Kuu: märts 2010

Oeh…

Just lõppes Eesti Laulu kümne “finaallaulu” esitamine.

Pole tükk aega nii skiso tunnet olnud – KUMB ON NÜÜD LOLL, mina või need, kes need laulud valisid??? Ma saan aru, et Eurovisioon on teater. Aga see tänane värk oli juba ebasünnis. Nagu oleks don Juan Estonia laval kesk ooperit ühe kõlava kõva kõhutuule maha pannud.

Mitu andekat lauljat käis laval. Laulud olid kohutavad hobuseunenäod. Tähendab, oli üks täiesti kuulatav lastelaul, mis sobiks “Pipi Pikksukka” või mõnda muusse lahedasse lastemuusikali – Lenna esitatud “Rapuntsel”.  Ainus laul, millel oli äratuntav ja kohati isegi meeldejääv viis. Ja Lenna on hea laulja, selles pole kahtlust. Aga seegi laul ei sobi Eurovisioonile.

Õhtu päästsid saatejuhid oma libalauludega. Laulud, mis olid tehtud kõige hullemate klišeede pilamiseks – ja millest pooled olid muusikaliselt sisukamad kui nn päris laulud.  Seega, armas rahvas – saatke palun Tuju & Rikkuja  Eurovisioonile. Või veelgi parem, ärge tehke Eesti marki täis ja jätke üldse minemata.

Või… Oligi kogu asja mõte Eesti rahvas räigelt välja  vihastada ja peita mõni järgmine poliitsigadus osava spinniga selle varju…?

EULA jutu jätkuks veel

Milles on üldse suurim probleem Windowsi kasutajalepingu juures? Selles, et seda mitte kunagi keegi ei loe. Ja praeguse seisuga ilmselt ei hakkagi lugema.

Tavainimene ostab endale reeglina “täiesti töövalmis” arvuti, kus on kenasti töötav Windows. Selle kasutajalepingust ei ole tal aimugi ja kui ka on, siis see teda “ei huvita”. Samal ajal rehkendab tarkvarafirma JOKK-viisil sellega, et kasutaja on tema tingimused heaks kiitnud (kuna ta ju kasutab süsteemi).  Tädi Maalil aga ei ole aimugi, et tema arvuti on tegelikult täiesti seaduslikult kellegi teise meelevallas – kui keegi talle need tingimused “inimese keeles” ja sobival kujul lahti seletaks, siis ta ehk nii lõdvalt enda asjades sorimisega ei nõustuks.

Sobiv hüpoteetiline paralleel oleks samalaadne leping korteri ostu juures – korteriomanik nõustub vajadusel toimuva läbiotsimisega, et välistada näiteks ebaseaduslike kaminate ehitamine. Kui kamin leitakse, siis on kontrollijal õigus see maha lõhkuda – sealhulgas ka viisil, mis välisseina kahemeetrise augu jätab.

Hea näide sellest, kuidas “itimeeste asi”-stiilis ilus vabandus enese rumalana hoidmiseks otseselt inimese vabaduste pihta lööb.

Polegi veel päris banaanistunud

… see euroliit. Igatahes [L] ACTA löödi eile europarlamendis nokauti. Loomulikult tulevad suurfirmade posijad, õhumüüjad ja igasugused asjapulgad samasuguse asjaga varsti uuesti (nagu ka tarkvarapatentidega), aga üks lahing oli siiski edukas.

Aga mis on huvitav – Eesti massimeedia on täiesti vait. Arvestades seda, mida see seadusekomplekt oleks ka tavainimese tasemel kaasa toonud, on asi vist ikka uudisekünnist ületav küll. Või keelas keegi jälle midagi ära?

APDEIT: Põhjalikuma analüüsi ACTA kohta leiab näiteks [L] FFII veebilehelt.

Eelmise jätkuks

Väga hea kommentaar Slashdotist kodanikult varjunimega Ignatius T. Foobar:

Back during the DOS 2.0 days, Microsoft intended for Xenix to be the successor to DOS. And the worst of Xenix was still preferable to the best of Windows.

