Kaku ajaveeb
Seekord siis juba suuremas ja põrinaga.
Käisin Bläkuga juba ka Nõmme vahel väikesi tänavaid pidi sõitmas. Mingi tunnetus hakkab juba tulema: õige kallutamisnurk, piduri- ja käikudetunnetus jne. Eksamikasti sees aga vist veel kaheksat ei sõida, seda peaks veel harjutama.
Aga sõita oli hirrrrmus vinge. Päike oli loojumas ja peegeldus taevas pilvetriipudel, Pääsküla väikesed tänavad olid õitest valged ja lõhnasid mõnusasti. Ja Bläkul on jõudu varuks oioioi kui kõvasti.
Peale toda kukerpalli on nüüd saanud jälle vaikselt sõitma hakata. Mainitud aparaatidest on abi küll – eriti pulsokast, kuna see ei lase Kakul ülearu kupatama hakata. Tänane bilanss jäi neli Harku-Nõmme raja Laagri-poolset poolringi, sõit võttis peaaegu kaks tundi. Päris mõnus oli. Loodetavasti paraneb kael ka varsti lõplikult ära…
Hooaja algus venis, aga viimaks jõudis aeg kätte. Bläku kolis Laagri parklasse.
Savage Sue sai endale hea pererahva (vanad trennikaaslased – kusjuures ratta põhiomanik on pereema) ja kolis juba jupp aega tagasi Sakku. Asemele tuli märksa tüsedam tegelane – Bläku on passi järgi 2001. aasta Yamaha V-Star XVS 1100 (ameerika mudel; Euroopas teatakse sama ratast Drag Stari nime all). Nimi tuleb mustast värvist (vanasti oli Bläku muide punase-sinisekirju ja sellisena mitte nii kena), jämedast jorinast ja aeg-ajalt esinevast “Vaata-vaata-vaata-mind!”-laulmisest. 🙂
Õhtul sai esimene ring tehtud, paak täis võetud ja Laagri vahel keerutatud. Aga esialgne mõte kohe sellega tööl käima hakata tuleb edasi lükata – ratas on kõvasti suurem ja võimsam kui eelmine, pool aastat pole sõitnud ka. Tuleb paar õhtut harjutamas käia ja platsi peal kooliharjutusi meelde tuletada (täisnurksed pöörded jne).
… tagantjärele ära selleaastase Eurovisiooni võiduloo (juutuubis on see väljas).
Positiivse märkusena: laulja on sümpaatne ja hea häälega ning oskab kenasti viiulit mängida. Kõik muu aga…
* Laulu ei ole. Lihtsalt absoluutselt ei jää meelde.
* Lavalist esitust ka ei ole. On paar naljakat onklit, kes toenglamangus ringi kargavad – ja hiljem ilmuvad kaks blondi põhjamaist tibi, kes mõjuvad täiesti nagu piparkook jaanipäeval.
* Kui sellest loost midagi norralikku otsida üritada, siis suure püüdmisega meenub veidi hardangerlik viiuliriff ja tibide heledad juuksed. Muidu aga oleks pimekuulamisel raudselt pakkunud Makedooniat või midagi sinnakanti.
Kui see lugu püstitas kõigi aegade punktirekordi, siis on midagi väga viltu. Igatahes tegin vist õieti, et kogu tsirkuse vaatamata jätsin.
Sotsiaalse tarkvara vallas on loodud palju huvitavat, aga selline portaal nagu [L] SitOrSquat.com oligi veel puudu. Nali naljaks, aga tegelikult on jube abiks, kui võõras linnas on võimalik ilma suurema vaevata korralik ja puhas koht leida, kus oma suured hädad ära õiendada. Isegi Tallinnast on seal mõned asutused täitsa olemas.
Eesti keeles sobiks sellelaadsele asjale nimeks Pellr (nagu on sotsiaalse tarkvara hulgas olemas Flickr, Uploadr, Frappr jne).
