Täna hommikul tuli peale ITK ITSPEA avaloengut minu juurde sealne raamatukogu hoidja pr. Salum, raamat näpus: “Kuule, mida sa sellest arvad?”. Vaatan siis – “Tasuta tarkvara”, OÜ Teabekirjanduse väljaanne. Not bad. Sisekaanel leiab peenes kirjas märkuse “Kasutatud Kaido Kikkase materjale GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi alusel” – vat siis. Pole sellisest raamatust enne kuulnudki.
Aga sees oli materjale ikka kohe väga kasutatud – suur osa raamatust olid siitsamast [L] Kaku Akadeemia arhiivist pärit kokkukleebitud loengujupid. Kaanel oli ainult teise inimese nimi. Materjal ei vastanud ühelegi GNU FDL põhinõudele – pole ei a) tiitellehel nõutavat viidet algallikale ja selle autorile, b) litsentsi täisteksti ega c) vabalt levivat koopiat. Tagakaanel üsna röögatu hind 498.-, müügilt avastasin Rahva Raamatust.
Ega’s midagi. Võtsin tegijatega ühendust, saatsin Rahva Raamatule selgitava meili palvega müük litsentsile mittevastavuse tõttu peatada, konsulteerisin paari targema inimesega. Nüüd on raamatu üllitajatel kuu aega vead parandada ja sellest aus GNU FDL litsentsiga raamat teha. FDL ei keela absoluutselt raamatu müümist ega ka teiste materjali põhjal uue raamatu loomist, kui litsentsi täidetakse. [L] GNU Press kasutab FDLi kõigi oma raamatute juures.
Näis, mis oktoobris saab. Kui vajalikud muudatused ära tehakse, ei ole Kakul selle raamatu vastu midagi. Kui see on aga (nagu mõni skeptik arvas) katse teise inimese tööga endale papp kokku lükata, läheb asi kurjaks.
Apdeit: õhtuks oli ilmunud esimene samm õiges suunas, [L] PDF-kujul koopia on raamatust välja pandud. Tubli – loodetavasti laheneb see asi rahumeelselt ära. Iseenesest on sihukest raamatut ju vaja ning kui vaesemad inimesed sellise õpetliku asja veebist tasuta kätte saavad, on Kakk olukorraga rahul. Aga jutu point – ka vaba litsents on litsents ja seda tuleb arvestada – on oluline ikkagi. Eriti veel, kui siinkirjutaja ametinimetus sellest sügisest “sotsiaalse ja vabatarkvara dotsent” on…
Mitte et see nüüd väga lohutama peaks aga tead ju küll, et imitatsioon on imetluse siiraim vorm 🙂
Üldselt liigub Eesti äri selles suunas, et said oma esimesed vitsad…tulevikus soovitan mõelda mõne karmima litsentsi peale. Näiteks keela ära kommertskasutus.
Eesti IT juhtide seas on arvamus, et raha eest saadav on alati parem, kui tasuta. Vähemalt võiks see raha siis Sulle tulla…
No selle loo pärast ma oma vaateid küll muutma ei hakka. Pealegi on praegu see lugu juba lahenemas ning raamat tuleb varsti korrektse FDL-i all välja (kuna algmaterjal on FDLi all, saab sama litsentsi ka tuletis). Muidugi Sinu soovitusele vastab ka näiteks Creative Commonsi BY-NC-SA litsents, mis mõnel juhul on tõesti hea valik. Aga praegu ma oma mudelit vist muutma ei hakka – minu enda hinnangul on vaba levitamine mulle üsna mitmeid uusi uksi avanud.
Kardan, et antud juhul poleks Sul ka palju muid võimalusi. Samas on Sul aga õigus tekitatud kahju eest hüvitist küsida;) Ja tulevikus soovitan vähemasti neid monograafiad, mida Sa ise müüa plaanid teisiti kaitsta, kuid loengumaterjalide puhul olen nõus, et FDL on üks parimaid lahendusi. Sisuliselt ju kõik tudengid kasutavad neid teadmisi ja tsitaate, seega panb mind muigama näit. prominentse blondi õppejõu kommentaar, et tema loengud on autorikaitse objekt ja tudengid ei tohiks neid hiljem kasutada ilma tema kirjaliku loata.
Üldjoontes olen päri. Btw, too “prominentne blond õppejõud” on väljend, mida olen juba väga mitmes eri paigas kohanud – ei tea, kas see on tuletatud “the artist formerly known as Prince” eeskujul? 😛
Eks seda raamatute müümist saab teha nii ja naa. Maailmas on just viimasel ajal kasvavaks trendiks raamatu avaldamine nii trükis kui ka vabalt veebis. Samas on Eestis turg nii väike, et siin võib see tõepoolest mõnel juhul ebamõistlik olla. Ent siiski leian, et “give away a recipe, open a restaurant” (vt. http://www.opensource.org) on toimiv mudel, eriti akadeemilises keskkonnas.