Microsoft had several opportunities to ubiquitize a quality operating system, irrespective of their horrific business practices. They could have built their next-gen OS on top of Xenix. They could have finished the OS/2 project instead of stabbing IBM in the back and doing Windows on top of DOS. They could have even completed Dave Cutler’s vision for Windows NT instead of MAKING THE SAME MISTAKE TWICE and top-loading all of their crap into the Win32 layer instead of building around the NT microkernel.

They could have done any of the above, and still practiced their bullshit monopolistic business practices, and they could have still taken over the market. In fact, if they had built Presentation Manager on top of Xenix, it’s entirely possible that Linux would not exist today, and the X Window System would never have evolved past the days of TWM and Athena Widgets because all the unixheads would have happily moved to the commodity operating system.

But no. Aside from being monopolistic bullies in the marketplace, they also consistently deliver really bad products. There is a reason Linux has already overtaken Windows in the enterprise computing market, and has denied them a monopoly in this area. People who run back end data center applications don’t want an operating system that has a GUI intertwined with the bottom layers of the OS. They don’t want mouse clicks in the same event queue as disk and network I/O. Windows is a bullshit design and it will never be adequate.

EULAt lugedes

Paigaldasin ühe kursuse ettevalmistamisel katsetuste tegemiseks ITK lauaarvutisse Windows 7 Professionali (legaalselt muidugi, ITK hulgilitsentsiga). VirtualBoxi alla, nii on sellest hiljem lihtsam lahti saada. Enne installi algust visati nagu ikka ette kasutustingimused.

Esmamulje tingimustest oli  positiivne. Selles mõttes, et firma on teinud tõesti tubli sammu selle poole, et tavaline haritum inimene tema tarkvara kasutustingimustest aru saaks. Tekst on erinevalt mitmest varasemast litsentsist kõvasti arusaadavam. Tõsi, lõpu poole kippus asi ikkagi advokaadikeelseks minema, aga pilt on kokkuvõttes parem küll.

Nüüd aga sisu juurde. Tooks siin välja mõned punktid, mis vaba tarkvaraga harjunud inimesele kõige enam silma jäävad.

* Väga täpselt ja üheselt paika pandud “one copy, one computer, one user”. Kõikvõimalikud erandid (virtuaalmasinad, labaserverid, eri kettajaotised jne) on püütud välistada. Aga arvestades litsentsimudelit on see arusaadav käik.

* Lubatud kasutada kuni kahel protsessoril. Mis saab siis, kui tavaarvutite protsessorid muutuvad nelja- ja enamatuumalisteks (see võib juhtuda veel Windows 7 aktiivse turustamise perioodil)? Kirjutavad EULA ringi või nõuavad topeltraha iga arvuti pealt? PARANDUS: Nagu mks kommentaariumis ütleb, mõeldakse siin füüsilist protsessorit, mitte tuuma. Seega tuleb see punkt tavaolukorras kehtetuks tunnistada.

* Kirjastiilide (fontide) kasutamine dual-boot arvutis mõne muu süsteemi all pole lubatud.  See piirang teeb arvatavasti firmale rohkem kahju kui kasu – MS kirjastiile niikuinii eraldi ei turustata, seega võiks see olla üsna hea “kasutage terviseks ja ostke meie tarkvara” lisaväärtus (natuke sinnapoole, mida Eric Raymond nimetab habemenoa mudeliks – “tasuta käepide, tasulised terad”). Paraku on MS otsustanud seda mitte kasutada ja häälestab sellega asjatundlikuma (loe: kasutustingimusi lugenud) kasutaja enese vastu.

* Ikoone, helisid ja graafilisi elemente tohib kasutada vaid mitteärilisel otstarbel ega või jagada. Jagamise osas sama märkus kui eelmises punktis, mitteärilise kasutuse nõue võib aga tekitada tegelikult üksjagu küsitavaid olukordi kõigis asutustes-firmades.

* Litsentseeritud arvutis olevaid teenuseid võib kasutada kuni 20 ühendatud välist seadet. Kuidas seda kontrollitakse? Jäiga piirangu korral võib tekitada ettenägematuid olukordi suuremas asutuses-ettevõttes.

* Kohustuslik aktiveerimine. Seda on eri allikates pekstud juba piisavalt (automaatne ühendumine Microsoftiga püsiühenduse korral, saadetava info iseloom), aga mainiks selle ikkagi ära.