Viimase lemmiklaulusaate puhul tuleb ilmselt nentida, et Rannap on Eesti mastaabis geenius küll. Nii juhtus ka, et tänased mõlemad edasiläinud (väga head) lood olid tema kirjutatud. Aga kokkuvõttes oli jälle hea saade – ühtegi täiesti siia mittekuuluvat lugu ei tundunudki olevat.
“Rahu” Birgiti esituses oligi selgelt parim etteaste (laulu ja esineja kombinatsiooni mõttes; tegu oli suuresti sama arranžeeringuga, mis kõlas “Laulud tähtedega” saates – oleks võinud Tsahkna kah laulma tuua, selle asemel et Toompeal jama ajada). Koit Toome Joala-emulatsioon oli muidugi ka tasemel. Meeldis ka Maarja tõlgendatud “Vana vaksal” (Rannapi kolmas lugu samas saates!) – tüdruk hakkab üha enam meenutama Barbra Streisandi, nii väliselt kui ka sisemiselt (BTW, see on mõeldud tunnustusena). “Nii vaikseks kõik on jäänud” on muidugi tipplugu, ent Liisi Koiksoni esitusel oli vähem isikupära kui Birgitil.
Kakul on endiselt mingi kiiks Valgrega. Võiks nagu stiililt klappida, aga ei – kõigis lugudes on mingi sügavalt häiriv komponent sees, mida on isegi raske sõnastada (võimalik, et ei istu Valgre harmooniakäsitlus). Mõistusega võin kuulata, südamega mitte. Nii ka täna – ja et ka Evelin Samueli esitus polnud just parim, pidasin lausa pöialt, et see lugu edasi ei läheks.Mitte et see halb oleks, aga kõik teised tundusid etemad. Isegi “Vana pildiraam” – iga teise esitaja puhul oleks see tõsine “Suveniiri”-kategooria sült, Silvi aga suudab selle elusaks laulda.
Kahju, et Siiri Sisask viimasel ajal vähe laulnud on, see oli Alenderi kummitusliku “Teisel pool vett” juures paraku tunda. Ei oskagi öelda, kes seda laulma pidanuks… Teisalt aga võib Joel F. Steinfeldt olla eraelus mida iganes, aga laulda ja show’d teha oskab ta ikka – “Tiigrikutsu” oli tõeliselt mõnuga tehtud number.
Finaal järgmisel nädalal saab ilmselt olema tõeliselt mõnus kontsert. Ja selle kogumikplaadi peaks ka hankima.
Lubasin küll Eurovisiooni mitte kommenteerida, aga see sissekanne on natuke siiski sellega seotud. Nimelt tahtsid sihukesed teistmoodi meesterahvad Eurovisiooni eel Moskva linnas paraadi korraldada. Nagu ka uudistest läbi käis, saadeti hunnik ametimärkidega kantpäid neid laiali kupatama. Mis aga eile teleuudistest silma jäi – kohal olid mõned selgelt asjaomase inimgrupi esindajad (enamasti väljamaalased), igavene peetäis (pun intended) ajakirjanikke … ja siis need kandilised tüübid, kelle jopeseljal oli suur nelja tähega silt. Sealmail loetakse seda “OMON” (kohalikus kirjaviisis “OMOH”), aga imelikud väljamaalased lugesid seda tagant ettepoole ja said “HOMO”. Nuta või naera…
Paganama iseloomulik “tööõnnetus” sellele riigile.
…, pikema nimega siis [L] “Avatud lähtekoodi arendusmudelid”, jõudis TLÜs täna edukalt lõpule (paar väikest “saba” tuleb veel lähipäevil ära klaarida). See oli juba kolmas kord kasutada [L] Battle for Wesnothi õppevahendina ning ka see läks edukalt. Seltskonnaks olid seekord IT juhtimise eriala magistrandid ning lisaks Wesnothis arendamisele Traci keskkonnas (eesmärgiga simuleerida vaba tarkvara projekti toimimist) tuli uurida erinevaid vabu projekte ja litsentse ning lugeda ja ajaveebis kommenteerida vaba tarkvara maailma klassikalisi kirjatükke (Levy “Hackers”, CatB, Mogleni “Anarchism Triumphant” jt, vt kursuse materjalidest).
