09.2008 arhiiv

Kamm kandlega

22.09.2008

Just sai kiidulaul valmis, kui failisüsteem hakkas vigu andma… Viimaks suri ketas päris maha.

Aga pole halba ilma heata – Dell Puraviku isikus tegi masina korda ühe tööpäevaga,  too ohtlikuks pakutud BIOSi upgrade sai ka tehtud ning viimaks vahetati ka ketas välja kiirema mudeli vastu (sama polnud poes saada). Igal juhul tänud kiire lahenduse eest! 🙂

Uus lollikannel

21.09.2008

Vanasti nimetati lollikandleks küll arvelauda, aga hei, meil on XXI sajand käes ja lollidel on läpparid…

Igatahes sai soetatud endale personaalne Dell XPS M1330. Uurisin ja valisin enne pikalt – variante oli mitmeid, kindlasti oleks saanud ka odavamalt. Muidu oleks võinud Thinkpadi rida edasi ajada, senine TLÜ-le kuuluv T43 töötas kuni viimase ajani laitmatult (nüüd hakkas aeg-ajalt käivitudes jonnima ja tuli üles alles mitme sisselülitamise peale. Ka 512 MB mälust hakkas mõne suurema asja jaoks napiks kiskuma). Aga Thinkpad läks juba mõne aja eest Lenovo hiinlaste kätte ning 6. seeria kohta on kirjutatud igat sorti hinnanguid.

Sõber Puravik kolis jupi aja eest Delli leivale ja see kallutas viimaks kaalukausi tolle firma kasuks – saab omainimesega asju ajada, kui mingid probleemid peaks tekkima. Delli Linuxi-toe kohta on muidugi ka igasuguseid arvamusi (ehkki nad nime poolest müüvad kaht mudelit ka eelinstallitud Ubuntuga, üks neist ongi seesama M1330). Pealegi oli Kakul enne Thinkpadi järjest kaks Latitude’i, mille kohta ei saa miskit paha öelda, need toetasid Linuxit kenasti.

Latitude on aga suht kalliks aetud ja uute E-seeria omade baasmudelit poes polnudki. Nii tekkiski arutelu tulemusel mõte hoopis XPS võtta. Inteli graafikaga (avatud koodiga draiverid), kuid see-eest korraliku mälumahu ja kettaruumiga. Kaaluvahe on T43-ga võrreldes ka tuntav, XPS on jupi maad kergem. Ainus väike miinus on hirmlibedad klahvid (aga ehk kuluvad kasutamisega natuke käepärasemaks või harjub ära. Klahvikäik on samas hästi mõnus). Vahva on ka Maci stiilis, ilma sahtlita DVD-seade. Ning Billi-maksu ei pidanud maksma – Vista Businessi kohta on saatelehel kenasti tasaarveldus tehtud. Kui peaks millegi jaoks Wini vaja minema, siis ITK lauaarvuti on dualbuudis.

Riskantse sammuna sai proovitud ka läpakasse toosama Estobuntu 8.09 beeta panna. Ja ennäe, jookseb ilusti. Graafika, saund, WiFi, Bluetooth, isegi veebikaamera – kõik töötab. Sõrmejäljelugeja hakkas vähese vaevaga tööle ka T43-s kasutatud Thinkfingeri abil (ja masin ruigab sisselogimisel endiselt “G1mm3 4 ph1ng3r, d00d!” 🙂 ). Estobuntul töötab ka ID-kaardiga digiallkirjastamine (mille “suur” Ubuntu 8.04-s nässu keeras).

Mõned pisemad konksud:

* Graafika töötas küll otse lambist ning ka Compiz töötas, kuid kasutada saab üksnes VESA draiverit, kuuldavasti hetkel xorg-intel ei toimi (proovisin ka, ei õnnestunud) ja ka i810 draiver ei meeldinud.

* Endiselt on nässus Multisync ja telefoniga sünkroniseerimine. Mõnda aega see Ubuntul töötas, siis aga hakkas vigu andma ja paraku käib see tänini.

Aga üldiselt võttes tuleb masinaga rahul olla.

Estobuntu 8.09 beeta 1

19.09.2008

Proovisin subjekti tööl testimasinas ära. Aluseks on võetud kevadine väljalase 8.04 “Hardy Heron” LTS, mille toetust lubab Canonical 3 aastat töölauamasinas ja 5 aastat serveris. Muidu on too enam-vähem normaalne versioon (suuremad puugid parandati üsna kähku), aga tõsiselt vihastav on Eesti digiallkirja ärasokkiv puuk. ID-kaardiga autentida saab, allkirjastada mitte. Kusjuures eelmisel versioonil 7.10 oli kõik korras! Mõnel pidavat olema tööle saadud, aga siinpool pole õnnestunud.

Estobuntu poisid on aga omapoolses variandis asjad korda saanud. ID-kaart töötab, eestikeelne Firefox ka (Eesti Energia Kõue toetust pole olnud juhust proovida). Muidugi puhtalt maitseküsimusena lohistas Kakk KDE asemele GNOME’i, aga see pole tähtis. Pealegi on teise töölaua installiks vaja vaid käsku sudo apt-get install ubuntu-desktop.

Siiani pole erilisi kalasid täheldanud. Laur ja tema meeskond on tubli töö teinud.

