üritused – Lehekülg 5

Brightonis 2

Hommikul selgus, et disainvälimusega hotellitoal on lisaks sokkide-särkide hoidmiskoha puudumisele muidki puudujääke… See-eest jällegi olid kontinentaalse hommikusöögi saiad üllatavalt maitsvad.

Rändasime kohaliku india-araabia segastiilis Brighton Pavilioni (omaaegne regendiloss) pargist läbi bussipeatusse ja sõitsime kohalikku ülikooli. Seal oli esmalt muidugi suur sogamine netiühendusega – miskipärast on brittidel loll komme traadita võrke igasuguste totravõitu veebipõhiste sisselogimistega vürtsitada, mis tõsist kräkkerit ei peata, ent viisaka tavakodaniku seaks võivad vihastada. Esimese kontoga ei saanudki netti käima, hiljem anti uus ja sellega pääses viimaks sisse.

Kaku Wikiversity-lugu oli kohe esimesse sessiooni pandud. Huvitaval kombel tuli vahetult ettekande eel inimesi märgatavalt juurde – ilmselt siis pakkus teema huvi. Wikiversity oli kõigile peale sessiooni juhtinud Kreeka Õhujõudude Akadeemia professori täiesti tundmatu maa ning seetõttu oli asja vastu elav huvi ja küsimusi tuli lademes. Vist õnnestus kõigile enam-vähem arukalt vastata ka.

Vahepealne orgunn ja jutud olid nii ja naa ning kui summaarsest kvaliteedist rääkida, siis ei ole küll aus, et siinne asi ETISe klassifikaatoris rubriiki 3.1 kvalifitseerub ning meie eestimaised sama või parema tasemega üritused üldse arvesse ei lähe. Seltskond on iseenesest tore, kuid nii mõnigi Eesti üritus lööb tasemelt pika puuga ära.

Ka Birgy ettekanne viimases sessioonis sai elavat vastukaja ning kuna seal oli ka teine asine esitlus (küberkiusamise juhtumitest töökohtades), siis tekkis päris asjalik arutelu. Õhtul korraldati pidulikum õhtusöök Brighton Dome’i teatrisaalis, kus kuulu järgi oli ABBA omal ajal Eurovisiooni võitnud. ABBA’t seekord kahjuks ei olnud, aga muusika eest hoolitses päris muhe jatsutrio (alt- ja baritonsaks ning akustiline kitarr). Homme on siis meie siinne töö seljataga ja võime veidi vabamalt võtta.

Brightonis

Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.

Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂

Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?

Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂

Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.

Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).

Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.

Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.

Infoühiskonna konverents 2011

Sel aastal siis TLÜ Tallinna saalis (kuhu seekord oli viimaks ometi korralik kogus pistikupesi paigaldatud) ja autoriõiguste teemal.

Esmamulje oli päevakavast, et jälle on WIPO mudeli poole kiivas. Ent asi algas ühe andeka performance’iga ning ka hilisem tegevus näitas, et seekord ei ole saalis vaid kuulekalt noogutavad lambad. [L] Wolli ja [L] Pets jõrisesid saalist ja Kakk üritas sama [L] Twitteri kanalis. Ja kõige otsa lajatas “kuri rootsi piraat” [L] Rick Falkvinge veel korraliku, värvikas stiilis kolaka (ehkki seal Kaku jaoks midagi väga uut polnud).

Aga ikkagi on hämmastav, [L] kuivõrd täppi pani Eben Moglen juba 1999. aastal enda [L] papipäkapiku definitsiooniga – nimelt sedasorti kodanikke on täis Eesti autorikaitse ja sisutööstus. Lühidalt öeldes on papipäkapikk sedasorti tegelane, kes eeldab kõiges ja kõigis ainult rahalist motiivi ning variant, et keegi loob midagi ilma selle eest raha saamata, ei mahu talle kuidagi pähe. Nii mühataski üks sedalaadi kodanik küsimusele, miks EAÜ liikmel ei ole lubatud enda loomingut vaba litsentsi all avaldada, üleolevalt: “Aga kes käskis teil sinna liikmeks astuda?”… Selles osas serveeris positiivse üllatuse hr Jüri Jõema, kelle üsna tasakaalus sõnavõtt oli senistest [L] ITL-i inimeste arvamusavaldustest kindlasti üks kõige asjalikumaid.

