BRICS ja Eesti

Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.

Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.

  • Brasiilia – kui oleks sundvalik, siis võtaks ehk selle. “Rio de Janeiro ja aurikuhääl, neiud bikiinides Suhkrupea mäel”, laulis Volmer kunagi. Aga see on ka logisev majandus, korruptsioon, favelad ja muu sarnane. Üsna sageli punakavõitu riigivõim ka, nii et võimalusel jätaks vahele (külla minna aga täitsa võiks).
  • Venemaa – nalja teete…? Tänan, ei.
  • India – suur riik, palju inimesi ja soe kliima. Mõningaid tõmbav idamaine vaimsus ka. Aga kevadel rääkis Yunis (Kashmirist pärit magistrant, kellest siin juba kirjutatud) päris piisavalt sealsetest jamadest – olgu siis riigi, hariduse või regionaalpoliitika kontekstis. Nagu Brasiilia – külla ehk läheks, aga mitte enamat.
  • Iraan – juudid ütleks seepeale: minu vaenlase sõber on… kes? Ja selles riigis ei tahaks olla ei naine, mittemoslem ega üldse natuke rohkem peaga inimene. Liiga ohtlik. Ka sealtkandist on paar tudengit olnud ning need muljed on siiamaani meeles – ning need inimesed elavad kõik praegu väljaspool kodumaad.
  • Hiina – jälle teete nalja? Juba sotsiaalkrediidi idee on nii perversne, et edasi uurida pole vaja.
  • Lõuna-Aafrika – läheb vist ka sinna naljategemise kanti. Kunagine tükk Euroopat Aafrikas, mis kaldus esmalt ühele poole kiiva ja siis kukkus teisele poole ümber. Kui failed state’i (inglise keeles öelduna – eestikeelne termin oleks vängem) näidet otsida, siis see sobiks.
  • Egiptus – kunagine vägev tsivilisatsioon vaaraode ja püramiididega. Praegu harju keskmine arengumaa. Hädaga saaks ehk seal elatud, eelistaks aga siiski turismireisi.
  • Etioopia – joosta nad oskavad, seda näitavad paljud suurvõistlused. Majandamine on teine tera. Igatahes on poppmuusikud nende abistamiseks pidanud mitu suurkontserti korraldama.
  • Emiraadid – sealne tohutu naftapapp on kunagi Dubais käies ära nähtud. Kunagi lapsena marke kogudes olid nende omad ühed kõige ägedamad (eriti Ajmani, Umm al Quwaini ja Sharjah’ omad). Läänemaise mehena saaks seal ilmselt isegi elada – kui ei tee valel ajal, kohas ja viisil suud lahti. Naine (eriti kohalik) olla aga taas ei tahaks.

Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.

Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”.  Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.

Vestlused Küberneetilise Kommunistiga

Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.

Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna

  • noored on netis ülekaalus ja nemad kipuvad olema vasakpoolsemad
  • suur roll on sotsiaalmeedial ja see on enda valikutelt vasakul (kusjuures see, et ta ausalt ütles, et Twitteri ja FB algoritmides on vasaknihe sees, oli päris suur üllatus)
  • uudiskanalites domineerib vasakpoolsus (jällegi oli üllatav, et ta täpsustas, et põhjusi on mitmeid – sh omanike ja ajakirjanike ilmavaade)
  • vasakaktivistid on vastaspoole omadest häälekamad ja rohkem pildil.

Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…

Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.

Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”

Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:

  • Pariisi kommuun 1871 (!!!)
  • Hispaania kodusõda 1936-39 (!!!)
  • Ungari ülestõus 1956
  • Praha kevad 1968

Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?

Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.

Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…

 

Väike ulmejutt

Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.

Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”

“Kuidas nii?”, imestas klient.

“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”

Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.

….

Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.

Miks see mind ei üllata?

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.

Vimblevad?

Hr Lauri Vahemeri on kirjutanud Äripäevas artikli Lõuna-Euroopast ja pannud pealkirjaks “Vahemere vaatlus | Lõunas, nagu Eestiski, vimblevad rikaste kõrval palgavaesed”. Vimblevad?

Huvitav sõna. Vimb on ju kala (ladinakeelne nimi on ka vahva, Vimba vimba). Miks peaks palgavaesed käituma nagu vimb?

Või on tegu uustuletisega sõnade “vinduma” (või “visklema”) ja “tõmblema” kokkupanekust? See “vinduv tõmblemine” ei kõlagi väga halvasti (umbes nagu THI sõnause tulemused). Iseasi, kas Lõuna-Euroopa palgavaesed just seda tegema peaksid…

Guugeldamine muidugi tulemusi ei andnud ja EKI seda sõna ka ei tunne.

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.