Silt: Sõbrad

Kirju nädalalõpp

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

“Taevateega” saartel

Nonii… Eelmisel nädalavahetusel sai siis oma pundiga too hull idee teoks tehtud ja tänu Hundu asjaajamisele ja kohalike lahkele vastutulekule (tänud [L] Siioni kogudusele ja [L] Kuressaare Pereraadiole) Saaremaale lindistama sõidetud. Sihtkohaks juba mainitud Siioni kirik – Kuressaares asuv uhke ja moodne pühakoda, kust ka Kuressaare Pereraadio eetrisse läheb.

Sõitsime kolmekesi Indrek L. autoga ning kohale saime üsna hilja reede õhtul. Lootsime mõne varasema praamiga saada, aga tutkit – rahvast oli roppumoodi ja nii jõudsime üle alles bronnijärgse kella 22-sega ning Kuressaarde alles enne keskööd. Kuna aga kirikus kees elu veel täie hooga (noorema rahva jaoks tundubki see ka populaarne seltsimaja olevat), panime pillid üles ning tegime ka lindistuseelse proovi ära. Raadiomees Valter, kelle endale nupukeerajaks olime kaubelnud, kuulis nii ka ära, millega tal tegemist tuleb. Viimaks keerasime end keldrikorrusel ühte pühapäevakooli tuppa siruli.

Laupäeva hommikul otsisime miskit hamba alla (kirikus on ka korralik köök, nii et see oli suht mugavasti tehtav) ja kui Valter oli tehnika üles saanud, hakkasime peale. Väikese algkohmetuse järel hakkas asi üllatavalt sujuvalt jooksma ja lõunaks olid pooled plaanitud lood salvestatud. Võtsime lõunapausi ning uurisime üht kohalikku itaalia toidukohta lähemalt.

Peale lõunat tegime ülejäänud “konservid” sisse. Viimaks hakkas väsimus tunda andma (pole ju profimuusikud) ja viimaste lugude ajal olid juba mõned suht tüdinud. Siiski oli päeva lõpuks kogu plaanitud repertuaar tehtud – ei uskunudki enne, et asi nii libedalt läheb. Tänud muidugi ka Valterile, kes viitsis meiega päev otsa jännata.

Õhtul läksid mõned linna peale, teised jaurasid veel koos kohalikega pilli mängida. Järgmisel hommikul magasime end välja ning et juba varem oli kerkinud üles mõte viia Hundu koju Hiiumaale ära, saigi see otsus viimaks vastu võetud. Tüürisime Triigi suunas.

Triigi sadam oli väike ja mõnus, “Kõrgelaiu” praam ka – pealegi oli see meeldivalt väherahvastatud. Mis kõige vahvam – tänu ühele tuttavale lahkele inimesele saime ekskursiooni praami kaptenisillale, isegi masti ronisime.

Taevatee

Hiiumaal külastasime esmalt Hundu peret, siis pidime minema Käina kiriku varemeisse tema teist muusikalist kollektiivi ehk “Savinõud” kuulama. Seal aga asi venis ja venis – viimaks võtsime kätte ja läksime hoopis Kassarisse. Tegin seal ühe väikese fotosessiooni ka, kogu sõidu pildid on väljas [L] KAKKr’is. Tagasi Käinasse jõudes olid poisid paraku juba ära laulnud, nii et sellest jäime ilma.

Käisime veel korra Hundu juures (tegime paari loo esmased miksimised ka arvutis ära) ja siis tüürisime kodu poole. Kella 23-se praamiga saime üle ja ca 2 paiku koju.

Aga mida siis kreiside kildude alla panna? Öösel oli lindistamas käinud tundmatu kahtlaste sugemetega ansambel “President Põõsas” ning salvestanud [L] sihukese laulu. Kiri oli juurde jäetud, et kui seda ei avaldata, tehakse Eesti rahvale midagi koledat. Seda me ei tahtnud, niisiis panime selle siia üles. Meie aga ei tea nimetatud ansamblist rohkem mitte midagi. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Kairu ja Priidu pulmad

… toimusid täna (s.t. reedel, tagasi koju sain tegelikult hommikupoole ööd – aga et sissekanne käib selle päeva kohta, siis on ka kuupäev 21.) siis seal Lääne-Viru kandis.

Minekuga läks kiireks, aga Kuusalu kirikusse sain siiski õigeaegselt kohale. Rahvast oli üksjagu, aga teenistust jälgida oli tiba kummaline – tundus, et suurema osa seltskonna jaoks oli kirik täiesti võõras koht ja nagu ei osatud seal õieti istuda-astuda. Laulatus oli suht lühike ja konkreetne (sellise seltskonna jaoks hea lahendus), aga paraku luges õpetaja suht-koht kõik lihtsalt paberilt maha (sihukese arhetüüpse liturgilise häälega pealegi) ning asi jättis üsna sellise Ding an sich kombetäitmise mulje.

