Rubriik: Võitluskunstid

Võitluskunstid (peamiselt jaapani budoalad, aga ka mõned muud)

Laagerdamas

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.

Filmielamus: The Hunted

Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.

Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).

Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.

Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”

Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.

Benicio del ToroPekka-Eric Auvinen

Maksi pookimas

Üle jupi aja oli täna õhtul jälle aega paar tunnikest teatavat härrat torkida.

Opist toibumine on läinud kenasti, nüüd võib hakata tõsisema trenni peale mõtlema. Tänane peedistamine koosnes enamasti maas lamades erinevatest veeremistest ja jalgade tõstmisest. Viimasega oli probleeme, kuna nagu asjaosaline endale omaselt märkis, “mõned lihased on installimata jäänud”. Põlve- ja sääretõstete (nii ette kui taha) töölesaamine on seega esmane prioriteet, samamoodi päkkade liikumasaamine – selleks panin selli toolis istudes suruma jalgadega vastu varbseina vahele surutud kummipatja.

Positiivset on ikka kah. Esmalt on kaelahoiak paranenud – mõõgaga pidev üle pea vehkimine on seda kõvasti paremaks muutnud. Teisalt väidab vähemalt kutt ise, et keskendumisvõime on kõvasti parem, suudab ka koolis märksa pikemat aega ühe asjaga tegeleda. Ja kõhu põiklihased on hakanud installeeruma. 🙂

Möla on muidugi endine, küsimusi sadas nagu oavarrest – alates bushidost ja lõpetades kiriku, arvuti, naiste ja erinevate lollide naljadega. Kui Maks korralikult kooli pääseb (gümnaasiumisse ja hiljem ülikooli), võib tast saada … midagi Eddie Murphy, Jackie Chani ja Jan Uuspõllu vahepealset. 🙂 Igav igatahes ei hakka.

Kreisi nädal

See nädal läks töödega üsna hulluks kätte. Lisaks tavatundidele tuli nädalavahetuseks ette valmistada TLÜ kaugõppe Win+Lin installfest ning panna kokku ja pidada kaks ettekannet (sladid leiab [L] dokkide lehelt ja [L] SlideShare’ist). Teema oli küll mõneti kattuv, kuid publik jälle täiesti erinev – IT standardimise teabepäeval tuli rääkida IT-inimestele ja ametnikele, [L] Arte Gümnaasiumis aga (ups!) aulatäiele gümnaasiumirahvale. Aga loodetavasti sain hakkama…

Tõsiselt kahju on, et Arte esinemine kattus budolegendi Patrick McCarthy seminar-treeninguga Mitsubachis – seda meest oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha. Aga polnud midagi teha: oli lubatud minna. Meest sõnast, härga sarvest.

Nädalavahetuse hommikupoolikud läksid kaugõppele ja pealelõunad treenerikoolitusele. Kokkuvõttes oli Kakk nii kapsas, et kukkus koju jõudes peaaegu jalapealt siruli ja keeras magama. Aga vähemalt on nüüd koolituse teooriapaber käes, järgneb teooriaeksam olümpiakomitee juures novembri lõpus ja siis viimaks praktiline eksam Jalamo-sensei ees detsembris. Ja kui siis skalp pähe jääb, antakse kutsetunnistus kah.

Filmielamus: Kakushi ken oni no tsume

Eestikeelse pealkirjaga “Varjatud mõõk” – teine suurepärane lugu jaapani režissöörilt Yoji Yamadalt “Hämariku samurai” kõrvale. Sama tonaalsusega nagu Seibei-film, küllalt aeglaselt kulgev, ent ilus ning üdini jaapanlik lugu. Nagu ka eelmises filmis, on ka siin aukohal samurailik kohusetunne ning selle täitmine kõigest hoolimata. Peategelane Katagiri sarnaneb oma ellusuhtumiselt tublisti Seibeile, kuid minu arust oli Hiroyuki Sanada tegelaskuju veidi koloriitsem (ja ka Sanada näitlejana veidi kihvtim). See-eest jälle lõpeb siin lugu päris õnnelikult.

