Lahja lugulaul

Kiisu oli kusagilt Kivirähu viimase uudisjutu hankinud. Sai nüüd ka pilk peale visatud.

Lugema hakates tulid muidugi eeskujud koheselt silma ette. Paraku aga ei anna seekordne raamat küll isegi Enn Kippeli omaaegset “Meelist” välja, Lauluisa “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” või Juhan Jaigi “Kaarnakivist” hoopis rääkimata. Pigem on tegu põhikooli lõpetava (tõsi, keskmisest terasema ja vaimukama) poisi laiendatud klassikirjandiga.

Kivirähu rehepapilood olid eesti rahva andekas peegelpilt. Kunagi lehes ilmunud “Karjalaps ja kolm peletist” pani ikka südamest naerma. Nüüd aga on vist suur usuviha kirjamehe kreatiivsusest suurema osa nahka pannud. Kahju.

Mis usku puutub, siis Ervin Õunapuu suudab ses mõttes vähemasti vihastama panna. Kivirähu variant paneb üksnes õlgu kehitama.

Põrutav elamus

Eile läks Kakk õhtul autoga trenni. Järve selveri juures ristteel sai punase tule taga peatutud. Siis käis mürts.

Esimesel momendil käis kaelast nõks läbi, aga ju pidasid kaelalihased suurema obaduse kinni. Autos lahtiselt olnud esemed lendasid kus seda ja teist. Viimaks autost välja kobides avanes pilt korralikust grupikast – minu masina tagumikus kinni Opel, sellel omakorda VW mikrobuss… Kusjuures paugu tugevusega võrreldes näis Hyundai tagapool üllatavalt terve – au ja kiitus korea autoehitajatele! Bussil ka nina peaaegu terve, vaid Opel oli tagant lössis ja eest number kõver (ning numbri jälg minu masina stange peal).

Kõige suurem kannataja, Opeli mees, näis autost välja tulles lausa rahu ise. Bussist aga laekus dressides kutt, kes esmamomendil hakkas kangesti otsustava näoga meie poole astuma. Ligidale jõudes aga taltus kuidagi ära – kas oli põhjus selgesti tõlgendatavas situatsioonis (ta pidi ikka üsna hullu kiirusega tulema) või milleski muus (mine tea, ehk isegi mustas karate-gi’s, mis Kaku lahtiste hõlmadega nahktagi alt üsna selgelt paistis), igatahes väikese jorina järel võeti süü omaks. Kõik osalised suutsid oma ratastel minema veereda.

Trennis käisin ära, aga kael oli ikka imelikuvõitu ja väga ei pingutanud. Öösel andis ka veel natuke tunda, aga õnneks vist paraneb. Täna siis tuli joosta mööda kindlustusi ja autofirmat (liisitud masin ju) – aga vist oli seis selge, nii kahjukäsitleja kui firmamehaanik noogutasid arusaavalt ja täitsid paberid ära. Masin aga sai vist ikkagi kõvema lopsu kui esialgu paistis – mehaanik tahab Kaku lausa nädalaks autost ilma jätta… 🙁 Hea, et kaherattaline olemas on.

Happens…

Häbi-häbi

Veidi peale keskööd, millega lõppes 1. aprill, nägi Postimehe veebileht välja nii:

Postimehe veeb 2. aprillil

Probleem esines kõigi vaadatud uudiste juures. Suur osa artiklite tekstidest oli maetud reklaamiläbu alla.

Postimeest on üldse viimasel ajal kummitanud tõbi keerulise nimega mania praeconia grandiosa. Nüüd on jõutud sinnamaani, et uudiste lugemine on vist teisejärguline tegevus. “Uudis pole oluline, papp on põhiline”?

Võimalik, et kesköö paiku materjali vahetatakse ja tegu on esialgse apsakaga, mis on hommikuks kadunud. Aga ikkagi on nii Postimees kui EPL häirivalt kasvava sodiprotsendiga.