Õhtupooliku paneeldiskussioon oli natuke ebaühtlane – mina oleks seal pigem näinud mõningaid teisi inimesi (olgu siis selle või teise poole peal). Aga kokkuvõttes oli päris kasulik päev (ehkki veendumus selles, et “intellektuaalomand” ja “merisiga” on sarnased sõnad, sai veelgi kinnitust – nimelt liitsõnal ei ole mingit pistmist kummagi osisega). Korraldusliku poole pealt oli vahva idee pärastlõunane vitamiinipaus, kus lisaks tavapärasemale puuviljale pakuti väikestes pitsides naturaalset mustika-, astelpaju- ja pohlamahla. Väga asjalik stimulant. 🙂

Vaba tarkvara päev @ IT Kolledž

Et õigel [L] rahvusvahelisel vaba tarkvara päeval ehk selle nädala reedel (16.09) toimub juba [L] Rahvusraamatukogus RISO üritus, siis teeme kolledži ürituse päev varem. Aeg on alates kella 14-st, koht on kolledži suur kaldauditoorium 314.

Kava (esialgne):
* Veidi Vanemate Pingviinide mõtted – teemal “Miks ma olen pingviin ehk miks on minu arvutis Linux” võtavad sõna Linuxi-kasutajatest õppejõud (Margus Ernits, Jaanus Pöial, Truls Ringkjob, Indrek Rokk, Kaido Kikkas).
* Kolledži robootikaklubi tutvustav loeng Margus Ernitsalt (juttu tuleb ka vabast tarkvarast kui klubi ühest olulisemast tugisambast).
* Ubuntu 10.04 installiabi – kohapeal saab enda läpakasse paigaldada Ubuntu Linuxi seni viimast pika tootetoega versiooni 10.04 Lucid Lynx ning kuulda nõuandeid, et saavutada lõpptulemusena igati asjalik vabal tarkvaral põhinev töökeskkond (eriti soovitav kolledži rebastele).

(Midagi võib tulla veel)

Ettekannetest tehakse ka [L] veebiülekanne.

APDEIT 16.09 – mõned materjalid leiab [L] kolledži wikist.

Nässuläinud suurkontsert

Alguses oli plaan ise ka “Vabaduse laulule” kohale minna, lõpuks kujunes aga nii, et vaatasin telekast. Parem oligi.

Tahtmine on tegijatel ilmselt kõva, aga seekord läks metsa peaaegu kõik, mis minna sai – alates helitehnikast ja lõpetades esinejate valikuga. Laulva revolutsiooni üks sümboleid Justament pandi algusse, kui rahvas polnuud kohal ja teleülekanne polnud alanud, see-eest lõpus oli Malcolm Lincoln. Kogu repertuaar oli üks ilus heeringasalat vahukoorega – eraldi võttes teatud seltskondadele väga OK, aga summaarselt täiesti öökimaajavalt söögikõlbmatu.

Mis oli ometi arus….

* Kerlil, kes tuli kodumaa aastapäeva kontserdil lavale omaaegse Sigue Sigue Sputniku (mis oli omas kontekstis päris lahe bänd) väljanägemisega? Pole selle muusika fänn, ent “Jää kuldseks” ja eriti “Eesti muld…” oleksid raadiost kuulduna (s.t. ilma pildita) täitsa meeldinud. Sorry, kuid “Eesti muld ja Eesti süda” langes seekord täielikult ulmeliselt mööda esinemiskostüümi ohvriks. Hollywoodis mõnel LGBT-üritusel, lasku käia. Aga mitte Lauluväljakul 20. augustil.

* Jaak Johansonil, kes üdini musikaalse inimesena valis paljude eesti regiviiside hulgast rahvaga koos esitamiseks välja ilmselt kõige raskema saadaoleva? Enamik publikust jäi selle helistikuvahetuse peale lihtsalt lolli näoga vahtima ja lavalolijad pidid üksi punnitama.

* Sinéad O’Connoril, kes tõenäoliselt tähtpäeva olemust tajuda suutva inimesena ja kogenud esinejana tuli kontserdi lõpunumbriks lavale ülikammerliku, väikesesse suitsusesse iiri kõrtsi sobiva kavaga? Omal moel oli see täiesti ilus esinemine (natuke meenus paari aasta eest Dublinis kuuldud-nähtud Eliza Gilkysoni kontsert), aga täiesti vales kohas. Ja too õnnetu viimane klassikalise hiti esitus… Ei tahaks rohkem kommenteerida.

