Silt: jee!

Mõtlemapanev kommentaar

Slashdot on üks üsna väheseid kommenteeritavaid keskkondi, kus kommentaarid on teinekord hulga sisukamad kui algne kirjutis. Leidsin sealt [L] teema, kus arutletakse taas kord netis levivat sodiuputust ja selle seoseid tavakasutajate massilise teadmatusega. Üks kommentaator mainis vajadust kasutajaid harida, millele teine vastas nii:

You … you … you COMMUNIST!

You mean educate people so they don’t fall for scams? So they think for themselves? So they know that offers that are too good to be true can’t be true?

Are you nuts? Are you aware that this would mean to the market? People able and willing to compare prices before buying, people having used cars inspected before buying them, people informing themselves about the appliances they buy and who don’t blindly believe the ads.

Do you know just how many jobs hang on the fact that 99% of the people around are suckers, incapable of sorting out their own life?

Julmalt öeldud, aga …

Microsoft sai asjale pihta

Kakk on Pisipehmet piisavalt kirunud, nüüd võiks vahelduseks natuke kiita ka.

Pärast suuremat sorti lärmi itimeeste veebiportaalides muutis MS ära ühe äärmiselt totaka klausli oma peatselt valmiva Vista litsentsis – algselt lubati vaid ÜHTE uuesti installimist, peale mida tulnuks uus Windows osta. Nüüd näib, et ostja võib oma Vista koopiat [L] vabalt oma masinate vahel liigutada (muidugi pole see iseenesest mingi revolutsioon – kogu maailma ülejäänud kommertssoftist on suurem osa seda kogu aeg lubanud. Aga selle firma puhul on see kahtlemata samm edasi).

Tubli, mõistus tuli viimaks koju. Ilmselt tähendab see ka päris suurt rahalist võitu – algse litsentsi puhul oleks vist üsna paljud senised lojaalsed kasutajad lõplikult välja vihastatud (eriti tehnikafännide seltskond). Nüüd on firmal mingiks ajaks lootust oma ülemvõimu säilitada – juhul kui nad eelmises sissekandes kirjeldatud probleemi osas midagi olulist ette võtavad.

Raamatusoovitus: Capitalism 3.0

Kuna viimased sissekanded on kippunud sinna kreiside kildude valda, siis nüüd üks tõsisem raamatusoovitus: Peter Barnesi [L] Capitalism 3.0 – A Guide to Reclaiming the Commons. Sarnaneb veidi Larry Lessigi teostega, aga on rohkem pööratud majanduse poole. Idee kapitalismi kolmest “versioonist” on huvitav, paralleeli annaks tõmmata ka Pekka Himase häkkerieetika käsitlusega.

Ja nagu üha enam häid raamatuid, tuleb ka see PDFina vabalt netti välja (CC BY-NC-ND all) veel enne, kui paberil raamat trükikojast.

President

Nojah, nüüd on siis (vähemalt esialgu) asi tehtud.

Olin liiga väsinud ja sinna Tammsaare parki hommikul ei jõudnud. Oleks tegelikult tahtnud näha Mäksi ja Thulet “Muuseas” laulmas: anna neile vasaraga, vasaraga, vasaraga… 🙂 Veebist oli ilusti näha vahe kahe “laulupeo” vahel – mida aeg edasi, seda selgemaks see lõpptulemus sai.

Rüütlist on tegelikult natuke kahju. Vana inimene, kes lasi end eetikavabade jobude vankri ette rakendada. Aga inimesel peaks ikkagi olema niipalju enesekriitikat, et oskab õigel ajal taanduda. Kolm ühesõrmelist saluuti aga saadab Kakk kahe põrsa poole, kes üritasid vahendeid valimata oma tahtmist saada. Lõplik veetõmbamine toimub loodetavasti märtsis ning seekord läheb Kakk küll valima (lihtsalt natukene omalt poolt kaasa aitama keralaste eemalepeletamisele).

