Aastapäevanädal

ITK 10. aastapäev on ametlikult ülehomme, aga üritusi jätkus juba terveks lõppenud nädalaks.

* Esmaspäeval näitasid robootikud rahvale oma imeriistu ja prof. Maarja Kruusmaa TTÜst pidas vahva loengu robootika teemal.  Paraku oli rahvast registreerunud väga nadilt ja saal oli teenimatult hõre. Õnneks vähemalt vaadati nettipidi päris mitmest kohast.

* Teisipäeval tuli külla pahavaraguru (s.t. ikka heade poiste poole pealt) Mikko Hyppönen F-Secure’ist. Seekord tal seda lahedat kleepekat enam läpaka peal polnud (Because there is no patch for stupidity), aga jutt oli endiselt asjalik. OK, ausalt öeldes siinkirjutaja jaoks midagi päris uut polnud, aga tavakasutajatele oli see väga hea ja mõtlemapanev ettekanne. Kuna sellele päevale tuli kõvasti reklaami, siis oli ka rahvast piisavalt.

* Kolmapäeval tehti sporti (tšekiprinteriheide ja muud erialased viisid) ja müüdi vanakraami. Olevat olnud lahe päev, aga paraku pidi Kakk samal ajal Tartus TTA-s [L] EVIMÜ eksamit vastu võtma ja jäi sellest ilma.

* Neljapäeval oli kavas häkkeripäev. Algne mõte oli teha vaba tarkvara töötuba koos Mozilla-mehe Otto de Voogdi loenguga, aga kuna algselt registreerus üks (1) inimene, siis tuli asi ringi mängida loengute peale – kuna kogu lugu läks ka võrku, siis oli loota, et ka tühja saali korral vähemalt keegi netist vaatab. Õnneks aga oli saalis ligi 30 inimest ja veebist vaadati multimeediaspets Marko kinnitusel päris tihedalt.  Ettekannetes rääkis siinkirjutaja häkkeri mõtteviisist, Laur Mõtus Estobuntust, Antti “Anttix” Andreimann programmeerija valikutest (oma tavalises mölarohkes ja provokatiivses stiilis 🙂 ) ja viimaks Otto de Voogd Firefoxist ja avatud veebist. Kaku loenguslaidid leiab, nagu ikka, [L] SlideShare’ist. Lisaks loengutele panime ka Linuxi ja Microsofti kasutajarühmade (LUG ja MUG) esindajad süsteeme installima – seekord siis vastastikku, Linuxi-mehed Windowsi ja vastupidi. Paraku olid kasutada olnud masinad natuke lahjad ja seetõttu jäi parim tulemus saavutamata (võitis nagunii sport 🙂 ).

* Reedel oli ITK pidu tudengibaari ja bändiga. Baari oli ennegi tehtud, see on tervitatav võimalus “seinad maha võtta”  ning rektori ja õppejõududega õllepurgi taga võrdsel tasemel pula ajada. Seekord oli aga juures ka oma maja bänd nimega “Syntax” – repertuaar jäi lühikeseks ja tuli seetõttu kordamisele, kuid laiv  oli koolibändi kohta vägagi korralik. Kristelil on omapärane hääl ja poisid taustal mängisid täitsa tipp-topp.  Rihanna  kaver (täpsemalt oli tegu Vanilla Sky kaveri kaveriga) “Umbrella” oli väga hea, Cranberriese “Zombie”  oli ka OK (kogu esinemise avanootidest peale tekkis just selle bändiga paralleel). Lady Gaga “Poker Face” istus natuke kahe tooli vahele – ei olnud originaali kaver ega ka mitte tõsine punkteisend. Aga siis tuli lavale Anttix – esmalt koos Kristeliga Singer Vingeri “Massikommunikatsioon” (millest tehti “WiFi-kommunikatsioon”, kuna ITK WiFi kvaliteet jätab kohati kõvasti soovida) ja siis “Kasevete aeg”, millest Anttixile tüüpilise kiiksuga sai “Kärsaleotusaeg”.  Marko tehtud video (arvestades olusid on nii pilt kui heli üllatavalt hea) leiab juba [L] Tuubist.

Ülehomme tuleb veel ametlik aastapäev pluss tunniajane mini-virtuaalkonverents meie OpenSim-maailmas.  Loodetavasti peab tehnika vastu…

Oeh…

Just lõppes Eesti Laulu kümne “finaallaulu” esitamine.

Pole tükk aega nii skiso tunnet olnud – KUMB ON NÜÜD LOLL, mina või need, kes need laulud valisid??? Ma saan aru, et Eurovisioon on teater. Aga see tänane värk oli juba ebasünnis. Nagu oleks don Juan Estonia laval kesk ooperit ühe kõlava kõva kõhutuule maha pannud.

Mitu andekat lauljat käis laval. Laulud olid kohutavad hobuseunenäod. Tähendab, oli üks täiesti kuulatav lastelaul, mis sobiks “Pipi Pikksukka” või mõnda muusse lahedasse lastemuusikali – Lenna esitatud “Rapuntsel”.  Ainus laul, millel oli äratuntav ja kohati isegi meeldejääv viis. Ja Lenna on hea laulja, selles pole kahtlust. Aga seegi laul ei sobi Eurovisioonile.

Õhtu päästsid saatejuhid oma libalauludega. Laulud, mis olid tehtud kõige hullemate klišeede pilamiseks – ja millest pooled olid muusikaliselt sisukamad kui nn päris laulud.  Seega, armas rahvas – saatke palun Tuju & Rikkuja  Eurovisioonile. Või veelgi parem, ärge tehke Eesti marki täis ja jätke üldse minemata.