Järgmine kord võiks sel päeval tõesti pigem öölaulupeo mudelit kasutada. Või kui tehagi selline tasuta kontsert (iseenesest pole ka halb variant), siis tuleks palju paremini läbi mõelda, miks, kes ja kellele.

Kahju….

Eel-eelkaitsmine

Kolledžis on asjalik tava korraldada paar nädalat enne lõplikke diplomikaitsmisi eelkaitsmised – kõik on peaaegu nagu “päris” (komisjon, protokollid jne), aga hinde asemel saavad tegelased hunniku soovitusi (vahel näpuvibutusi kah). Aga et asi veelgi jõhkram oleks, korraldas Kakk täna oma diplomandidele enne homset esimest eelkaitsmispäeva veel eel-eelkaitsmise.

Igati kasulik asi tuli välja. Närisime igaühe kaitsekõne ja slaidid läbi ning saime üldpildi üksjagu paremaks. Muide, all fuajees olev tunniplaanitabloo näitas ruumide broneerimissüsteemist sellist teksti: “227 kell 17-19 Kakk kiusab tudengeid”. Kutid käisid päeval koridori peal korduvalt küsimas, et mida hullu seal nende õnnetutega ette võetakse… 😀

APDEIT 02.06: Eile toimus sama asja jätkuüritus – nüüd juba enne lõppkaitsmisi järgmisel nädalal. Tablool seisis: “227 kell 17-19 Kakk kiusab jälle tudengeid”…

Kolledžis kanneldamas

Täna toimus tudengipäevade lõpusündmusena kolledžis juba üsna traditsiooniline Tudengibaar. Igati mõnus üritus, kus kolledžis niigi mitte eriti rõhutatud vahe tudengi ja õppejõu vahel sootuks ära kaob. Kavas oli ka kolledži bändi Syntax esinemine, lisaks oli kutsutud ka Skype’i bänd Mood Mess. Et kunagi sai Syntaxi solisti Kristeliga räägitud, et Kakk ka pilli saeb, siis nüüd tuligi mõte kahe traadibändi vahele natuke leebemat musa teha.

Kaks õhtut tegime Harkujärve kirikus salatrenni ja õppisime kolm lugu ära. Üks jäi esitamata (Yazoo “Only You”), aga kaks tükki tulid täna täitsa ettekandmisele – eestimaine “Tõuse üles ja läheme ära” (keldi kastmesse kastetuna) ja üsna originaalitruu versioon Alanis Morrissette’i “Not As We”-st (live-variant). Arvestades olusid ei tulnudki nii halvasti välja. Ette teadustasime, et kasutades superstaarisaate stampväljendit näitame nüüd Kristeli teist poolt…

Teised ettekanded olid ka mõnusad. Mood Mess on väga vinge, veidi pungilõhnalise rokiklassika esitaja, solisti puhul meenusid Suzi Quatro ja Joan Jett. Asja täiendas veel tõsiselt hea heli välitingimuste kohta. Syntax keevitas tavapärase energiaga, Kristeli karmim pool oli kah täiesti kuulatav. Pulliga pooleks tehti eelmise aasta meenutusena veel üks Singer Vingeri lugu Anttixi esituses, seekord “Massikommunikatsioon” (väga kõvasti ja natuke valesti ka).

Niisiis…. Igati vahva üritus oli.

Õiendus

Eile hommikul sai Kakk meiliga teate, et Tallinna linnavalitsus korraldab 29. aprillil omavalitsuse asjapulkadele ürituse, kus räägitakse, kui hirmus, kole ja karvane on e-valimine. Ürituse kohaks oli valitud … IT Kolledž. Majas selle kohta inimestelt küsides keegi midagi ei teadnud. Et teadaolevalt arvatakse meie majas mõnevõrra teisiti kui linnavalitsuses, siis tuli asja lähemalt uurida.

