Rubriik: Kirik

Taizé Harkujärvel

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel

Kirik või korporatsioon?

Eespool “Jesus Campi” arutelus kasutas Chris küllalt kurja kalambuuri Austraalia nelipühikiriku Hillsongi kohta, asendades i e-ga. Natuke üllatas, kuna varem teadsin neid natuke vaid üsna hea muusika järgi, mida nad teinud on (muidugi on see üks kindel stiil ehk Praise & Worship, aga üpris hästi tehtud. Suur osa Eesti vabakirikuid laulab mitmeid laule ka teenistustel).

Asi hakkas huvi pakkuma, kuna üks seltskond sealtkandist on ka [L] Eestisse tulemas. Mis kummastama pani: asja reklaamitakse ülistusTEENISTUSENA – ja kasseeritakse selle eest 275 krooni näo pealt. Olgu kas piletitega kontsert (ka vaimuliku muusika kontserdid on ju piletitega – Bachi kantaate ei saa naljalt tasuta kuulata) või siis jumalateenistus, kus võib teha vabatahtlikke annetusi (mis mõistlikus koguses on igati normaalne – ruumide rent, küte, elekter jms maksab ju midagi). Eriti usuleiges Eestis jätab see inimestele väga veidra mulje.

Aga Hillsongi kohta on muidugi netist leida seda ja teist. Ka [L] Wikipedia artikkel kajastab üsna erinevaid seisukohti. [L] See siin aga on juba päris karm kriitika. Kui veidi eespool sai Hubbardit tsiteeritud (parim viis rikkaks saada on omaenda religioon luua), siis ilmselt piisab paljudel juhtudel ka omaenda sekti püsti panemisest (kütame inimesed massipsühhoosiga üles, korjame kümnist ja jätame maksud maksmata; lisaks veel inimeste ajude triikimine juhikultuse ja eduteoloogiaga).

Kakk on liikunud ligi paarkümmend aastat Eesti vabakoguduste ringkondades ning on kaugel arvamusest, et kõik nii käituvad. Tuleb aga nentida, et tundmatu pole sihuke süüdimatus ka Eestis.

Jesus Camp

Sai kodus Märteniga seda vaadatud ja pikalt arutletud. Tema siis suht ateistlikult positsioonilt ja Kakk kristlikult (jah, meil on kodus lubatud oma peaga mõelda).

Raske film. Kohati tekib tõesti tunne – on see ikka reaalsus? Jõhker värk igatahes. Eks ka ise on nähtud üht-teist samast vallast, aga vist mitte nii hullu ajuseebitust. Et sihuke asi mitte kõige õigem pole, on vist siililegi selge.

Samas tuleb nõustuda filmi natukenegi tasakaalustama pandud [L] metodistist advokaadi Mike Papantonio väitega – see on mingi teine usund, mil pole kristlusega just eriti palju ühist. Viimast vähegi tundev inimene ei saa kuidagi nõustuda G.W. Bushi pappkuju avaliku ja ühise kummardamise, abordivastaste loosungite kasutamisega laste suude kinnikleepimiseks või paljude muude asjadega. Näiteks huvitav oleks teada, kas eestikeelsetes subtiitrites esinenud fraas “Ma nean ära Juuda lõukoera” ühe lapse esituses oli tõlkija lollus või reaalselt öeldud? Kahjuks läks ingliskeelne originaalfraas kõrvust mööda. “Lõukoer Juuda soost” on nimelt Piibli üks paljudest metafooridest Jeesus Kristuse kohta (Ilmutuse 5:5). Ja sarnaseid asju oli filmis veel mitmeid.

Omaette küsimus muidugi on see, kuivõrd selle filmi näitamine Eestis mõttekas oli. Kindlasti tuleb inimesi hoiatada Becky Fischeri taoliste kodanike eest, ent samas võivad võhikud teha filmist (mida kindlasti ei saa lugeda kristlusevastaseks tervikuna – tasakaalustamatuks aga küll; Becky Fischer esindab samavõrra kõiki kristlasi kui mõni pommivööga tolvan või peade mahasaagija kõiki moslemeid) järeldusi, mida selle autorid ehk ei soovikski. Ateismipropagandat loobitakse siiakanti niigi uksest ja aknast. Tegelikult oleks ETV-st aus näidata järgmisel nädalal vastukaaluks näiteks “Vend päikest, õde kuud” või mõnd muud teise vaatenurgaga lugu.

