… muutus eile õhtul kohe avamisega Eurovisiooniks. Seega vähemalt sel korral vaatan telekast midagi muud – labasusi, nõmedust ja ka kurjust näeb ka päriselus enam kui piisavalt.
Silt: huh?
Nihkes tehisaru
Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.
Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).
Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.
Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.
Tervitused Gretale
23. aprilli hommik Hiiul.
Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia
Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.
Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.
Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.
Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.
Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.
Põnev nimekiri
Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.
Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias). Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.
Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.
Microsoft õpetab… Linuxit paigaldama
Vanarahvas teab rääkida, et enne maailma äralõppemist pidavat ilmaelu puhta sassi minema. Kanad pidavat kuke moodi kirema, mehed naiste riietes käima ja nõnda edasi.
Mõned märgid kipuvad juba siin ennegi tõeks minema, aga nüüd on küll asi tõsine… Microsofti firma veebis on selline leht. Microsoft õpetab arvutisse Linuxit paigaldama.
Härrad Gates ja Ballmer, teie õudusunenägu on tõeks saamas. Ja see ei ole ESR, kes “Revolution OS“-filmi avalõigus ütleb hauataguse häälega “I’m your worst nightmare!”. Õudukas on palju, palju suurem kui üks vurrudega onu.
Mis edasi? Nagu klassik ütleb “Viimses programmeerijas“, “Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”?
Taltekkiläinud sööklaelamus
IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.
Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.
Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.
Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.
Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.
Edasiside
Slashdotis on kergelt jahmatamapanev lugu teatud liiki, ee… huvitavate inimeste tegemistest. Peab rebastele homme-ülehomme ITSPEA loengus “reklaamipausi” ajal lugeda andma.
Näis, millal see meile jõuab. Ühiskond peab ilmselt ikka päris lolliks ära minema, enne kui mõistus uuesti koju hakkab tulema.
Peataminister
Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):
Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.
Küberfüüsilised süsteemid: hoiatav näide
NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.
Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.
Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.
Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.
Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.
Asjade lõplik seis ei ole teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.