Tänaseks on see lugu [L] Minutisse jõudnud ja seoses sellega peab Kakk kolledži õppejõuna vajalikuks rõhutada, et IT Kolledž ei ole selle üritusega kuidagi seotud ning tegu on tavalise renditud ruumidega külalisüritusega. Meie majas käivad ruume rentimas igasugused karvased ja sulelised, kelle üritustel esitatavad seisukohad ei pea kuidagiviisi kattuma õppeasutuse omadega. Pealegi jäeti ruumi broneerides ürituse iseloom targu avamata.

Mis Kakku natuke pahandab, on see, et nimme säärane koht valiti ja üritatakse sõita kolledži hea nime seljas. Leedi Kotka ja kompanii ei ole ilmselt nii lollid, et loodaks endale siit suurel hulgal mõttekaaslasi leida. E-valimistest võib kahtlemata rääkida (valimismehhanismides on probleeme nii E kui mitte-E puhul), kuid teistsuguses kontekstis ja seltskonnas.

APDEIT 27.04: Samaaegselt Jaanuse viimase kommentaariga laekus just ka postkasti kiri samasuguse teatega – kõnealune üritus on TTÜ-sse üle viidud. Põhjusi ma igaks juhuks siin kommenteerima ei hakka. 🙂

IBMi tarkvarapäev

Lühikese aja jooksul juba kolmas firmaürituse külastus (Novelli ja Oracle’i järel), seekord siis IBM ja kohaks von Krahli teater.

Kui Novelli korraldatu oli Linuxi-teemaline spetsialistiüritus (ja sellisena kõige lähedasem) ja Oracle’i oma stiilipuhas (ja väga hästi läbiviidud) IT-ärirahva ettevõtmine, siis seekordne jäi oma positsioneerimise poolelt natuke uduseks – kas asi oli mõeldud IT-spetsidele, IT-juhtidele või mitte-IT valla äriinimestele? Seekord jäi päeva esimese poole järgi pigem selle kolmanda variandi mulje (hiljem läks tehnilisemaks).

IBM’i laia tarkvaraspektri juures oleks hea meelega kuulnud veel mõnest asjast (näiteks erinevatest serverisüsteemidest ja selle firma üsna ulatuslikust Linuxi lahenduste portfellist). Praegu oli põhjalikumalt juttu DB2-st, SAPist, SPSSist, Tivolist (Äripäeva poiste jutt oli päris hea) ja Lotusest. Alguse poole olid ka konkreetsema teemaga jutud eelmiste üritustega võrreldes üsna ümmargused – õnneks hakkas peale lõunat asisemat juttu tulema (huvitav, kas see ongi nendel üritustel sellise arvestusega tehtud, et peale lõunat lasevad sundkorras kohale komandeeritud lipsuga onud ja kostüümis tädid jalga ning saab hakata asjast rääkima?).

Tekkis kummaline küsimus: nii Oracle’i kui IBMi üritusel esines eksootilise päritoluga inimene (kummalgi erinev), kelle jutt oli paraku… otse välja öeldes klassikaline bullshit bingo, mis sisaldas hulga ritta lükitud kõlavaid märksõnu, ent äärmiselt vähe reaalset informatsiooni. Võib-olla ei peaks iga hinna eest “rahvusvahelise” silti taotlema ja pigem kasutama kodumaiseid, olusid ja ka teemat paremini tundvaid ettekandjaid? Selles osas olid Novelli ürituse lätlased välisesinejatena küll klass omaette.

Ausalt öeldes ei ole ka von Krahl sellise ürituse jaoks kõige parem valik. Auväärne ja oma auraga paik (nostalgiline kah, kunagi sai siin päris tihti muusikat kuulamas käidud), aga asukoht eeldab üsna pikka jalgsimatka praktiliselt mistahes vanalinna ümbritsevast kohast (ühistransport jääb kaugele ja kui ei taha poole päeva eest kallist parklaraha maksta, on lähim paik auto jaoks Kristiine parkla), saalis ei ole pistikupesi (teatri puhul arusaadav, ent sedalaadi ürituse sihtgrupp on üsna suures osas läpakainimesed) ja Wifi jukerdas (pidi enda mobiilivõrku kasutama). Ja konkreetselt liikumisprobleemide korral (jalg on ikka katki) on see maja paras õudus. Kohvipausil jäigi seetõttu käimata, lõunale sai kuidagi kohale koperdatud.