P.S. Peale filmi pani Kakk klapid pähe ja lasi Linnamuusikutel Põhjataevalaule ning Triskelel teisi vanu eesti vaimulikke rahvalaule laulda – aitas rahuneda ja teada, et tõelist asja ei kõiguta ei Kivirähk, Becky Fischer ega muu inimeste küündimatus.

Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Barnabase päevad 2007

EKEK Pärnu Barnabase kogudus isa Thomase juhtimisel korraldab juba aastaid suvehakul apostel Barnabase päeva paiku Barnabase päevi – eri aegadel on seal olnud erinevaid üritusi, kuid nüüdseks on juba kindel traditsioon palverännak mõnda ajaloolisse paika. Seekord läks Kakk vaid pühapäevaks, kuid see-eest tuli Kiisu ka kaasa.

Seekord oli algul plaan minna kas Kihnu või Ruhnu, ent kuna praamiajad enamikule rahvale ei klappinud, asendus see Soontaganaga. Enne aga külastasime veel Mihkli kirikut, kus osalesime kohalikul teenistusel, õpetaja (tegelikult diakon) rääkis meile kiriku ajaloost ning õnnitlesime üht kohalikku vanaprouat 80-nda juubeli puhul. Seepeale kutsus sünnipäevalaps meid pastoraadi juurde kringlile-morsile. Hästi armas oli. Ning kirik oli ilus ja hästi hoitud – kohalike väitel on sealne rahvas siiani suures osas usklikud inimesed.

Mihklilt siirdusime autodega Soontagana poole. Sealsest parklast läksime siis palverännakukorras (sagedaste peatuste ja lugemiste-laulmistega) muistse maalinna poole. Soosaarele kohalejõudmine läbi soise metsa oli võimas elamus, õnneks oli ka ilm väga ilus. Kohale jõudes pidas isa Thomas seal ka välimissa.

Võib muidugi arutleda teemal, kas ristikäik ja missa kohas, kus sellesama märgi all tulnud kurjategijad hulga “paganatest” maarahvast mättasse lõid, on ikka kohane. Siiski arvaks, et omaaegsetel ristisõdijatel oli usuga umbes sama palju seost kui praegu Iraagis toimuval vabadusega. Tänaseks on ju praktiliselt selge, et kristlus jõudis siiamaile märksa varem (poleks vallutajaid tulnud, oleks ilmselt toiminud Iirimaa stsenaarium) ja “paganate ristimine” oli suhteliselt mannetu vabandus röövimisele ja tapmisele, mida toimetasid ühesuguse innuga mitmed naabrid. Pealegi oli tänase missa alatoon (kus muide ka Henriku kroonikat loeti) tollaste sündmuste suhtes selgelt ühene – ehk siis hukkamõistev.

Peale missat istus Kakk jupi aega maalinna künkal pingil ja mõtles tollastele sündmustele. Meie esivanemad olid ikka kanged sellid, kui suutsid ülekaalukale vaenlasele (muuhulgas osales Soontagana ründamises korduvalt ka idanaaber) nii kaua vastu panna… Igatahes on nende võimsat vaimu Soontaganal veel tänini tunda.

Peale ametlikku osa saime kohapeal veel ringi vaadata, torni ronida ja piknikku pidada. Koju jõudsime üsna kapsastunult alles õhtuks.

Pildimaterjal on nähtaval [L] Kakkr’is.

Veel ühed pulmad

Seekord Harkujärvel, isa Heigo vanima tütre Lisette omad. Kuna pruut ekstra palus, et Kakk tuleks muusikat tegema, siis saigi täna natuke kanneldatud. Et kuulu järgi peigmees klassikalist muusikat eriti ei armastavat, siis tuli asja natuke popimas võtmes teha. Appi oli palutud ka koguduse vana sõber ja ERSO vioolamängija isand Juhan Palm-Peipman Nõmmelt. Nii et vioola ja sündi duett…

Alguses pidime üht kuulsat Bachi aariat mängima, ent siis tuli Kakule meelde hoopis rokimaailma kuulus lugu, mis sellestsamast aariast inspireeritud – Procol Harumi “A Whiter Shade Of Pale”. Juhan kohe hakkamas: paneme selle sinna otsa! 🙂 No ja täna marssiski pruutpaar altari ette loo saatel, mille esiots oli Johann Sebastian Bachi ja taguots Gary Brookeri looming… Lisaks veel võtsime vahepalana ette gospelklassika “Amazing Grace” ja seda väga clannadilikus võtmes.