Ei tea, kuidas muude elualadega on, aga vähemalt häkerdised peaksid asjaga rahul olema – EV President teab, mis asi on tarkvara ja miks seda patenteerida ei saa. Seega Euroopas järjekordselt kerkimasolevaks patendimadinaks on vähemalt siinmail korralik esindatus olemas. Ja AFAIK ei kasuta värske riigipea ka Windowsi (pidavat Maci-inimene olema) 🙂

Kirju nädalalõpp

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

Gaudeamus igitur

Täna on siis tarkusepäev. Tehakse tähtsat nägu ja lauldakse muuhulgas ka hümne. Aga viimase aja sündmused on ülikoolirahval ikka siibrisse visanud – nii [L] TLÜ kui [L] ITK jätsid avaaktusel ära Gaudeamuse salmi “vivat et res publica et qui illam regit”. Mida sa siin vabariiki ülistad, kui selle eesotsas on imelikud inimesed – akadeemiline vaba vaim hakkab viimaks vist pead tõstma. Eriti hästi passib see ITK-s alati eksisteerinud häkkerivaimu juurde – häkkerid pole teatavasti lolle ülbikuid kunagi sallinud.

Ilus liigutus.

Mõnus moment

Sõitsin täna veidi peale keskpäeva südalinna asju ajama. Autoraadio oli Vikerraadio peal, diktor teatas, et peale muusikapausi kuulete värsket lülitust Toompeale. Siis hakkas tulema mustalt mängitud tsirkusemarss, seejärel Viktor Vassiljevi statusquolik käre kitarririff ning Vello Toomemetsa avasõnad “Ja minu najal vaid seisab | see terve tsirkus koos…”

Vana Fix oli ikka tase. Pole ime, et nii see lugu kui “Viimane mohikaanlane” omal ajal tsensoritele hambusse jäid – vinge lugu, tasemel esitus ning eriti muidugi väga kümnesse tekst. Ja esitamiseks paremat ajastust annab kah otsida.

Tubli, Vikerraadio!

Lõpuks ometi

… on Eestis olemas too väike poiss Anderseni muinasjutust, kes ütleb – aga kuningas on ju paljas!

Tänases [L] Päevalehes ja [L] Postimehes käib üllatavalt kõva arutelu presidendivärgi ümber. Alguse sai lugu sellest, et üks tohter julges valju häälega välja öelda selle, mida suurem osa rahvast (kaasa arvatud need, kes olukorrast omakasu loodavad lõigata) ammuilma teadsid.

Härrased Toompeal, lõpetage ükskord see jama ära.

Apdeit: [L] mida oligi tarvis tõestada.

Kanuutamas

Vahel on EMT kliendiks olemisest isegi kasu. Seekordne kampaania pakkus välja poole hinnaga kanuumatka Tori Matkakeskuses. Perega minnes oli võit 4 inimese pealt kokku 600 krooni – üldse mitte paha variant. Aitäh!

Eks siis täna kasutasimegi selle kingituse ära ja põrutasime Torisse. Valisime marsruudiks rabajalutuskäigu + 18 km kanuusõidu. Jupid sindrid ei viitsinud rabasse tulla – turakad, jäid nii ilusatest vaadetest ilma… Kakk astus korra laudteest mööda ja vajus põlvini mudasse, aga see oli pisidetail – sooja ilmaga kuivas jalg peagi ära ka. Aga peab ütlema, et tasakaal on endiste aegadega võrreldes kõvasti paranenud – mööda ühest laiast lauast tehtud teed käimine polnud enam mingi probleem.

Seejärel lükkasime kanuud vette ja hakkasime allavoolu minema. Teistel peale minu erilist kogemust polnud, aga sõiduga tulime ilusti toime. Maa oli muidugi üksjagu pikk – jäime oma arust juba päris kaugel lõunalaagrisse ning tuli välja, et alles alla poole on sõidetud… Jõgi oli madal ja pidevalt pidi passima, et kivide otsa ei satu, paarist väikesest kärestikust tuli ka läbi tulla (aga need olid mõne muu jõega võrreldes suht taltsad).

Tagasi Torile jõudes olid kõik üksjagu kapsad, isegi paadist andis välja ronida. Aga ikkagi oli hästi mõnus sõit. Pildid on nüüd ka [L] Kakkr’is väljas.