Ilus lugu kolmes versioonis

17.09.2008

Jälle käiasin vahelduseks juutuubi. Seekord jäi ette “When You Say Nothing At All”. Väga ilus laul nii meloodia kui teksti poolest.

* Vist kõige tuntum versioon Ronan Keatingilt. Ilus ja südamlik, ehkki veidi ülepoleeritud poplaul.

* Huvitav duetivariant: Ronan koos Paulina Rubioga. Omapärane, kuigi mulle latinovärk üldiselt ei istu ja hispaania keel kõlab siin laulus harjumatult. Paulina näeb kena välja, kuid üritab lüürilises ballaadis bitchi häält teha, mis siia üldse ei sobi. Aga enam-vähem ikkagi.

* Alison Krauss – meeldib kõige rohkem. Ronani variandi liigne poleering on kadunud ja lugu kõlab hästi armsalt. Natuke meenutab teist suurt lemmikut Eva Cassidyt.

Narkouimas kirsid

13.09.2008

Käisime Selveris. Muuhulgas sai ostetud ka pakk külmutatud kirsse. Kassas vaatasime pakki lähemalt, sellel oli suur kiri: “Stoned cherry”.

Tea kas julgebki süüa – äkki hakkab tont teab mida nägema…

Kuidas kaitsta

13.09.2008

… Baltimaid suure naabri eest, selle kohta [L] pakub Global Guerillas ühe päris huvitava idee. Tegelikult toosama paljuräägitud totaalkaitse, aga aktiivselt vasturündav variant. Sihtmärk igatahes tundub päris hea soovitusena.

Üks ilus vana lugu

12.09.2008

Klassiõde Merle leidis juutuubist üles [L] Chris de Burghi “For My Daughteri”.

Hästi armas lugu. De Burgh on alati meeldinud, eriti vahva mälestus on omaaegsest Lõuna-Eestis toimunud kontserdist (kus ta näitas märksa rokilikumat poolt kui tavaliselt tema puhul ette kujutatakse). Konkreetne lugu on kirjutatud tema väikesele tütrele, kellest hiljem kasvas Miss World.

Aga miks Merle selle saatis – seda esitasime kahepeale (laul ja klaver) omal ajal keskkooli isetegevusülevaatusel. 🙂 Päris tore meenutada.

Tänud!

12.09.2008

Üks sünnipäevade hea omadus on meeldetuletamine, kui palju sõpru ja muidu häid inimesi ikka olemas on. 🙂 Aitäh kõigile, kes meeles pidasid.

Järgmine sihtmärk: Jaapan!

09.09.2008

Ae, sm Pudvedjev! [L] Jaapanis ahistatakse Vene kodanikke! Saada kohe [L] polkovnik Ivan sinna samuraisid karistama!

OK, kui nüüd tõsisemalt Wakanoho, Roho ja Hakurozani kingasaamisest rääkida, siis kuttide kanepisuitsetamine on ainult osa probleemist. Palju hullem on tüüpiline venemaine valetamine ja vassimine, mis viis auväärses eas meeskonnajuhi (kes oma hea nime meeste kaitseks mängu pani) näo kaotamiseni ja sunnitud lahkumiseni. Õnn, et enam pole Sengoku Jidai ajastu (või ka veel XX sajandi algus) – siis oleks see lõppenud seppukuga…

Avalikkuse ees häbitu valetamine ja isegi Vene saatkonnaga ähvardamine ajas aga nihonjin’idel kopsiku täis – ainuüksi kanepi eest oleks ehk antud paariturniiriline võistluskeeld ja tabelis kukkumine (mis olekski olnud paras karistus), nüüd aga peksti osseedid koju tagasi. Autunne on  Jaapanis (erinevalt Venemaast) veel väärtuseks, mida hoitakse.

Tõehetk?

07.09.2008

Praegune California kuberner tegi aastaid tagasi ühe päris laheda ulmemadina, nimeks [L] “The Running Man”. Muuhulgas anti filmis paras laks ameerika TV ja sealsete sadismilõhnaliste show’de pihta – vaimustatud mass jälgis inimeste jälitamist ja tapmist otse-eetris, saadetuna küünilise saatejuhi meisterlikest manipulatsioonidest. Asi oli aga niivõrd ekstreemis, et vaadates võis end rahustada mõttega, et tegelikkuses sihukest  küünilisust ja lollust ju olemas ei ole. Pealegi lõppes kõik õnnelikult: peategelased pääsesid vabaks ja tropist saatejuht lasti sõna otseses mõttes torust alla.

Nüüd aga, lugedes uudiseid Kanal 2 uue saatesarja kohta ja olles mõne minuti jagu seda vanemate juures näinud (rohkem ei suutnud), ei tundugi Arnie film enam teab kui ekstreemne. Esimene saade olevat lõppenud hirmsa tüli ja lahkuminekuga, teine töölt lahkumisega. Kuhu edasi – ootame, kuni mõni lollikstehtud naiivik peale saadet Olümpia katuselt alla hüppab?

Inimene, kes rahaga lehvitamise peale sellisesse kohta end täis tegema läheb, kuulub IMHO puuetega inimeste hulka (samas  kategoorias Aspergeri või Downi sündroomi, ADD ja düsleksiaga). Ja puuetega inimesi pole ilus  narrida, ammugi veel mitte eetris.