Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.
Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.
- Brasiilia – kui oleks sundvalik, siis võtaks ehk selle. “Rio de Janeiro ja aurikuhääl, neiud bikiinides Suhkrupea mäel”, laulis Volmer kunagi. Aga see on ka logisev majandus, korruptsioon, favelad ja muu sarnane. Üsna sageli punakavõitu riigivõim ka, nii et võimalusel jätaks vahele (külla minna aga täitsa võiks).
- Venemaa – nalja teete…? Tänan, ei.
- India – suur riik, palju inimesi ja soe kliima. Mõningaid tõmbav idamaine vaimsus ka. Aga kevadel rääkis Yunis (Kashmirist pärit magistrant, kellest siin juba kirjutatud) päris piisavalt sealsetest jamadest – olgu siis riigi, hariduse või regionaalpoliitika kontekstis. Nagu Brasiilia – külla ehk läheks, aga mitte enamat.
- Iraan – juudid ütleks seepeale: minu vaenlase sõber on… kes? Ja selles riigis ei tahaks olla ei naine, mittemoslem ega üldse natuke rohkem peaga inimene. Liiga ohtlik. Ka sealtkandist on paar tudengit olnud ning need muljed on siiamaani meeles – ning need inimesed elavad kõik praegu väljaspool kodumaad.
- Hiina – jälle teete nalja? Juba sotsiaalkrediidi idee on nii perversne, et edasi uurida pole vaja.
- Lõuna-Aafrika – läheb vist ka sinna naljategemise kanti. Kunagine tükk Euroopat Aafrikas, mis kaldus esmalt ühele poole kiiva ja siis kukkus teisele poole ümber. Kui failed state’i (inglise keeles öelduna – eestikeelne termin oleks vängem) näidet otsida, siis see sobiks.
- Egiptus – kunagine vägev tsivilisatsioon vaaraode ja püramiididega. Praegu harju keskmine arengumaa. Hädaga saaks ehk seal elatud, eelistaks aga siiski turismireisi.
- Etioopia – joosta nad oskavad, seda näitavad paljud suurvõistlused. Majandamine on teine tera. Igatahes on poppmuusikud nende abistamiseks pidanud mitu suurkontserti korraldama.
- Emiraadid – sealne tohutu naftapapp on kunagi Dubais käies ära nähtud. Kunagi lapsena marke kogudes olid nende omad ühed kõige ägedamad (eriti Ajmani, Umm al Quwaini ja Sharjah’ omad). Läänemaise mehena saaks seal ilmselt isegi elada – kui ei tee valel ajal, kohas ja viisil suud lahti. Naine (eriti kohalik) olla aga taas ei tahaks.
Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.
Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”. Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.
