Vaatasin AK-d. Lipsuga onu rääkis kangevõitu, aga täiesti arusaadavat eesti keelt. Allkiri ütles “USA konsul Eestis”.
Igatahes tosin aastat tagasi oleks vist küll olnud naiivne oletada, et jänkid siinmail maakeelt räägivad. Aga siis tuli millalgi isand Hartelius, rääkis kohalikul viisil ja lõi hiljem telekas tibidega tantsu. Nüüd on ameerika kutt keele ära õppinud – näis, millal ta tantsima hakkab. 🙂
Aga müts maha selle selli ees.
Isand Hartelius pole kaugeltki esimene välismaa ametimees, kes eesti keele ära õppinud. Tuleb meelde, et juba 2001. aastal oli Eestis üks USA suursaadik, kes rääkis vägagi hästi meie keelt. Mormooni misjonärdest ei hakka vist rääkimagi…
Hartelius pole kindlasti esimene, aga kõige koloriitsem ehk küll. 🙂 Ja kindlasti üks paremaid saadikuid siinmail – olgu siis tegu tõsiste poliitikaseisukohtade või pullitegemisega. Kunn võiks talle ordeni anda või midagi sinnapoole.
Mormoonid on muidugi omaette kategooria – neil on see mistahes kohta minnes tavaks, et kohaliik keel ära õpitakse. Samas näiteks mõne muu kiriku ameeriklastest misjonärid on enamasti üritanud siinkandis omaenda keelega hakkama saada.
Üks ameeriklasest tuttav õppis mingil tasemel eesti keele vähem kui aastaga selgeks. Ja siis me irvitasime kõik, kuidas ta oma esimesel jaaniööl kell 4 infoliinist uuris, “mis kell pussy hakab.”
Ja tegelikult olime me uhked. Temale oli see jällegi auasi, et oma elukohamaal saaks kohalikus keeles kasvõi poeski hakkama.
Suhtumise asi see jah. Mormoonidega üks naljakas juhtum ka. Istusin Riia kesklinnas pargipingil ja kaks mormooni tulevad minu juurde. Küsivad läti keeles miidagi, mina vastu, et es ne runaju latviski. Seejärel ilmselt sama küsimus vene keeles. Pidin sellelegi vastama, et ne gavarju pa russki. Ja lisasin inglise keeles, et sellest keelest saan aru küll.
Mehed vahetasid kiirpilke, ning üks teatas, et nad ei tohi inglise keeles rääkida, ainult asukohamaa keeles – läti või vene.
Igastahes, sutike seletamist ja nad olid lõpuks nõus inglise keelt kasutama. Rääkisid muuhulgas sedagi, et isegi omavahel peavad nad läti keeles rääkima – ikka selleks, et paremini keelt omandada.
Eh, ma ei tea “ametlikest” ameeriklastest, aga minule on tõsiselt muljet avaldanud juba kaugetel 90-datel sellised mehed kui Douglas Wells, kes rahukorpuslasena resideerus mitu aastat Hiiumaal ja rääkis täiesti head hiiu keelt 🙂 (lisaks sellele isegi laulis, kui mäletad kunagist Kuku raadios kõlanud lugu refrääniga “Sa oled ilus, mul on väga hea meel, kas sa räägid ingliskeelt…). Douglase raamat eesti elust on aga üks minu lemmikutest.
Umbes samal ajal oli Tallinnas teine USA rahukorpuslane Ted Kitzmiller ehk Kitse Teedu, kes samuti umbes aasta siinolnuna oli võimeline eesti keeles suhtlema.
Nii et saavad küll kui tahavad
@Enn: Wellsi tegemistest olen lugenud jah. Oli teine tõeliselt vinge usaiidlane, võttis isegi saare pealt naise. 🙂 “Putkaste Blues” oli ka ülikõva laul, lisaks eespooltsiteeritule.
Kitse-Teetu (minu mälu järgi oli ta Kitzmuller) tundsin lausa isiklikult. Lahe kutt oli, laulis ja mängis kitarri – kunagi sai temaga isegi koos muusikat tehtud. Mäletan veel, kuidas Teet istus saunalaval (pärast pisikest ebalust ronis sinna kohalike kombel elik püksata) ja laulis seal üht omaaegset jaburat Soome TV lilleväetisereklaami (“Kanankakkaa maahan mattaa, muista Biolan!”). Sellise räige ameerika aktsendiga. Oli tõsine oht naeru tõttu kerise peale loik teha… 😀