Silt: õppetöö

Veel üks dialoog

… ühe välistudengiga, kes viimaks väikese abiga kursuselt positiivse tulemuse sai:

[T märts 17 2009 10:53:01] M.: yup. you are too kind to be a teacher 🙂
[T märts 17 2009 10:53:22] Kaido Kikkas: so, what should I become instead? 😀
[T märts 17 2009 10:53:33] M.: priest??
[T märts 17 2009 10:53:34] … 🙂
[T märts 17 2009 10:54:06] Kaido Kikkas: hm… I am interested in the field, but I am rather a Paladin 🙂

(Muide, too viimatimainitu on Kaku lemmik-tegelasklass kõigis seninähtud RPG-des)

Kursus peetud

Nagu ikka – kui tulema hakkab, tuleb täiega. Eelmised nädalad kirjutasin enda Pingviiniaabitsa uusversiooni (kevade poole peaks välja tulema), siis olid ITK-s eksamid ja nüüd sel nädalal TLÜ-s IMKE [L] Security & Privacy kursus.

Pole tükk aega nii kapsas olnud. Aga kursus läks enam-vähem, kuigi formaat oli asjapulkade poolt hirmsat moodi hunnikusse lükatud ja tuli rahvale mingid elementaarsed põhitõed anda kuue loengu ja pika laboripäevaga (kokku neli päeva). Kuna rahvas oli kirju taustaga, sai viimane kulutatud XP (turvalise) installi pluss Ubuntu paigalduse peale.  Hirmus pusimine oli, aga üldiselt saadi hakkama.

Järgmisel nädalal algab juba uus semester…

Keelejoru

Tegin aasta algul kokkuvõtteid ITK ITSPEA kursuse kirjatöödest. Seal peab iga tegelane kirjutama 1-2 5-10 lk kirjutist ja lisaks retsenseerima mõnd kaaskannatajat.

Paraku on kirjaoskuse keskmine tase stabiilselt alla läinud. On endiselt inimesi, kelle kirjutisi on hea lugeda – selge jutujooks, head mõtted ja korralik keeleoskus. Mitte-eesti emakeelega tudengid on natuke teine asi, seal tuleb vahel mööndusi teha – aga kõigi pärismaalaste häbiks kirjutab nii mõnigi vene kutt paremat maakeelt kui kohalikud.

Üldine tase on aga nadi. Ei jää muud üle kui küsida keskkooliõpetajate käest – mis x-valemiga need inimesed küpsuskirjandist (mida tänapäeval riigieksamiks nimetatakse) läbi pääsesid?  Lahkukirjutamine stiilis “hinna klass”, “häälestus valik”, “mini arvuti”.  Si-lõpuga mitmuse osastav vales kohas on lausa epideemia –  “autosi”,  “kontosi”,  “keresi”.  Komadest, algustähest ja muust peenemast kraamist ei maksa üldse rääkida. Kusjuures sellist teksti panevad kahjuks ka muidu aruka mulje jätvad inimesed (üldiselt on ITK-s puu peasi – popilt ja noortepäraselt kirjutatuna – väga vähe).

Tegin aasta lõpus juba ettepaneku lisada ITK I kursuse õppekavasse kohustuslik keele-, vormistus- ja esitusnõudeid tutvustav kursus. Tegelikult ei peaks kõrgkool üldhariduse praaki likvideerima, aga muud pole vist teha.

Pikk (aga lahe) tööpäev

Hommikul alustuseks tunniajane koosolek, teemaks lõputööde kvaliteet. Siis ITSPEA loenguaja asemel erakorraline seminar hilistele ärkajatele. Peale seda lõunapaus ja väike omaette nokitsemine kuni kella kaheni, seejärel uus seminar ettekannete kuulamisega. Pärast seda ronisime Markoga aulasse ja hakkasime tänast Second Life’i seminari ette valmistama.

Üritus sai ammu juba maha hõigatud, aga polnud kuni viimase minutini aimu, kas ja kui palju rahvast tuleb. Kui poleks üldse tulnud, oleksime lihtsalt teinud tavapärase teisipäevase SL-kohtumise portugallastega. Nüüd aga oli saalis siiski isegi paarkümmend inimest ja tegime suuremalt – kaks ekraani, ühel SL pilt, teisel jooksev arutelu küsimustega. Loodetavasti leiame kevadsemestril ikka piisavalt huvilisi, kes jaanuaris siia tuleval portugali magistrant Simaol aitavad virtuaalse ITK püsti lükata.