Mis samurailugu see on, kus mõõka ei vibutata… Siingi on paar vaadatavat duelli (nagu Seibei, nii saab ka Katagiri ülesande üks kange mees maha lüüa), kuid Seibei-filmis olid need ehk tiba vingemad. Siiski oskab ka Katagiri väga hästi mõõka käes hoida ning lisaks korralikule katanakäsitsusele näeb siin ka üht teist masti tehnikat. Pealkirjas viidatud deemoniküüs ehk “varjatud mõõk” ei olnudki üldse tavapärane mõõgavõitlustehnika, nagu paljud filmis arvasid – tundub, et Katagirit õpetanud Toda-sensei oli üht-teist ka Iga maakonnas või Togakure kandis õppinud (tehnikat ennast näeb põgusalt ka siis, kui peategelane seda enne kasutamist harjutab). Igatahes on alatu ülemuse ärakoristamine Katagiri poolt lahendatud üsna jubeda professionaalsusega. Ohver kukub hääletult kokku ning ainus märk on südamesse löödud pisike auk, kust isegi verd ei tule…

Veidi on sisse segatud ka “Viimases samurais” nähtud euroopaliku sõjapidamise Jaapanisse tuleku lugu ning siin hoolitseb just see koomiliste vahepalade eest. Eriline kino on võõra asjaga kimpus olevate samuraide kanaballett (rividrilli sildi all) ja hädavaresest “kõrgelt koolitatud ja pealinnast” instruktor, kes isegi kahurväe käsklusi püüdlikult hollandi keeles kisab (“Vuuuuuur!”).

Ühenduslüliks kahe filmi vahel on ka totust teener Naota. Ilmselt ei ole tegu küll päris sama inimesega kahes eri loos – kuid mine tea sedagi. Igatahes on jälle üks korralik vana aja lugu ning ehkki “Hämariku samuraid” võiks veidi eelistada, tasub ka see film vaatamist.

Õppida, õppida, õppida

See nädalalõpp läks na töiseks kätte.

Esmalt laupäeval neli tundi [L] TLÜ magistrantide kiusamist. Siis kähku autosse ja Piritale TOPi, nüüd juba ise õpilase rolli. Sel ja veel ühel nädalavahetusel (27.-28.) tuleb nimelt ära teha treenerikoolituse järgmine etapp, TLÜ kehakultuuriteaduskonna poolt läbi viidav teooriaõpe.

Polegi enam kaua nii palju loengutes istunud… Tänane päev kella 10-st 17.15-ni läks ikka üsna pikaks. Kohapeal oli WiFi (TLÜ ligipääsuga) ja seepärast tegeles Kakk ausalt öeldes loengute ajal veidi ka kõrvaliste asjadega. Aga kõik vajalik sai ikkagi kenasti kirja pandud.

Mida siis Kakk eile-täna õppis – mõned nopped konspektist:

  • Ettevõtlikkus on hoiak, mida loetakse majanduses ka ressursside hulka.
  • Tehnoloogia elutsükkel: idanemine, läbimurre, arendus ja uued süsteemid, ammendumine.
  • Maksusüsteemi peamised funktsioonid – fiskaalne (ressursside kogumine riigieelarvesse) ja reguleeriv (eri aspekte tasakaalustav).
  • Verevarustus lakkab töötavas lihases, kui lihasesisene rõhk ületab kapillaarrõhu – lihas väsib.
  • Täieliku rahuoleku seisundis (lamav asend, tühi kõht, temperatuur 18-22 kraadi) tarbib organism 3,5 ml hapnikku 1 kg kohta.
  • Inimese päevane energiavajadus on ca 2400 kcal.
  • Treenitud inimese südamelöögi maht on kuni 200ml.
  • Kiirus- ja jõualade tegijatel on suurem südame parem, vastupidavusalade tegijatel vasak pool.
  • Organismi taastumine on lainelise loomuga (võnked sumbuvad). Ületaastumisfaasis saab võimekust tõsta (superkompensatsioon). Mida suuremad on kulutused töö ajal (pingutus), seda tugevam on ületaastumine.