Või… Oligi kogu asja mõte Eesti rahvas räigelt välja  vihastada ja peita mõni järgmine poliitsigadus osava spinniga selle varju…?

Vaatasin

… tagantjärele ära selleaastase Eurovisiooni võiduloo (juutuubis on see väljas).

Positiivse märkusena: laulja on sümpaatne ja hea häälega ning oskab kenasti viiulit mängida. Kõik muu aga…

* Laulu ei ole. Lihtsalt absoluutselt ei jää meelde.

* Lavalist esitust ka ei ole. On paar naljakat onklit, kes toenglamangus ringi kargavad –  ja hiljem ilmuvad kaks blondi põhjamaist tibi, kes mõjuvad täiesti nagu piparkook jaanipäeval.

* Kui sellest loost midagi norralikku otsida üritada, siis suure püüdmisega meenub veidi hardangerlik viiuliriff ja tibide heledad juuksed. Muidu aga oleks pimekuulamisel raudselt pakkunud Makedooniat või midagi sinnakanti.

Kui see lugu püstitas kõigi aegade punktirekordi, siis on midagi väga viltu. Igatahes tegin vist õieti, et kogu tsirkuse vaatamata jätsin.

Veel üks ilus lugu vanadest aegadest

“Over The Top” on südamlik filmilugu rasketest valikutest, tugevatest meestest nng ühe isa ja poja taaskohtumisest. Sylvester Stallone’i vist parimaid rolliesitusi.

Aga pealkirjas mõeldud laul on filmi üks peateemasid: [L] “Meet Me Halfway”, Kenny Logginsi  esituses. Teksti leiab näiteks [L] siit.

Ilus, lihtne ja romantiline. Jälle üks neist meloodiatest, mida ei saa aastaid peast välja.

Pokergesicht

Mis juhtuks,  kui meilgi Delfis hirmsasti  promotud ameerika diskotibi Lady Gaga oleks hoopistükkis meesterahvas, soomlane, tudeeriks ülikoolis saksa keelt  ja parajasti oleks vappu…?

Üks võimalik variant on [L] siin.

(Tänud Tibuliinele lingi eest!)

Kummitav lugu

Eesti lugude teema järjena leidsin Tuubist veel ühe pikaajalise lemmiku – Valdo Randpere poolt Viivi Luige sõnadele loodud loo “Väljas on veebruar”. Ja seda kahes üsna erinevas esituses.

* Randpere koos Alenderiga –  ühtaegu mehine ja lüüriline, omaaegne malevalaul üsna ehedas kuues (1982. aasta videoga). Väga ilus naturaalne kitarripartii ja huvitava kooskõlaga hääled.

* Ilona Aasvere ja Leila Miller – kõvasti hilisem, naiselik uusversioon. Tiit Kikase lihvitud arranžeering ja saund, aga lauluosa on samavõrd ilus ja loomulik. Lõpuosa on küll huvitav, aga mõjub lüürilise laulu sabas võõralt.

Seda lugu on kuuldud veel teisteski duettides (Tajo Kadajas ja Jassi Zahharov, Tajo Kadajas ja Kait Tamra).  Lihtne lugu, aga ometi on seda uskumatult raske peast välja saada.  Ning  ka see lugu toob mälestusi.

Tempora mutantur

Kunagi tegid lapsed õues lumememmesid. Üks poolsulanu oli hommikul ka meie maja ees:

Lumememm

Tänapäeval aga on palju popim realism. Ja mida ikka muud kujutada kui objekti, mille ümber kohati näibki mõnede inimeste kogu elu keerlevat. Siin siis üks  pea kolmemeetrine lumeemm Harku metsa servast:

Lumeemm

Selle kõige peale laulis Villu Tamme juba mõni hea aeg tagasi [L] nõndamoodi.

Jälle kummitab

… üks lugu. “Hallelujah”, autoriks Leonard Cohen.

Üks neist geniaalselt lihtsatest ja samas väga sügavatest lauludest. Kurbmõtlik armastuslaul, mis laenab nii motiive kui ka muusikalist momenti Piiblist ja kirikust. Pole eriti Coheni fänn (üksikud muud asjad on meeldinud), kuid see lihtne C-duurikas jäi nüüd kapitaalselt kõrvade vahele kinni – seda ilmselt tänu [L] Jon Bon Jovi uskumatult mõjusale esitusele (YouTube’is on teisigi huvitavaid variante ja ka Coheni originaal, aga Jon paneb sellesse loosse kõige rohkem).

Sel lool on tegelikult kaks ametlikku teksti, originaal (mis mulle enam istub) on [L] siin (Bon Jovi laulab viimase salmi teisest variandist).

Ilus lugu kolmes versioonis

Jälle käiasin vahelduseks juutuubi. Seekord jäi ette “When You Say Nothing At All”. Väga ilus laul nii meloodia kui teksti poolest.

* Vist kõige tuntum versioon Ronan Keatingilt. Ilus ja südamlik, ehkki veidi ülepoleeritud poplaul.

* Huvitav duetivariant: Ronan koos Paulina Rubioga. Omapärane, kuigi mulle latinovärk üldiselt ei istu ja hispaania keel kõlab siin laulus harjumatult. Paulina näeb kena välja, kuid üritab lüürilises ballaadis bitchi häält teha, mis siia üldse ei sobi. Aga enam-vähem ikkagi.

* Alison Krauss – meeldib kõige rohkem. Ronani variandi liigne poleering on kadunud ja lugu kõlab hästi armsalt. Natuke meenutab teist suurt lemmikut Eva Cassidyt.