Arutamist jätkus pea kaheks tunniks, siis oli veel väike paus ning kella seitsmeks olid robootikud enda Robotexi-võidu afterparty püsti pannud. Traditsiooniliselt tordi ja limonaadiga.  Tore on see, et päris suur osa personalist ei pidanud paljuks kauemaks tööle jääda ja osa võtma tulla.   Muide, Tigeda Teo kõige viimane repliik jäi varem kuulmata – kui too üleskorjatud sokid nurka ära viis, torises ehtsa koristajamuti kombel: “Vähh, programmeerijate haisvad sokid!” 😀

Parajalt pikk tööpäev, aga see-eest mõnusasti kirju ja enamikus mitte väga normaalsete inimeste seltskonnas. 🙂

Kursus läbi

Eespool mainitud EMIM/IMKE “Ethics and Law in New Media” sai tänasega ametlikult läbi. Paar inimest said esmaspäevani pikendust väikeste täienduste jaoks, üldiselt aga sai hinded välja pandud.

Esimese suurema täies mahus e-vormis kursuse kohta läks üllatavalt hästi. Vedas ka seltskonnaga – kokku oli jooksnud kamp segaseid häkerdisi eri paigust (rumeenlane, tšehh, kanadalanna, kaks soomlannat, kamp siinseid veel peale selle), aga kokkuvõttes kujunes hästi mõnus õhkkond. Tööle Moodle’is (loengud, foorumid) ja iganädalasele Skype’i vestlusele (kus olulisel kohal oli rubriik “weekly stupid  joke” ehk mõni Kaku räägitud napakas anekdoot 🙂 ) lisandus osade tegelastega veel Second Life’is ringikondamine. Igatahes oli täna päris kahju ära lõpetada.

Kursuse materjalid on [L] siin – hetkel on Moodle’ist ületoomine pooleli, aga mingi aja pärast on kõik loengud väljas.

Teeb mõni teine kordki…

Miks õppejõu silmad ei sära?

Kakk on siin kommentaariumis sõber Oudekkiga kõvasti vaielnud, aga [L] seda Itaalia-muljetust võiksid küll kõik Eesti kõrghariduse Suured Ninad lugeda. Võib-olla on see veidi emotsionaalselt paksu värviga maalitud, aga üldine point on kahjuks üsna tõsi.

Eesti professor (dotsent veidi vähem) on esmajärjekorras artiklivabrik, seejärel administraator-bürokraat ning kui siis veel aega või jõudu jääb, ka õpetaja. Sisuliselt “3-in-1”, kusjuures kõik need ametid on reeglina üksteisele vastukäivad (kujutage ette kasvõi stereotüüpset teadlast ja siis bürokraati). Inimesed on erinevate eelistuste ja võimetega ning tüüpiliselt suudab professor teha ühte neist aladest heal tasemel, teised aga jäävad paratamatult tahaplaanile.

Omaette teema on veel see ISI-artiklite maania, mis kummitab Eesti teadust juba aastaid (pidi ka mujal esinema, aga vist mitte nii hullusti). Tulemuseks on see, et teadlane/õppejõud kirjutab oma artikleid

* mitte elust tulenevalt, vastavalt empiirilise materjali kogunemisele, vaid et aruandlus nõuab ja muidu ei valita aasta pärast (näiteks TLÜ-s on valimisperiood närune kolm aastat) tagasi.

* mitte enda uurimissuunast lähtuvalt, vaid vastavalt “sihtmärgiks” valitud ajakirja/konverentsi profiilile

* halvemal juhul mitte enda tõekspidamistest lähtuvalt, vaid nõnda, nagu on “popp ja teaduspärane” arvata.

See, mismoodi käib prestiižsete teaduskirjastuste nuumamine artiklikirjutamise kaudu, on muidugi veel omaette teema. Sisuliselt on mudel selline:

* teadlane kirjutab artikli (kindlasti paar inimnädalat kuni isegi inimkuud tööd) ja saadab selle tasuta teaduskirjastusele. Raha ta selle eest eraldi ei saa, kuna tema töölepingus on artiklite avaldamise nõue sees ja kui ta seda ei tee, siis ei olda temaga rahul ja teda tagasi ei valita.