Muidu oli kõik ilus. Kirikus olid värsked kased ja pruutpaar nägi hästi kena välja. Tavalise pulmaisa asemel oli vägesid kamandama pandud hoopis Marju-nimeline kena noor daam (kes nägi kangesti Celine Dioni moodi välja), kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Laulatuse järel pandi rahvas autodesse ja pulmarong läks teele.

Hea oli, et auto ära tankisin – see sõit oli ikka päris pikk. Esmalt Priidu vanematekoju, siis mere äärde Kairu neiupõlvenime lendu laskma (kahjuks maandus selleks ettenähtud õhupallikimp hoopis suure puu otsas…), siis Kolgale, kus kohalikud panid pruutpaari traditsoonilisi ülesandeid täitma (puulõhkumine ja titemähkimine) ja viimaks Loksa külje alla kämpingusse. Truuks jäädes varasemale traditsioonile pulmasõitude osas sõitis Kakk suure osa teed lahtise aknaga, vasak jalg peegli juures aknast väljas (korra tuli pollar vastu, siis korjasin kähku ära). Käike tuli vahetada gaasijalaga, aga sellega sai hakkama. Eriti kino oli Loksal, kui CD-mängijast tuli klassikaline iiri jig ning Kakk siis rõõmsalt (aknast väljas oleva) jalaga takti vibutas. Rahvas vaatas teeservas, silmad krõllis peas…

Pulmapidu Loksal oli ka igati vahva, seltskond osutus väga toredaks. Marju juhtimisel tehti igasugu tsirkust (pruudi jala äratundmine, nina otsas tikutopsi edasiandmine jne). Igasugust jooki oli piisavalt, aga väheste eranditega jäid kõik igapidi sündsateks. Muusika eest hoolitses Kaido-nimeline (!) duo – esmalt tundus harilik süldikas, kuid sellid tegid oma rida tegelikult hästi (6-7 setti häält säilitades ära laulda pole kah niiväga kerge). Vahepeal laenasime Mardiga poistelt lava ja tehnikat ning tegime paar laulu, mis rahva poolt hästi vastu võeti. Üllatusena laulis isegi Kairu ühe laulu. Pruutpaari avavalss oli ka muide üllatuslik – Leonard Coheni “Take This Waltz”.

Tulema sain alles tublisti peale keskööd. Ülejäänud rahvas jäi suures osas ööseks sinna, vaid Mart tuli vist veel ära. Jätsin Kairu ja Priiduga nägemiseni (hästi armas oli see, et nad ekstra saatma tulid), keerasin iiri musa tuurid põhja (une peletamiseks) ja põrutasin koju.

Väga tore elamus oli – aitäh peakangelastele ning kapaga õnne igaks elujuhtumiks peale selle.

Kolmas kirikulaager Uulus

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.

V Saaremaa budolaager

Rein oma [L] Mitsubachi pundiga sai jälle ühe laheda laagri korraldatud. Juba viies kord samas kohas – Lääne-Saaremaal Niidi talus. Eelmise aasta laager jäi Kakul kahjuks tolle tsiklimatsu tõttu vahele, nüüd oli sel nädalavahetusel tore jälle samas kohas tagasi olla.

Niidi talu Saaremaal

Niidi taluõu, kus me seekord ka kõik oma trennid pidasime.

Koht on mõnus – väike turismitalu peaaegu täitsa mere ääres, elada saab vastavalt soovile/rahakotile nii telgis, lakas, aidas kui päris eraldi tubades. Püsikliendina saime küllaltki soodsalt pealegi – peremees Matti igatahes on oma “kaklejatest” klientidega väga rahul, kuna keegi ei läbusta, lärma, lõhu ega oksenda nurka.

Seltskond oli ka vahva nagu alati. Sel aastal importõpetajat kohale ei toodud ja trenni tehti omal käel, kuid kuna kohal oli piisavalt erinevat seltskonda, siis sai ka programm piisavalt varieeruv – Ryukyu kobujutsu (bo ja tonfa), Escrima (kepp ja nuga), iaido Toho katad, Shorinji-ryu karate tai-sabaki harjutused jne. Kapitaalselt kapsaks võttis – seda enam, et palavus oli meeletu. Õnneks anti meile juba traditsiooniliselt ülihästi süüa, abiks olid ka tavaline saun reede õhtul ja suitsusaun laupäeval.

Hästi sürr ajaviide oli veel igasuguste asjade viskamine puuriida juures laua sisse – viskenugadest kuni kirveni. Rein hakkas kirvefänniks ja lennutas seda laua sisse päris kaugelt. Arutasime, et nüüd tuleks talle sarvedega müts ka hankida, oleks Hagar valmis…

Kuna praamile sain tagasisõidu bronni alles kella 21-ks, siis käisime Reinu, Katrini ja Kairega Sõrve tipus ka ära. Tegin portsu pilte ka – otsin mõne korraliku albumisüsteemi ja panen Kakupessa millalgi koos muude kogunenud piltidega välja.

