Silt: huh?

Vihvinäppimine

Kakk on ennegi enda läpakakotti maha pillanud, aga senised laksud on kõik õnnelikult lõppenud. Eile aga õnnestus kott niimoodi maha kukutada, et pärast ei töötanud Dell Vostrol enam ei kaabliga ega kaablita võrk. Põhilise tööarvuti puhul on see natuke lahja seis.

Täna sai siis Arvutitargast soetatud üsna mõistliku hinnaga pisike USB-pessa käiv julla, mis pidanuks vähemalt WiFi tagasi andma. Aga panin pessa, tutkit – selgus, et isegi veel 2023. aastal kohtab “Windows only” riistvarajuppe. Julla on ametlikult TP-Link AC600 ehk “kivi” järgi Realteki RTL8811AU – õnneks lsusb näitas seda.

Lahendus (mitte kõige ilusam, aga vähemalt toimiv) leidus siin:
* võrguühendusega lauaarvutisse tuli paigaldada build-essential ja git (tegelikult olid mõlemad seal juba olemas) ning laadida git’iga draiveri kood alla: git clone https://github.com/aircrack-ng/rtl8812au (tegelikult on see saadaval veel paaris teises kohas ka).
* Loodud kataloogis rtl8812au tuli terminalist anda “vana kooli” tüüpkäsud make ja sudo make install – kui seejärel julla lauaarvuti USB-pessa sai topitud, hakkas masin hoobilt kohalikke traadita võrke nägema.
* Kuna läpakas võrguühendus puudus, tuli toosama rtl8812au kataloog mälupulgale kopeerida ja läpakasse tõsta – kuna kompileerimine oli aga teises arvutis juba tehtud, piisas läpakas vaid sudo make install -käsust. Peale seda oli WiFi tagasi. Kaabelvõrgu puudumise peaks läpakas tänapäeval üle elama, kuna VPN on olemas ja hädakorral saab WiFi leviala ka telefoniga püsti panna.

Lõpp hea, kõik hea. Igaks juhuks tasub kataloog alles jätta – võib juhtuda, et peale süsteemituuma uuendamist tuleb draiver uuesti paigaldada (aga sel juhul peaks taas piisama tollestsamast viimasest käsust).

APDEIT 14.07: nädalavahetuse kirikulaagris hakkas võrk imekombel vanamoodi tööle (kaitseingel käis näppimas?). Aga varuvariandi olemasolu ei tee ikkagi paha.

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.

Keeleteadus?

Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.

Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.

Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.

Biolagunev rohepööre

Osana suuremast pildist otsustas ka korteriühistu, et toidujäätmed tuleb nüüdsest panna prügikasti ainult biolagunevas kotis. Kakk kui seaduskuulekas ühistuliige ostis kohe rulli vastavaid kotte ja korjas toidusodi sinna.

Mis selgus – biolagunev kott oli niivõrd biolagunev, et biolagunes ära juba toas prügikastis. Välja tõstma hakates kadus kotil koheselt põhi alt ja kogu sodi oli kastis. Õnneks oli prügikast all, aga sodi tuli koos kastiga välja viia.

Pisike asi, aga väga ilmekas.

Emakeele solkimisest

Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…

Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”?  Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”?  Üsna masendav.

Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…

Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.

Olen pätt

… või midagi sellesarnast – igatahes tuleb peaaegu iga päev mõni e-kiri, kus “Eesti Abipolitsei”, “Riiklik Sandarmeeria” või mõne muu sellise toreda nimega asutus (ükskord kirjutas Elmar Vaher ka!) tahab, et “Laske end kohtus kinni pidada” (vmms andekat) .  Juhtumisi on mõned neist .ru domeeniga (laiskvorstid, bljää!), kõigil on muidugi sabas ka mingisugune ärakrutitud PDF-fail.

Peaks mõned neist Garfile saatma ja laskma Sotsiaalmanipulatsiooni kursuse praktilistest seminaridest osavõtjatel sinna vastu kirjutada (näiteks stiilis, et me oleme siin Tähtis Ameerika Kolmetäheline ja ei salli mingite eesti amatööride tembutamist enda haldusalas…). 😛

Eurovärk

Eile õhtul tegin teleka lahti ja sattusin täpselt “Eesti laulu” võitja väljakuulutamise peale. Ei olnud neist lugudest ühtki enne kuulanud – enam lihtsalt ei tõmba. Esmamuljena aga tundus, et eurolaulutajad astuvad Alikaga taas täpselt samasse auku, kuhu mindi Birgiti ja Tanjaga – saadetakse väga hea häälega naislaulja mittemidagiütleva lauluga esinema kohta, kus muusikal tänapäeval enam mingit sisulist rolli ei ole.

Paralleel

Huvitav,  kas praegune Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks korraldanud rõõmsalt mängud ka 1940. ja 1944. aastal, keset suurt sõda? Olümpialiikumine kaotas Coubertini ideaalid tegelikult juba ammu, aga praegune vene ja valgevene sportlaste poputamine on ikka täiesti uus tase. Need riigid tuleks ÜRO-st välja visata, mitte “oo sport, sa oled rahu!” spordipeole lubada. Lõunanaabritel oli piisavalt mune, et lubada sel puhul olümpiat boikottida, Eesti spordiametnikud teevad paraku “ööö…. ämmm….”…

Aga eks seegi on ajamärk. Viimaste aastate ajuvaba võuklemine on spordiametnike (mitte ainult ROK-is, FIFA ja teised on samasugused) moraalse kompassi ilmselt lootusetult laiaks litsunud.

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

…

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.