* kirjastus valib “paremad palad” välja, teeb neist kogumiku ja annab välja.

* tasuta toormaterjalist loodud ajakirja müüakse kalli raha eest (isegi nii kalli, et vaesemad vennad neid osta ei jõua – see on aluse pannud ka [L] Open Access -liikumisele). Eriti irooniline on, kui teadlase enda asutus peab veidi suuremat arvu koopiaid soovides omaenda töötaja töötulemuste konservi suure papi eest ostma. Kindlasti on ka ajakirja tegemine seotud kuludega, ent siinkohal tundub küll kasumimarginaal veidi ülekohtune.

Niipalju siis teadusest, aga ega ka bürokraadi roll kerge pole. Eesti väiksuse tõttu käib siinmail pidevalt tohutu malemäng – teiste asutuste-üksustega peab ühelt poolt koostööd tegema, kuna üksi ei saa hakkama. Samas on summaarne ressurss pidevalt niivõrd piiratud, et selle üle toimub pidev võitlus. “Eestlase lemmiktoit on teine eestlane” on ka teadusmaailmas aktuaalne lause.

Ja siis tahetakse, et õppejõud hoiaks end pidevalt uute asjadega kursis (väike detail: praeguse seisuga on Kaku Liferea-uudiselugejas 116 RSS-voogu, neist suurem osa erialased portaalid ja ajaveebid), teeks uusi kursusi ja õppematerjale, esitaks neid kaasakiskuvalt ja säravate silmadega? Tulge maa peale.

P.S. See jutt on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, aga õnneks mitte enda hetkeolukorra baasil.

Wesnoth, Wesnoth, hakka pähe

Tänane päev läks peaaegu tervenisti mainitud teema alla. Nimelt otsustasin eelmise semestri positiivset kogemust [L] OSM kursusega ka bakalaureuseõppe [L] VTMP juures rakendada ning panna rahvas eri tiimidena [L] Wesnothile uusi kampaaniaid tegema (kasutades versioonihaldust ja muid reaalseid vaba tarkvara arendusvahendeid).

Aga et homme peab rahvale WMLi (Wesnoth Markup Language’i ehk mängu põhiliseks arendusvahendiks olevat märgendikeelt) tutvustama, oligi vaja eelnevalt endal üks väike demo valmis nuputada. Nimeks sai loole “Kükametsa Jussi seiklused Maavallas” ja räägib see ühest maapoisist, kelle isatalu kaagist venna tõttu haamri alla läks ja ta seepeale otsustab rännata kuningas Toomas Hendriku juurde sulaseks. Tegelaskonda kuuluvad aga veel:

* hämelane Matti – viinaveaga lõuapoolik, endine mäehüppaja ja hilisem Tuuslari õpipoiss (maag niisiis), kes tahtis Tehvandile vanu aegu meenutama tulla, kuid et mägi on pielessä, lööb Jussiga kampa;

* kolm Taanmarkist pärit röövlit Kaspar, Jesper ja Joonatan, kes naisõiguslaseks hakanud tädi Sohvi eest Maavalda pagenud;

* Päkapikust alkeemik Peeter-Paul Parapikker, kes kõik vastalised rõveda haisu abil võitlusvõimetuks muudab (haisu täpne allikas on esialgu ebaselge);

* Tuulepeast Sarmaatia vürst Tsapai ja tema idealistist totuke kannupoiss Petka, kelle kuri kuningas Pudimir Lenin-Vlatin kodumaalt minema ajas; tänutäheks appituleku eest õpetab Tsapai Jussi mõõka keerutama.

Hiljem lisanduvad veel ilmatibiks hakanud endine tohtriõpilane Lähkri Liisbet, veidrikust preester isa Hieronymus, metsakollid Mõhk ja Tölpa ning ehk veel mõned ääriveeri tuttavad tegelased. Pahalasi esindavad Jussi pätiks hakanud vend Jass, kohalikud joodikutest külakaagid Kalmer ja Elmar, lohe Gorõnõts, teeröövlite pealik Jürka, ebasurnud ja hirmõel võlur Osama ning teised kurikaelad.

Nii see folkloor ilmselt sünnib. 🙂 Esialgu on kampaaniast mängitav vaid üks stsenaarium, kuid ehk tuleb neid pikkamööda juurde.