Selle uudise peale meenub must huumor emast, kes enda kandilise peaga poega lohutab. Normaalses ühiskonnas see inimene kohtunikuna tegutseda enam ei saaks. Võinuks vähemalt vakka olla ja mitte end veel sügavamale auku kaevata.
Silt: ämbrid
Lõpetaks ära?
Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.
Nalja kah
Vanasti olid hommikuti raadios naljaminutid. Nüüd on USA rubriik kella üheksastes ERR uudistes.
Tegelikult ka: juba kaua aega on ERR USA korrespondendid sarnanenud inimesega, kes üritab sulle iga päev üht ja sama (juba algselt mitte väga naljakat) anekdooti rääkida. Lõpuks muutub jube tüütuks.
Misasja
Kui see ei ole ühiskonnale kõrge kaarega pähelaskmine, siis mis üldse on? Loodetavasti karistatakse see valijate poolt ära samamoodi kui jestidvesti’de samasugune ülbe lollus. Kindel olla ei saa, aga vähemalt on viimasel aastal-paaril käegalöömismeeleolusid grammi-paari võrra vähem näha.
Põnev lektüür
“Kliimamässu” juured hakkavad vaikselt vist välja kooruma…
Arbuus on arbuus on arbuus.
Tainas on tainas on tainas.
ERRor
Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata. Tõejärgsus ruulib.
APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.
Uus termin
Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:
- huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.
Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.
Kole lugu küll
ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.
Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.
Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.
ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim
TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).
Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!
Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.
Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette. Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.
Eksamivaba põhikool?
Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.
Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.
Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti, ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?
Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.