Kuu: veebruar 2008

Addamsi perekond vs otseturundus

Mingi aeg tagasi oli Kiisu käinud emaga teatris ja täitnud mingi loosikupongi – nüüd ühel heal päeval helistati ja pakuti “õhtusööki 8-le inimesele”, juhul kui ollakse nõus kuulama ka “tooteesitlust”. Kiisu ajaski siis vahmiili kokku, lisaks meile neljale veel õde koos tütrega, ema ja vend. Kakk torises küll, et näe, tuhkapäeval nagu poleks ehk hea mõte – aga kus sa suure massi vastu saad.

Saime siis suure vehkimisega kõik kokkulepitud paika sadama juurde Reval Inni kohale, üks päris meeldiva moega naisterahvas võttis meid vastu ja pani tõepoolest lauda istuma. Nii et algul anti süüa, et rahvas saaks seebitusele kergemini vastu panna… Kõrval laual ootasid mingid tekid ja padjad – selge, et ilmselt neid hakataksegi promoma.

Toit oli aus ja hea, ehkki portsud oleks võinud suuremad olla – aga leivakuklite kõrvalevitsutamisega sai kõhu täis küll. Seejärel hakkas kohvijoomine ja kaubanduslik tegevus – pakuti ühe saksa firma lamba- ja kaamelivillast magamisvarustust.

Kuid oh häda (müügi poolelt vaadates) – asi läks suhteliselt ühemõtteliselt kinoks kätte. Kui tädi üritas alustada tähtsat juttu sellest, et inimene suudab elada ilma uneta palju vähem kui toidu või veeta, siis hakkas lauast repliike lendama (suhteliselt suure teadliku obstruktsiooni lõhnaga). Ja kõigilt kolmelt põlvkonnalt, üks hullem kui teine (siinkirjutaja sirutas laua ääres käed sirgelt ette nagu kuutõbine ja korrutas “mul pole unehäireid, ei ole, ei ole”)… Vägisi tuli meelde eelmise aasta treenerikoolitus, kus ainsale naisterahvale täielik häppening korraldati.

Uut sorti padi pidavat hästi õhku läbi laskma ja selle kinnituseks paluti meil kellelgi krimifilmidest tuntud padjaga lämmatamise stseen läbi mängida – muidugi Märten koos onu Olaviga ei lasknud end pikalt paluda ja tegid sellest korraliku tsirkuse. Johhaidii… Isand O. võttis demonstreeritud lambanahast seljasoojendusvöö, keeras selle tähtsa näoga endale ümber kolba ja istus seejärel lauas, endal nägu ees nagu Tšapajevil. Et cetera ad nauseam. Isegi tohtrist vanaema viskas kilde vahele.

Müüjatädi kiituseks tuleb öelda, et ta üritas mänguga kaasa minna ja ei pannud segase dünastia jauramist pahaks. Ja kindlasti oli promotud toodang iseenesest asjalik, ent hinnad (eriti veel arvestades, et tegu olevat “erihindadega”) olid suhteliselt karmid. Nutika müüjana üritati küll pakkuda erinevaid järelmaksuskeeme, ent Kaku pärdikud avaldasid suht ühemõttelist (ehkki viisakat) arvamust küsitud rahanumbrite kohta – meie kuulasime ja muigasime omaette. Nii jäigi õhtu bilanssi vaid tädi Kassi ehk Kiisu õe ostetud villapadi ja vöö.

Kui parklast välja saime, käskisid jupid akna all signaali lasta ja tädile lehvitada. Ei lasknud, kuna tädi marssis juba uue seebitatavate grupiga kohviku poole. Kahju hakkas inimesest. See amet võib vist üsna väsitav olla.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.