APDEIT HOMMIKUL: ehkki mainitud haigus on endiselt tuvastatav, saab nüüd vähemalt jälle uudiseid lugeda. Vähemalt on hommikused tööletulijad kiire liigutamisega. 🙂

Eesti on Euroopas

… vähemalt ühes asjas. Lugesin viimasest Ekspressist muljeid sellest, kuidas üks eestlane lääneeurooplastest naiivikutega Kuuba “vabaduseparadiisi” vaatamas käis (ja end eestlasena vaat et rahvavaenlasena tundis) ning selle peale sattusin lugema ka paari Eesti ajaveebi. Tuleb välja, et meilgi on latte-kommunistid täiesti olemas (ja just nooremat sorti inimesed).

Nii ja naa… On muidugi tore, kui pukis ei istu Pinochet või mõni muu sarnane võimur ning inimesed saavad vabalt oma mõtteid avaldada (kui reaalne see Euroopas muidugi on, on iseküsimus – tundub, et ühte vurrudega mõrvarit võib vabalt kiita, teise kiitmise eest pannakse aga kinni). Annaks aga Jumal, et rahva ajalooline mälu säiliks ning siinmail ei kuuleks tulevikus naiivarmsaid küsimusi stiilis “kui küüditama tuldi, siis miks te politseid ei kutsunud?”.

Natuke irooniliseks muudab asja see, et meie uusvasakpoolsed on kõvad blogijad. Ajaveebid kui tehnoloogilise toetusega sõnavabaduse parim näide on aga nii mõneski kohas keelatud ning ilmselt lendaks enamik neist inimestest mõnes nende endi poolt idealiseeritavas ühiskonnas nendesamade mõtteavalduste eest hoobilt trellide taha (kui hullemini ei lähe). Mõtlev inimene on ju ohtlik. Väikese hüperbooliga võiks tuua võrdluse – mis on ühist ideelisel kommunistil ja gangsta-räpistaaril? Vastus: kõva hääl, kange suhtumine – ning surm omade meeste kuuli läbi.

Kunagi elas siinmail mees nimega Johannes Vares-Barbarus. Vahel tasuks tema elukäigu üle mõelda.

Hää koht XXXL

Tuxaator teab rääkida:

persetäis
klassikaline euroopa mõõtühik. 1 persetäis = 36 tükki. teisisõnu 1 persetäis = 3 tosinat (vt ka tosin). ameerikas on kasutusel ’ilge persetäis’, mis on 37.5 tükki (meerika värk, kõik on suurem, junõu. isegi hullumajad nad teevad edevuse pärast suured). | rahvakeeles kasutatakse ka väljendit ’igavene persetäis’, mis tähistab hulka, mille juures inimese loendamisoskus lõpeb | Ühik saab uue tähenduse istudes Riias kohvikus Perse (Caka tänaval). | Wiedemanni seletava sõnaraamatu järgi ca 3/4 toopi | ingliskeelsete rahvaste SI-eelne mõõtühik ‘buttload’

Nagu näha [L] The Registerist, ei ole tähelepanek, et USA-s on kõik asjad suuremad, üldsegi mitte laest võetud. Nagu sealsed reporterid märgivad, ei tasuks allatuult seista, kui pildilolev objekt mõne vastavas mõõtkavas oleva tarbija poolt kasutust leiab….

Maksipeller Floridas

Objekt on muide leitav ka [L] Google Earthi abil.

See Talna linna säädus on ropp ja roojane

Tjaa… Tänase päeva Eesti uudis on muidugi linnapeavahetus Kakupesast 50 m kaugusel algavas paigas. Ausalt öeldes jagaks Keit Pentuse mõtet: senisest sellist võib isegi kahju hakata. Eks ta vist ikka üritas oma narrivõitu rollis kuidagi hakkama saada – nüüd aga tuleb n-sarvik, annab päevapealt kinga ja garanteerib seeläbi poisile pesuehtsa tõmmiknukuna ajalukkumineku. Postimehe kommentaariumis laulis igatahes üks tundmatu rahvalaulik “Tiideratas, taaderatas, Savisaare tõukeratas”…

Ja samal ajal kaklevad võimujanust segi keeranud rahvalootused Toompeal. Kurb.