* Kohustuslik nn valideerimine. Eelmise jätk veel jõhkramal moel. Firma jätab endale õiguse tuhnida sinu arvutis ja jälgida, et sinna midagi “ebaseaduslikku” pole ilmunud. Firmal on õigus ise “parandada” ja eemaldada kõik talle ebasobivad asjad. Sama asi on kirjas ka firmapõhiste internetiteenuste kohta.

* Tarkvara uuendamine ja lisamine on lubatud vaid MS ja autoriseeritud pakkujate poolt. Mõnes mõttes arusaadav, kuid välistab täiesti enamikus Linuxi distrodes kasutatava kolmanda osapoole varamute süsteemi (võimalik, et see on kinnise koodi puhul ka vältimatu probleem). Näide: Skype puudub Ubuntu ametlikust varamust – aga käsitsi installi asemel saab selle ilusti kätte Medibuntust.

* Tarkvaraga kaasa tulevaid internetiteenuseid võib firma iga kell muuta ja ära kaotada. Arusaadav – samad õigused on ka vaba tarkvara puhul. Erinevus on selles, et Windowsi puhul ei ole eriti võimalik pakkuda alternatiive.

* DRM ehk nn Digital Rights Management. Jällegi lõpmatuseni kedratud teema. Kolmanda osapoole sisutootjad võivad nõuda DRMi “uuendamist” ehk siis täiendavate kitsenduste paigaldamist.

* Media Centeri infrapunasaatja/vastuvõtja püsivara (firmware) võib uuendada automaatselt. Natuke muidugi konspiratsiooniteooria kanti kisub, aga soovi korral võib siia mõelda üht-teist huvitavat juurde.

* Firmal on õigus jagada arvutitest laekunud infot teiste firmadega, et “nood saaks oma tooteid paremini Windowsiga ühildada”. Eriti huvitav punkt on “search suggestion information” ehk otsisoovitused, mis paraku sõltuvad üsna otseselt antavatest päringutest.

* Seda tarkvara ei müüda, vaid litsentseeritakse. Windows XP-st alguse saanud paradigmamuutus (Licensing v6), mis vähendab tublisti kasutaja õigusi.

* Ei tohi üritada mööda minna tarkvara tehnilistest piirangutest. Mida iganes see siis tähendab (“see on sitt küll, aga MEIE sitt!”).

* Tarkvara komponente ei tohi kasutada rakenduste käivitamiseks, mis sellel tarkvaral ei tööta. Huvitav võrdlus – WINE võimaldab Linuxil käivitada Windowsi tarkvara, niisiis on tegu just samalaadse olukorraga (kuna Windowsi rakendused Linuxil otse ei tööta).

* Aktiveerimise geograafilised regioonipiirangud – aktiveerimine on võimalik ainult selleks ettenähtud geograafilises piirkonnas.

* Firma võib kontrollida kaupmehe käest, kas sa ikka tõesti ostsid tema käest tarkvara.

* Kahjunõue on piiratud tarkvara maksumusega. Mis saab olukorras, kus eespool kirjeldatud sekkumise tulemusena süsteem ära rikutakse? Piiratud garantii sätestab, et firma “parandab tarkvara tasuta”, kuid kõige hullema juhtumi korral (parandused tegid asja hullemaks ja/või hävitasid andmeid) piirdub firma vastutus Windowsi hinna tagasimaksmisega.

Nii et päris huvitav lugemine oli. Nagu oleks ajamasinaga Nõukogude Liidus ekskursioonil käinud.

Lõpuks veel – nagu allikad kinnitavad, jätkab Windowsi paigaldusprotsess endiselt teiste OS-ide kõrvaldamist arvuti buutsektorist. Seega aksioom “kõige lollim süsteem paigaldatakse esimesena” kehtib endiselt.

RISO tarkvara raamistik

Eesti riigis on mõned asjad hakanud viimaks [L] arukamasse suunda pöörama. Päris huvitav on aga lugeda [L] laekunud märkusi ja ettepanekuid – mõned on päris asjalikud, teised aga näitavad, kui närvi on sellised arengud viinud kohalikud monopolide hääletorud (mõned seisukohad on selge demagoogia ja faktiväänamine, mõned lihtsalt asjatundmatud).

Asi võib päris huvitavaks minna.