Kommunismiussike
Kommunismiussike – Kakk Sõrves betoonilahmaka otsas.

Teistel “kaklejatel”, kes tulemata jäid, soovitab Kakk nurgas häbeneda ja järgmisel aastal end kindlasti Niidile kohale vedada.

Tagasivaade LEARN 2006-le

Nüüd on siis see suvekooli möll läbi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üllatavalt vahva asi tuli välja. Ise ei saanud paraku kogu lugu kaasa teha – nädala algul tuli oma [L] IADISe artikkel ära saata ning veel eile tuli vahepeal tulla Tallinnasse [L] IST Baltia töötuppa kõnet pidama. Õhtuks läksin siiski tagasi Kuursaalis toimunud lõpuõhtusöögile. Vahva õhtu oli – ilus ilm, meri ja hea seltskond (Marilyn Monroe laulud Meribeli esituses olid elavas ettekandes samuti mõnusad, ehkki plaati ma sellise muusika puhul küll ei ostaks, pole üldiselt minu rida).

Üleeile õhtul käisime veel Uuemõisa lähedal ühes talus saunatamas. Vedasime Mardiga ka sinna oma pillid-värgid kohale ja mängisime kogu õhtu. Sauna ei jõudnudki… Muidu oli hästi tore õhtu, kahjuks oli ilm vihmane ja õue eriti ei saanud, pealegi oli tegu ilmselt Läänemaa sääseparadiisiga. Kakk ei salli neid elukaid kohe üldse.

Kokkuvõtteks: akadeemilises mõttes ehk oli osavõtjate punt ebaühtlane – Sebastian, Riina, Hans jt andsid nii mõnegi uue idee, samas mõni teine jäi rohkem statisti rolli. Seltskondlikult oli aga tegu päris mõnusa kambaga, kellest eile ja täna oli päris kahju lahkuda. Loodetavasti puutub vähemalt mõnega neist veel tulevikuski kokku, järgmisel aastal võiks miskit sarnast kindlasti veel korraldada. Aitäh Mardile, Kairule ja teistele, kes seda kõike vedasid.

Proovimuljed

Meie töökas muusikakollektiiv kogunes täna õhtul jälle Harkujärvele harjutama. Algul olid kõik kangesti uimased ega saanud kuidagi mängu minema, pikapeale aga asi paranes. Võtsime ette veel ühe vana loo, Indrek L. “Variseri”. Omaaegne karm pungilik lugu, mille lõpufraas “Kas nüüd see | kas nüüd see | pimedus on sinu sees | kas nüüd see | isehakand pühamees?” omal ajal nii mõnegi kodaniku ebamugavalt nihelema võttis. Nüüdne versioon sai pehmem ja mõtlikum, jällegi kergelt clannadiliku vokaaliga.

Liisbeti “Aamen”, mida Olevistes esmakordselt mängisime, kõlas täna veel eriti omapäraselt – umbes nagu oleksid vennad Johansonid soomlaste Lordiga kampa löönud. Ja viimaks tabas kogu punti pooletunnine ajulühis.

Ilmselt oli see Hundu, kes toda kitrakäiku kammima ja “oi-oi-oi” juurde jorisema hakkas. Teised võtsid otsekohe vedu ning tekkis ääretult sürr spontaanne laul, mille esimese salmi featuuriks oli fraas “oi-oioi, bin Laden”, teises “oioi, emalendur” ning viimases “ostke kummiliimi”. Kõik kenasti kahe kitarri ja bassi saatel. Midagi sarnast sai kunagi koos Puravikuga tehtud õpetliku laulu “Vennad, peske sokke!” näol. Igatahes laulsid täna õhtul neli muidu ontlikku kodanikku Harkujärve kirikus poole tunni jooksul sihukest soga, mida kuuldes vist enamik tavainimesi oleks kähku kiirabi kutsunud.

Õhtu lõpetasime kerge söögiga Nõmmel Buldogi pubis, kõne all oli võimalik suvine lindistamine. Ehk õnnestubki….

Aitäh, Vincent!

Kaku iiri sõber Vincent kinkis viimati Dublinis olles peotäie plaate, mille esitajad esialgu täiesti võõrad olid. Eva Cassidy avastasin tänu Vincentile juba eelmisel korral, Eliza Gilkysoni käisime seekord Dublinis lausa elusas esituses kuulamas. Nüüd siis kodus tööd tehes lükkasin mängima veel ühe Vincenti kingituse, [L] Gretchen Petersi 2005. aasta liveplaadi “Trio”. Selline intiimne kantri-folk, mõneti sarnane Eva Cassidy “Live at the Blues Alley”-ga.

Tjah, jääb üle veel kord tõdeda – Vincent kuulab ainult väga häid asju. Iirlaste “häda” vist – või on süüdi hoopis Vincenti liignimi: Lennon (Johniga sugulane siiski pole)…?