Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.
Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂
Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?
Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂
Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.
Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).
Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.
Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.