on isegi praeguse haige intellektuaalomandi ajastul liiga haige, et läbi minna.
Algul liitus Blackboard WebCT-ga, mis iseenesest on juba vist üsna kõnekas – niisama naljalt edukas firma oma suurima konkurendiga kampa ei löö. Nüüd teeb veel sihukese idiootsuse… Kangesti meenutab üht teist firmat, kes ka sarnaseid asju teeb. Ja tulevik on neil ilmselt ühine: tasapisi mäest alla.
Pealkirjas mainitud lause käib nimelt ühe naljaka tööstusharu kohta, mis on levinud peaaegu ainult kaugel ookeani taga – ehk siis tarkvarajuppide tegemine, mis kontrollivad võrgus liiklust ja blokeerivad “kahjuliku sisu” ära. Ilmselt ükski terve mõistusega inimene, kes nende asjapulkade efektiivusest natuke midagi teab, endale sellist essu masinasse ei pane.
Aga miks sellest üldse kirjutasin – asi on selles, et [L] IMKE materjale koostades sattusin ühe laheda lehe peale. Nimelt 2000. aastal kuulutas [L] Digital Freedom Network’i-nimeline organisatsioon välja filtertarkvara suurimate lolluste kogumise võistluse. Tulemused on algselt lehelt tänaseks maas, kuid koopiaid on netis mitmel pool (näiteks [L] siin). Algul ajab hullult naerma, siis hakkad aga mõtlema: kusagil on inimesed, kes sellist jampsi tõsimeeli usaldavad…
Kakk kirjutas [L] IADIS WWW/Internet 2006 konverentsile ühe full paper’i intellektuaalomandi ees seisvatest probleemidest ([L] dokkide lehel oleva raamatupeatüki lühendatud ja veidi täiendatud variant). Täna tuli siis hinnang: accepted.
Mis asja aga põnevaks teeb – kolm retsensenti neljast pakuvad hindeid skaalas good kuni excellent, üks aga paneb weak ning mis kõige naljakam, kommentaarid on tüüpiline uudisegrupifleim stiilis “Wow, you really did a disservice for yourself with that quote“. Teised ütlevad “the paper is very clearly written” ja “full of interesting examples“, tema ütleb “no arguments at all“. Huvitav, kas kellegi varbad jäid tõesti nii kõvasti jala alla, et ohver kaotas võime mõistlikku kriitikat teha? Eks seda näeb siis konverentsil kohapeal. Preprint’i panen sellest jutust lähiajal välja.
… toimus seekord TLÜ uues majas. Kaks üsna tihedat päeva, vahepealsel õhtul käidi ka RIFFi ööklubis (allakirjutanu ei saa ööklubi kui nähtuse mõttele eriti pihta, aga rahvaga koos olla oli iseendast vahva).
Laupäevahommikune paralleelsessioon “Intellektuaalomand ja E-õpe – sõbrad või vaenlased?”, mida modereerida tuli, kukkus täitsa viimase peal välja. Esmalt juba jooksis kaugelt suurim osa rahvast seda kuulama. Ja siis kolm väga head esinejat. [L] Wolli oli just selline nagu loodetud – juristilikult loogiline ja häkkerlikult piprane. Eneken, keda seni pidasin rohkem “traditsionalistiks”, pani juurde meeldivalt inimliku dimensiooni. Ja [L] tehnokratt Pets oli muidugi oma tuntud headuses. Järgnenud arutelu oli elav ja eripalgeline. Vinge ühesõnaga.
Ka enda ettekanne järgmises, kogukondade-sessioonis läks kenasti ja esimese sessiooni teema jätkus suuresti veidi teise nurga alt (aitäh ka kahele Pillele mõnusate ettekannete eest). Kui nii edasi läheb, hakkavad ehk mõned eesti haridustegelased BSA-st ja “intellektuaalomandist” natuke kaugemale nägema… 🙂
Ahjaa – slaidid on ka [L] dokkide lehel väljas.
Apdeit õhtuse poole kohta. Õhtuses sessioonis olid kõik juba päris lääbakil ja suht igav ettekanne puuetega e-õppurite kohta ei teinud just asja paremaks (muidu suht õige jutt, aga mõne koha peal jäi puudu, pealegi oleks pidanud seda teemat natuke emotsionaalsemalt rääkima. Standarditest polnud ka mingit otsest juttu). Äli, Hans ja mina jaurasime vahelduva eduga ümber läpaka ja lugesime lollusi. Viimaks tuli keegi karismaatilise evangelisti moodi papi Hollandimaalt, kes rääkis muidu intelligentset juttu (tänapäeva noorte võrgusuhtlusviiside kohta), aga ju me siinpool juba liiga nohikud olime (suurem osa asjadest nagu erinevad suhtluskanalid ja kombed olid ammuilma selged ja oma tudengitele aastast 1998 juba maha räägitud) ning pealegi jättis onu Wim kohati LIIGA Kašpirovski mulje (keskealised daamid publiku hulgas võisid muidugi hea väljanägemisega vanahärrast vaimustatud olla 🙂 ). Aga noh, lõpp hea, kõik hea.
Kakk luges täna Eben Mogleni. Äge vana – häkkerist advokaat või advokaadist häkker, vaba tarkvara isa Richard Stallmani ametlik juuranõunik (tasuta kusjuures) ja SCO tohmanite paha unenägu. Võib endale lubada radikaalse tooniga kirjutisi nagu [L] dotCommunist Manifesto (lahe dokument ja üldse mitte niiväga kommunistlik kui nimi eeldaks) või [L] Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright ning olla samal ajal endiselt Columbia Ülikooli juuraprofessor ning mitmete suurfirmade (IBM, Novell) juures heas kirjas. [L] Law.com’i tutvustuslugu annab temast päris hea pildi.
Kui Kakk kunagi suureks peaks saama, siia hakkab tema kah millekski sihukeseks.