Üks Kaku vanadest sõpradest elab paraku juba mitu head aastat Saaremaal hooldekodus (elu läks üsna mitme koha pealt sassi). Eile korjas Kakk paar ühist vana sõpra kaasa ja küttis üheks päevaks üle mere külla.
Üllatus oli liiklejate vähesus praami peal, nii kell 10 hommikul kui 21 õhtul oli laev üsna tühi – õhtuks igaks juhuks võetud bronn osutus täiesti asjatuks. Seega saime ilusti kohale ja läksime hooldekodu külastama. Tjah, sinna võiks päris edukalt šokiturismi korraldada – üsna väga kole koht (ehkki väga ilusas asukohas mändide keskel). Aeg oleks nagu peatunud kusagil 80-ndates – vähemalt konkreetne maja oli küll iidamast-aadamast remontimata ja koridor lehkas tubakasuitsu-kapsa-kopituse assortii järele nii, et uksel võis pea vastu haisu ära lüüa. Õnneks konkreetne inimene elab konteksti arvestades üsna hästi – tal on oma 9-ruudune tuba.
Kahjuks selgus, et Kaku igivanal Delli P2 läpparil, mis sinna üle aasta tagasi saadetud sai, olid mitmed klahvid maha surnud (s.h. Backspace, r ja t – isegi sisse logida ei saanud, kuna nii inimese enda nimes kui root-accountis on need tähed sees) ja masin seetõttu üsna kasutu. Nii et väike vihje lugejaile – kui keegi teab mõnd vana, ent töökorras arvutit (soovitavalt läpakat – toa väiksuse tõttu -, kuid ka tavakast ja monitor käib küll) äraviskamiskandidaatide seas, võiks teada anda (põhifunktsiooniks saab kirjatöö, seega riistvara osas on vajadused väikesed). Kakk on nõus ise Saaremaale ära viima.
(Kui juba üleskutsumiseks ja nõuküsimiseks läks, siis ehk mõni Saaremaaga seotud tehnoinimene teab, kui kaugel on Kesk-Saaremaal Sõmera kandis traadita võrkude areng? Praegu kasutavad seal ühtainsat dial-upiga arvutit… Tahaks natuke olukorda muuta)
Aga tagasi eilse juurde. Kohalik olustik on ikka huvitav küll. Elanike põhitegevusala (naisterahvaste puhul) on vaibakudumine. Asi käib tööteraapia nime all ja selle eest makstakse inimesele tervelt … 1,5 krooni tunnis. OK, töö puhul ei ole rangeid kvaliteedinõudeid (arvestades üldiselt üsna kirjut kontingenti) ja inimene saab prii esmase ülalpidamise (toit ja peavari), aga kuna ka invaliidsuspension läheb hooldekodule, jääb inimesele endale riiete, jalatsite, pesemistarvete, raamatute jms jaoks üle ca 700 krooni kuus… 37-aastase, liikumispuudega, ent üsna aktiivse mõtlemise ja ilmaelust huvituva naisterahva jaoks mitte just suur summa. Nii oligi toas jama – pistikupesi ei jätkunud (Kakk siis vilistas perenaise protestidele ja ostis õhtul Kuressaarest 6-kohalise pikendusjuhtme – koos korraliku kopsiku Lavazza kohviga, kuna kohvigi jaoks kipub muidu raha nappima – , nii et selle probleemi sai lahendatud). Nii et kes tahab “eduka Eesti Vabariigi” nimelist seebimulli natuke lõhkuda, sõitku tõesti mõnd lähemat hooldeasutust vaatama.
Pealelõunal korraldasime siis inimröövi ja vedasime peasüüdlase esmalt Kuressaarde Mönusa Villemi kõrtsi lõunat sööma ja seejärel lossi juurde jalutama – inimest on sellise elukoha puhul tarvis natuke tuulutada. Ilm oli tuuline ja sompus, aga õnneks ei sadanud. Tolknesime linna peal mitu tundi, siis läksime hooldekodusse tagasi (enne käisime poes ja ostsime natuke nodi) ja istusime kohvitassi taga veel tunnikese ning arutasime ilmaelu. Tagasitee Kuivastusse läks ilusti, praam oli (nagu algul juba öeldud) üsna tühi. Alles Virtsust edasi tulles hakkas taevast tulema mingit vastikult kleepuvat märga löga, mis klaasid kinni kattis ja aknad uduseks tegi. Seetõttu läks Keila kaudu (reisijate mahapanekuga) kojusõitmine kauem kui muidu.
Aga koju jõudes oli hea tunne. Vähemalt sõit läks vist täie ette, ühe inimese aastavahetus sai ehk natukenegi lõbusam.