Ja lõpuks veel üks märkus: ehkki eeldatavasti valdasid kõik saalisviibijad inglise keelt, ei ole ikkagi vist päris ilus kasutada eestikeelse ettekande juurde ingliskeelseid slaide (ühel juhul olid pealkirjad tõlgitud, kõik muu jäetud ingliskeelseks). Kui slaidid olid “kõrgemalt poolt” ette kirjutatud ja nende tõlkimine pole lubatud, võiks selle vähemalt ära mainida. Väliskülalistes ei olnud asi, kuna räägiti ilma mikrita ja tõlkimist ei paistnud. Natuke oleks ka puht missioonitundest vaja eesti keelt promoda.

Nii et muidu viisakas üritus, aga kolme võrdluses oli korralduslikult Oracle ja sisu poolest Novell seekord parem.

Oracle Day

Sel nädalal siis lausa kaks suurt tarkvaraüritust koos…

Esmalt oli hommikul kohale laekudes selgelt näha erinevus võrreldes paari päeva taguse Novelli üritusega – tuttavaid nägusid oli vähe (hiljem küll tuli päris mitmeid juurde) ja ülikondades inimesi oli palju-palju rohkem. Tegelikult oli siia kogunenud seltskond, kes oleks tulnud kohale saada ka Novelli Linuxi-päevale – paraku sõltub vaba tarkvara levik päris palju ka juhtoinaste teadlikkusest.

Õhkkond oli ka märksa enam äriline, ehkki mitte ülearu formaalne. Selles mõttes oli Oracle’i üritus palju otsesemalt firma promosündmus kui Novelli oma. Hommikupooliku üks peamisi eesmärke oli promoda [L] Exadatat ehk siis Oracle’i tarkvaraga varustatud (endise) Suni serverit. Iseenesest ju asjalik lahendus – kuid seda IMHO peamiselt juhul, kui kogu firma peamine tegevus ongi andmehulkade kogumine ja/või saagimine (“veski ärimudel”). Suurema ja integreerituma süsteemi puhul aga tekib peagi võimaliku lock-in’i oht. Kogu kupatus maksab ikka üsna palju (Storage Serveri USA hinnaks pakutakse 55 000 dollarit, väikseima Database Machine’i eest tahetakse 300 000 ameerika raha). Ja sellise süsteemi juures rääkida hirmsuurtest eelistest kasutaja jaoks on… noh, ütleme viisakalt “turundusjutt” (eriti käib see hr Taromsari ettekande kohta, mis pigem kinnitas soovi Oracle’i toodangust eemale hoida). Ka tekitas kummastust avasõnades lühidalt mainitud “vabavara” ja märkus “otsisime inimest, kes võinuks sellest rohkem rääkida, ei leidnud”. Eestis on vaba tarkvara spetsialiste päris palju ja mitmed neist on ka pädevad ärisektorist rääkima.

Lõunal käisime koos kolledži pingviinipundiga, päris lõbus oli. Pealelõunane sessioon oli märksa asisem ja vähem promone, Tarvi Tara OO.o jutt sisaldas mitut väärtuslikku pointi äriinimeste jaoks (avatud vormingute tähtsus, tavainimese vajatav 6%-ne funktsionaalsus MS Office’ist jne), väikese promomomendi Oracle’i OO (endine StarOffice) kasuks OO.o/LO-ga võrreldes võib andeks anda. Koduse Ubuntu-kasutuse tunnistamine ei olnud hariva liigutusena kah halb. Natuke jäi küll hätta taustaga (LO eraldumise põhjusi ei teadnud ja väitis, et OpenSolaris on tänini elus – ning juttu polnud OpenIndiana/Illumos projektist), aga igati tubli katse vähemalt. Ja see oli esimene ettekanne, peale mida saal tõeliselt küsimuste-kommentaaridega üles ärkas. Ja peale seda mängis Andre Krull enda Webmedia-ettekande sissejuhatusena saalile ette veel jupi värskest hittvideost kapral Aadu ja e-riigiga (paraku ettekanne ise oli nii ja naa).

Kokkuvõttes oli täitsa kasulik kogemus. Hästi korraldatud üritus ja üht-teist sai kõrva taha kah panna. Paraku tuli õhtul tundi jõuda ja ürituse lõppu lisatud Tanja Mihhailova kontsert jäi seetõttu kahjuks kuulamata.