Nii võib kunagi isegi targaks saada…

Bokkenitrenn

Täna jäi töökoosoleku tõttu ratastoolitrenni minemata, õnneks Rein sai selle ära teha. Pärast aga käisin vähemalt Maksi kiusamas. Tegime seekord õues trenni – parajasti läks juba pimedaks ning õnneks polnud naabermaja akendel eriti vahtijaid.

Üldiselt edeneb asi endiselt. Edeneks ehk veelgi paremini, kui kogu trenni ei saadaks eddiemurphylik möla… 😛 Kutil ikka jookseb see jutt. Aga vähemalt suhtumine on tõsine. Täna selgus ka põlveoperatsiooni aeg: 5. november. Siis tuleb alustada varsti taastusharjutustega ning hakata rohkem jalgadele tähelepanu pöörama. Järgmiseks suveks tuleks see sell jalule saada. Eks näis.

Kolm trenni järjest

Tänane mahv tuli päris korralik – algul poolteist tundi Maksi kantseldamist lastekodus, siis tund kobujutsut (jälle algajate treenimine) ning viimaks korralik üldfüüsiline Kristiani ja Priidu escrimatrennis. Nii kimono kui escrimasärk kõlbasid pärast välja väänata.

Aga Maksi puhul on rõõm märkida tublit edasiminekut. Õppeaasta algus oli suht seevald ning seetõttu ei jõudnud ligi kolm nädalat sinna. Sell on aga vahepeal tublisti harjutanud – tooli peal istumine pole enam mingi probleem ning hingamisharjutused ei pane enam pidevalt haigutama (kopsumaht on sedavõrd paranenud). Ja bokken istub endiselt hästi käes. Täna väänasin talle veel paar jujutsuharjutust kaela. Näis, kaugele me selle hullu projektiga jõuame…

Filmielamus: The Last Samurai

(Jällegi mitu korda nähtud, aga pole varem kirjutanud)

Jajah, muidugi. Filmis on hulk faktivigu (alates sellest, et Jaapani armee moderniseerisid preislased, mitte jänkid) ja näpukaid (stiilis “mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma”). Kohati on asi hollywoodilikult seebine. Ja Tom Cruise on saientoloog.

Aga ikkagi on see hea film. Kapten Algreni lugu on esitatud puudutava kaasaelamisega, väga palju on ilusaid kaadreid ning toredaid pisikesi detaile. Mehed oskavad mõõka käes hoida – Saientoloogi-Tom oli kuuldavasti lausa kaks aastat enne trenni teinud (ja jaapani keelt õppinud) ning seda on näha. Mis aga peamine, Bushido olemus on päris ilusasti edasi antud (budohuvilised ilmselt mõistavad, mida siin mõeldud on). Katsumoto tegelaskuju on Ken Watanabe poolt väga mõjusaks mängitud.

Lisaks veel on toreda äratundmisena filmis näha ka Timothy Spalli (“Still Crazy” Beano Baggot) ja Hiroyuki Sanadat (“Tasogare Seibei” nimitegelane; siin teeb jällegi hea rolli mõõgakangelasest juurika Ujio’na).

Kokkuvõttes: nii hea film, et isegi palju selles sisalduvat jama ei suuda asja ära rikkuda.

Hmm…

Juhtumisi jäi YouTube’is ette [L] üks video, kus üks jänkist kutt demob balisongi ehk libliknuga. Päris lahedalt keerutab. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida.

Asjalike ja respekteerivate kommentaaride kõrval on seal vist tunduvalt rohkem sihukesi, mille autorite pea röntgeniga läbivalgustamisel ilmselt fotopaber täiesti ühtlaseks jääb (taina homogeensuse tõttu). Virisetakse selli suure kõhu pärast ja pritsitakse muidu tatti. Kustkohast küll sihukesed idikad tulevad…? Eelnevalt tundus, et Eesti veebides on juba piisavalt lolle kohatud, aga sealne kontsentratsioon oli ikkagi harjumatu. Ptüi, vastik.