Ilm oli kohutavalt palav ja must ülikond võttis üsna tilkuma. Aga oma lood saime siiski mängitud ja rahvas jäi rahule. Pulmapidu oli väike ja ainult kitsale pereringile, seepärast sinna ei kutsutud. Kakk läks hoopis Nõmme metsa, vaatas nõlva pealt päikeseloojangut ja keerutas escrimakeppe.

Laupäeval linnas

Üks hea tuttav inimene palus tänaseks appi tulla ühele kesklinnas toimuvale jumalateenistusele tõlkima – neil olevat Aafrikast tähtis külaline. Pole küll varem avalikku suulist tõlget teinud, aga ei tahtnud ära ka öelda.

Südalinna minnes jätsin auto Kristiine parklasse ja jalutasin kogu põhilahinguväljast mööda. Masendav pilt küll, ehkki päike säras ja enamik tolguseid ilmselt polnud veel kokku tulnud. Omamoodi kurja tüngana võiks muide tõlgendada asjaolu, et vene pätid on sisse peksnud ka nende suure sõbra linnapea residentsi aknad…

Jõudsin kohale. Muidu üsna tüüpiline karismaatilise koguduse koosolek, aga mis tegi asja eriliseks – kohal oli tegelikult kaks väikest kogudust ning teenistus toimus paralleelselt eesti ja vene keeles. Ning vene pastor palus avalikult eesti rahva käest vabandust toimunu pärast (ja eestlasest kolleeg vastas omakorda vabandusega kohatise ülekohtuselt halva suhtumise pärast – mis on isegi ehk õige). Arvestades väljas toimuvat tramburaid tuleks seda väga mehiseks käitumiseks pidada. Ka muusikat tegev kitarriga vene tüdruk laulis kordamööda mõlemas keeles. Ilmselt on kirikuinimesed mõnes mõttes ikka teistmoodi küll.

Tõlkimine läks enam-vähem (esimese korra kohta), külla tulnud mustanahaline onu oli pealegi hea kõnemees ning vägeva häälega laulja. Nii et päris hea kogemus, et mitte kõiki siinseid venelasi linnas möllavate kaabakatega samasse patta panna.

Paraku tuleb üsna suure osa puhul seda ilmselt endiselt teha – juba tagasi Kristiine poole jalutades tuli vastu mitu kampa, kes oleks nagu “Tulnuka” filmist välja karanud (rullis nokad, plärud hambus, sülitavad maha – ühesõnaga IQ < 45 tüübid). Ilmselt tuleb ka täna öösel politseil veel tegemist. Kuid nagu raadiouudised teatasid, on juba 41 matsi ametlikult arreteeritud, kinni on pandud ka kolm pazoori peameest – loodetavasti saavad oma kümmekond aastat kätte (5 avaliku korra raske rikkumise eest pluss veel eriti suures ulatuses varalise kahju tekitamine). Siis võiks kahe-kolme aasta pärast amnestia teha ja kutid jalaga tagumikku andes üle Narva silla tagasi koju kupatada (eluaegse sisenemiskeeluga).

Positiivse stsenaariumi korral jääks siinmail sihukesi troppe edaspidi tublisti vähemaks – kõige kurjemad ja lollimad lasevad jalga ning ülejäänutele jõuab kohale, et nad ikka välismaal elavad ning peavad kohalikke tavasid ja keelt austama. Plussiks on ka see, et Keskerakond marginaliseerub sel juhul täielikult.

Pühapäevamuljed

Kirju pühapäev oli. Hommikul Kiisuga poejooks, siis kirik, siis veidi loengukirjutamist (erandkorras, üldjuhul üritab Kakk pühapäeviti mitte tööd rabada) ja saunaskäik vanemate juures.

Harkujärvel sai peale missat arutatud ka suvise laagri asja – loodetavasti õnnestub mister de Luna ka sinna laulma kutsuda. Sellest võiks ju lausa mingi kontserdi moodi ürituse korraldada (vend Janek, kui seda loed – ilmselt saame Joeli saatmisega hakkama küll?).