Une-Kusta? Unne kusta…?

Kakk luges nädalavanusest Postimehest üle Rein Veidemanni emakeelepäeva-loo keelte keetmisest ning tädi Maali jalutuskäigust Maakri tänaval (Lens Optika, Deizi, Vares Reisid, Design(in) Mang…) ja seoses Jalamo-sensei nädavahetuse-laagriga (kui Kakk talle sohvriks oli) tuli meelde veel üks napakas nimi. [L] Uniquestay. Ehk siis endine normaalse eestikeelse nimega Mihkli hotell.

Asi on juba ingliskeelsenagi pehmelt öeldes kahtlase kõlaga, pigem tuleb esmahetkel meelde Qusay ehk isand Hussein juunior, kelle jänkid Iraagis maha lõid. Siis see padupretensioonikus – kindlasti on Mihkli hotell normaalne koht (sensei jäi ka rahule), aga pagana pihta, unique? Kas tegu on linna kõige nooblima peavarjuga?

(Omaette kuldvaarikas tuleb anda sellele taibule, kes firmale logo tegi – sihukest räige kaariesega purihammast ei oleks selles rollis küll ette kujutanud. Aga see selleks.)

Kui vaadata, siis sel firmal on hotellid kõigis kolmes Balti riigis. Võib suht kindel olla, et nii lätlasele kui leedulasele on see nimi samavõrd jõhker keeleväänaja kui maarahvale. Sellid võiks õppust võtta tollest kuulsast Kärna Ärni loost, kui Uduvere uuele kõrtsile pandi peen soomekeelne nimi “Ravintola” ja kohalikud hiljem seda hullumajaks pidasid (“näe, tolasid ravivad!”)…

Aga nojah, eks kadakasakste ja pajuvenelaste asemel on meil nüüd lepajänkid. Mõned inimesed vist ei õpi kunagi.

Auu, abiratas!

IT Kolledži uut maja alles hakatakse ehitama, Sakalat aga juba lõhutakse. Ehkki see tiib, kus ITK põhiosa asub, peaks teoreetiliselt alles jääma, asub kogu II ja III korruse pikk koridor ju sillana kogu kompleksi keskelt läbimineva tänava kohal ning toetub lammutatavale hoonele. Kui nüüd kahele alusele toetuval moodustisel üks alt ära võetakse (oht muutuda ebastabiilseks on seal juba silmaga näha), siis … auu! Kas keegi on natuke füüsikat ka õppinud?

Kui te ikka peate tolle ühe toe alt ära võtma, siis pange sinna midagi vähemalt ajutiselt asemele, seniks kuni kolledž tulevaks talveks uue maja valmis saab ja Mustamäele kolib. Näiteks pronkssõdur. Või kesikute ihukujuri Tauno soomlasi hirmutama kavandatav tuukerkalevipoeg.

Tjah…

Paari päeva eest toimus töö juures üks väike sünnipäevakohvitus. Mõnus nagu alati – meil on hästi vahva seltskond, kellega saab kõigist asjadest rääkida. Nii tuli põgusalt jutuks ka pronksmehike ning üks meie vene päritolu kaaslastest tõi näite, et hiljuti olevat keegi eestlane “ühest Lääne-Euroopa riigist” piirilt tagasi saadetud, kuna “tuli fašistlikust riigist”. Ja tundus, et rääkija uskus seda ise siiralt ning oli üpris üllatunud, kui pealik seda suht ühemõtteliselt jamaks nimetas.

Njaa. Kui juba see hea haridusega ning üldiselt mõtlemisvõimeline ja heatahtlik, head eesti keelt rääkiv ja pidevalt eestlastega suhtlev inimene on valmis sellist absurdi uskuma, siis jääb vaid üle spekuleerida teemal, kuivõrd suur kogus propagandasõnnikut on idapoolsete tegelaste poolt istutatud keskmise öövahtkondlase (kes eesti keelt ei räägi, eestlastega ei suhtle ja elab vene telekanalite toidul) ajudesse…