Lahe kiri

Järjekordne äge näide masintõlkefännidest nigeeria poiste kirjavarast algab nii:

“Dear Friend,

Kuidas sa täna ja teie pere? Loodan trahvi, olen Mr.kevin pruuniks.”

Härra Pruuniks on ju lausa enesekriitiline, loodab juba ise trahvi saada. 😀

Eesti keel on ilusaim maailmas

… ja selles on nüüd veendunud ka Nigeeria poisid. Esialgu kasutavad nad küll masintõlget, nagu näha järgmisest täna hommikul saabunud e-kirjast:

Greeting to you,
Minu nimi on Dr.Kevin Brown filiaali juhataja Natwest panka Ühendkuningriik, I siin võtteid oma rangelt usalduse hea äri tehinguga kaasneb suur summa raha surnud välismaa Late Hr Thompson Morrison, kes suri koos tema pere lennukatastroofi of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000.

Aga kui nii edasi läheb, siis pole kaugel aeg, kui kõik pirrud löövad kahel otsal lõkendama ja Lagose tänavatel laulavad rõõmsad mustad sellid Kunileidi, Ernesaksa ja Mattiisenit.  Olgem optimistid. 🙂

Keelejoru

Tegin aasta algul kokkuvõtteid ITK ITSPEA kursuse kirjatöödest. Seal peab iga tegelane kirjutama 1-2 5-10 lk kirjutist ja lisaks retsenseerima mõnd kaaskannatajat.

Paraku on kirjaoskuse keskmine tase stabiilselt alla läinud. On endiselt inimesi, kelle kirjutisi on hea lugeda – selge jutujooks, head mõtted ja korralik keeleoskus. Mitte-eesti emakeelega tudengid on natuke teine asi, seal tuleb vahel mööndusi teha – aga kõigi pärismaalaste häbiks kirjutab nii mõnigi vene kutt paremat maakeelt kui kohalikud.

Üldine tase on aga nadi. Ei jää muud üle kui küsida keskkooliõpetajate käest – mis x-valemiga need inimesed küpsuskirjandist (mida tänapäeval riigieksamiks nimetatakse) läbi pääsesid?  Lahkukirjutamine stiilis “hinna klass”, “häälestus valik”, “mini arvuti”.  Si-lõpuga mitmuse osastav vales kohas on lausa epideemia –  “autosi”,  “kontosi”,  “keresi”.  Komadest, algustähest ja muust peenemast kraamist ei maksa üldse rääkida. Kusjuures sellist teksti panevad kahjuks ka muidu aruka mulje jätvad inimesed (üldiselt on ITK-s puu peasi – popilt ja noortepäraselt kirjutatuna – väga vähe).

Tegin aasta lõpus juba ettepaneku lisada ITK I kursuse õppekavasse kohustuslik keele-, vormistus- ja esitusnõudeid tutvustav kursus. Tegelikult ei peaks kõrgkool üldhariduse praaki likvideerima, aga muud pole vist teha.

Maksipook

Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab. 🙂

Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.

Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…? 😀

Imeasi

Vaatasin AK-d. Lipsuga onu rääkis kangevõitu, aga täiesti arusaadavat eesti keelt. Allkiri ütles “USA konsul Eestis”.

Igatahes tosin aastat tagasi oleks vist küll olnud naiivne oletada, et jänkid siinmail maakeelt räägivad. Aga siis tuli millalgi isand Hartelius, rääkis kohalikul viisil ja lõi hiljem telekas tibidega tantsu. Nüüd on ameerika kutt keele ära õppinud – näis, millal ta tantsima hakkab. 🙂

Aga müts maha selle selli ees.