Meie töökas muusikakollektiiv kogunes täna õhtul jälle Harkujärvele harjutama. Algul olid kõik kangesti uimased ega saanud kuidagi mängu minema, pikapeale aga asi paranes. Võtsime ette veel ühe vana loo, Indrek L. “Variseri”. Omaaegne karm pungilik lugu, mille lõpufraas “Kas nüüd see | kas nüüd see | pimedus on sinu sees | kas nüüd see | isehakand pühamees?” omal ajal nii mõnegi kodaniku ebamugavalt nihelema võttis. Nüüdne versioon sai pehmem ja mõtlikum, jällegi kergelt clannadiliku vokaaliga.
Liisbeti “Aamen”, mida Olevistes esmakordselt mängisime, kõlas täna veel eriti omapäraselt – umbes nagu oleksid vennad Johansonid soomlaste Lordiga kampa löönud. Ja viimaks tabas kogu punti pooletunnine ajulühis.
Ilmselt oli see Hundu, kes toda kitrakäiku kammima ja “oi-oi-oi” juurde jorisema hakkas. Teised võtsid otsekohe vedu ning tekkis ääretult sürr spontaanne laul, mille esimese salmi featuuriks oli fraas “oi-oioi, bin Laden”, teises “oioi, emalendur” ning viimases “ostke kummiliimi”. Kõik kenasti kahe kitarri ja bassi saatel. Midagi sarnast sai kunagi koos Puravikuga tehtud õpetliku laulu “Vennad, peske sokke!” näol. Igatahes laulsid täna õhtul neli muidu ontlikku kodanikku Harkujärve kirikus poole tunni jooksul sihukest soga, mida kuuldes vist enamik tavainimesi oleks kähku kiirabi kutsunud.
Õhtu lõpetasime kerge söögiga Nõmmel Buldogi pubis, kõne all oli võimalik suvine lindistamine. Ehk õnnestubki….