Kõik kolm tiimi tegid enda Wesnothi kampaania vastavalt kõnekäänule “võta üks ja viska teist”. Ehk siis kõik oskasid parajat sürri teha. Täpsemalt:
* punane tiim: lugu kolmest kangest – Viruvalgest, Vanatallinnast ja Kännukukest – ning nende rännuodüsseiast Tartu linna kangema kraami järele, teel karskusliikumisega võideldes.
* sinine tiim: kajastas barbar Conani seiklusi kadunud ID-kaardi otsinguil (jama oli lahti, kuna ilma kaardita ei saanud enam ID-piletit ja bussiga sõita…).
* roheline tiim: vähemalt kolm korda üle võlli keeratud päevakajaline lugu Oravamaast, kus figureerivad heade poolelt rüütel Keit Valgustatu, vana maag Andrus ning päkapikust segane võitleja Rein Raevukas, pahade poolel aga mupod, nõid-vampiir Vilja (kellega madistamise missioon kandis kohast nime “Viljapeks”) ja loomulikult kõige kurja juur Edgar Savipuhuja (väljavõte jutustusest: “nime sai ta sellest, et vormis savist pisikesi mõistuseta olendeid ja puhus koos abilistega neile tagumiku kaudu eluvaimu sisse. Olendeid hüüti mupodeks […]”). Edgari väljamanamiseks tuleb hüüda “Parem Oravamaa kõigile!” jne. Johhaidii…
Rohelise tiimi kampaania algusloo taust.
Loodetavasti jäid osalejad rahule. Vähemalt ei olnud igav. 😀
Täna sattus tänu paarile heale inimesele näppimiseks ette tõeline [L] OLPC ehk “One Laptop Per Child”-programmi raames arengumaade lastele mõeldud läpakas. Naljaka välimusega konnaroheline väike pill, aga seest vägagi asjalik. Sugar-nimeline kasutajaliides on tavalisemate keskkondadega (Win, Mac, Linuxid) harjunud inimesele vist üsna teistmoodi, aga samas on seal oma sisemine loogika väga hästi paigas ning arvatavasti töötab uute arvutikasutajate (põhiliselt siis laste) juures väga hästi. Kummikattega klaver (peaks väga hästi sobima hulludele häkkeritele kohvitassiavariide vastu) on algul harjumatu, ent mõningase proovimise järel sai hakkama küll (samaväärselt mõne teise netbookiga, mida proovitud on). Sugarit saab muide katsetada ka muudel süsteemidel – endal on plaanis [L] VirtualBoxi proovida.
Üksvahe ringi liikunud info, et MS on projektile näpud vahele saanud ja edaspidi hakkavad lapsed rõõmuga XP-d kasutama, ei ole päris tõeks osutunud. Esialgu on Sugar-keskkond ikka veel Fedora-põhine ja toimib vaba tarkvara mängureeglite järgi. Kui aus olla, siis – kui kusagil tõesti MS nodi vaja ei ole, siis on selleks kohaks see projekt.
Täna kutsusid ITK jalgrattafännid kokku koosoleku, kus arutati [L] “Eesti Rattarikkaks” -initsiatiivis osalemist ja täideti kamba peale ära vastav ankeet. Sinna sai sisse kirjutatud erinevat pula – paarile õppeosakonna tegelasele märgiti lahtrisse “Seos kooliga” “tuvastamisel”, Kaku ametinimetuseks sai “õpetlik rattaga öökull”, jalgrattaparkla pidev täituvus läks vist kirja väärtuses 0,3 – tõlgendus “kellegi esiratas on seal siiamaani, ülejäänu varastati ära”.
Arvestades asjaolu, et kohal oli suur osa juhtkonnast, siis pole tükk aega nii lahedat töönõupidamist näinud. 🙂