Saunaskäigu osas üritasime järgida auväärseid antiiktraditsioone, mil termides ka kultuurseid jutte aeti – niisiis toimus koostöös fotomehest väikevennaga saunalava-arutelu teemal “”Tulnuka” filmi mõju eesti noorsoole ning selle kasutuspotentsiaal õppevahendina üldhariduskoolides”. Lisaks filmitegelastele sai käsitletud ka omaaegset Haista Gängi ja teisi sarnaseid kultuurinähtusi.

Lõpuks sai telekast uudiseid vaadates näha mitmeid toredaid inimesi, kes ei ole siitmaist päritolu, kuid ajasid eesti asja ja rääkisid korralikku eesti keelt. Kui siia lisada rida aastate jooksul läbi käinud lahedaid õpilasi ning veel paar praegust hästi vahvat kolleegi, siis saigi hommikusest vihastamisest (vt eelmist sissekannet) hoolimata palju selgemaks, et hoolimata mõne teise riigi mölast on siinmail väga palju mitte-eesti päritolu, ent asjalikke, tublisid ja toredaid inimesi. Selle mõttega võikski lõpetada.

Jõuluõhtu

Kahjuks nagu ka varasematel aastatel, ei tulnud mõtlikust advendiajast (nagu see traditsiooni järgi peaks olema) midagi välja, töine tramburai kestis jõulupühadesse välja. Õnneks päris pühadeks rahunes asi natuke maha. Jõuluilma muidugi ei ole, aga õnneks saab vajadusel ka ilma selleta läbi.

Harkujärvel oli täna rahvast nagu murdu. Eestlane on imelik elukas – Päevalehe ja Postimehe kommentaare vaadates tundub kõik usuga seonduv olevat nagu punane palakas pullile. Algul kostab ebatsensuurseid hääli ja siis aetakse sarved püsti. Aga mingi X-geen ajab ühel õhtul aastas ikka veel suure hulga rahvast kirikutesse. Mine võta kinni… Aga missa ise läks igati kenasti (ainult et armulaua alates ei osanud suur hulk külalisi kuidagi seisukohta võtta, et misasi see nüüd lahti läheb). Eile väänas Kakk õhtu otsa sünti ja tekitas kahe loo jaoks fonod – üks selline Blackmore’s Nighti stiilis keskaegse kõlaga lugu ja teine klassikaline “Hõiska, maailm” (ameerikakeeli “Joy To The World”). See viimane tuli suht kaheksakümnendate sündipopi stiilis ja algul oli mure, kuidas see sinna tüdrukute esituses sobib. Aga ei, kõik laabus nagu peab ja see tümakas sobis preilide lauluga päris hästi.

Jõulud Harkujärvel 2006

Pärast koju jõudes sõime perega jõulupraadi ja vahtisime telekast Shreki. Homme ootab ees traditsiooniline külaskäik vanemate juurde koos veel traditsioonilisema suure söömisega. Hea, et neil veloergomeeter, poksikott ja saun on – on loota, et kilod ehk kõhu peale pidama ei jää. 🙂

Aga kõigile Jora lugejatele sooviks siinkohal ilusaid jõulupühi ja vahvat aastavahetust!

Joeliga Harkujärvel

Tänane teise advendi missa Harkujärvel oli tavapärasest veidi erinev ühe laheda külalise tõttu. Isa Jaanus sarnaneb ju “Siin me oleme”-filmi Aaduga – selle vahega, et kui Aadu istus kõik talved hullumajas, siis Jaanus on enamiku nädalast vanglas. Ja eelmisel nädalal, kui Kakk parajasti Kiisuga poes käis, tuli telefonikõne: “Kuule, saad pühapäeval veidi varem tulla? Meile tuleb laulma Joel de Luna ja teda oleks vaja saata.”

Täna siis oligi Joel kohal. Täitsa vahva tegelane ja väga vinge häälega (senised meie raadiotest kuuldud hiphopi-laadsed värgid pole tema võimeid küll kuigivõrd ära kasutanud). Arvestades asjaolu, et neid paari lugu nägi Kakk esmakordselt, tuli ka sündisaade enam-vähem välja (vähemalt kuulajaskonna poolt köögivilju ei visatud).

Kuuldavasti on sell oma pogrisoleku ajast õigeid järeldusi teinud. Muusikuna on ta igatahes täiesti arvestatav tegija. Pärast meenutasime tema omaaegset pulli lugu, Rannapi eurolaulu “Opera On Fire” – mõni asjalik helilooja võiks veel midagi sihukest tekitada. Aga häält on sel mehel ka palju rohkema jaoks.