Kui Jaapani päev läks üritusena nagu kellavärk, siis nüüd ka ühest teistsugusest.
Tallinnas toimuvate tudengipäevade korraldajad kutsusid ITK üliõpilasesinduse kaudu Kaku väikest virtuaalmaailmade teemalist töötuba tegema. Esmane mõte oli, et kas see sinna kavasse ikka klapib – pealegi on ITK aastapäev tulemas, igavene kamp diplomande kantseldada (enamik neist on õnneks igati tublid) ja muudki siin-seal sekeldamist, nii et igav just ei ole. Aga kuna ITK inimesed ikka arvasid, et võiks, ning et ka meie auhinnatud robootikud samalaadse töötoa pidid tegema, siis sai nõusolek antud.
Mõned päevad varem tuli organiseerima hakata. Koht ise oli Raekoja platsi Tudengimajja pandud – alguses pakuti Tammsaare parki, aga siis selgus korraldajate üllatuseks, et virtuaalmaailmade töötoa jaoks on korralikku internetiühendust vaja. See, et sellise valdkonna puhul ei teata, mida tahetakse, on üldiselt tavapärane, aga sedalaadi avastus võttis natuke tummaks. Hea küll, mängiti koht ringi.
Sisu osas öeldi lihtsalt “mis iganes” – aga kui asi oli välja reklaamitud töötoana, eeldaks see erinevalt loengust rahva aktiivset osalemist. Seega oleks võinud huvi tunda, kuidas see käib – täiesti piisav liigutus oleks olnud teatada, et “palume tulla oma sülearvutiga” – oleks saanud kõik wifisse lükata ja katsetada (ITK-s on meil just selliste ürituste tarvis üleval lisaks “põhimaailmale” ka “proovimaailm”, kuhu saab katsetamiste jaoks kontosid teha). Aga lootuses, et äkki keegi ikka tuleb ja tahab proovida, sai proovimaailm püsti aetud ja isegi üks selle reaga tegelev diplomand assisteerima kaasa kutsutud. Vajadusel aga oleks ka loenguvormis saanud ära teha – oleks näidanud Second Life’i, meie põhisimulaatorit ja siis selle kõige tegemist-ehitamist proovimaailma peal.
Hea küll, päev jõudis kätte. Kakk laekus aegsasti kohale, kohapeal keegi midagi ei teadnud. Mõne tegelase käest asja uurides oli reaktsioonis selline noot, mida pole siinmail enam kaua kohanud (“Mis SEE mees siin teeb, ää?”). Ruumis sees pidi parajasti teatrit tehtama (“lõpeb nagu lõpeb”). Niina (diplomand) tuli kohusetundlikult kohale ja pidi samamoodi seal passima – õnneks saime natuke diplomitööd arutada, päris tühja ei jooksnud.
Ruum sai viimaks vabaks, läksime sisse. Projektor oli isegi olemas, wifi sai ka kuidagi tööle. Aga ennäe, projektori juhe oli nii lühike, et seda koos aluslauaga ekraani suhtes adekvaatsesse paika lükata ei saanud! Pikendust muidugi polnud. Viimaks sai leitud lahendus – keerasime pildi akna all oleva heleda seina peale. Aken natuke segas, aga käis kah.
Kuna tsirkust oli juba nii palju olnud, ei imestanudki, kui kohale ei tulnud MITTE KEDAGI. Tähendab – veerand tundi peale plaanitud algust ja pool tundi enne plaanitud lõppu tuli üks noorsand küsima “Kas te teete ruumi varsti puhtaks? Siia tulevad kohe tantsijad!”. Vastasin siis viisakalt, et kindlasti teeme puhtaks – asjad kotti ja tulema.
Kakk on sihukesi asju enne kah näinud, aga Niina ees oli küll piinlik. Järgmine kord (kui see kunagi tuleb – reeglina on Kakul selliste asjade suhtes elevandi mälu ja viisakas pikaltsaatmine varuks) tuleb raiskulastud õhtupooliku eest korraldajatele arve.
Er…. interesting.
